Ma tean, et kirjutada siia kõigist neist elupiltidest, mida ma tahan mäletada ja taaskogeda ja endas kanda, on ainus võimalus, et neid kuidagigi jäädvustada. Ma tean, et see on võrreldes reaalsusega nigel ekvivalent ning liiga lihtsalt üheplaaniline kuvand. Ja ma tean, et see kõlab tüüpilise klišeena – ma soovin, et ma võiksin näha oma elu filmina. Ent kuidas muudmoodi olekski võimalik minna tagasi neisse hetkedesse..
Nädal tagasi tuli tõeline suvi. SEE aeg aastast, kui õhtul päikesesoojadel tänavatel jalutades võib kuulda ööbikuid laulmas. Ja aedades õitsevad kirsipuud. Mõned neist õitest on jõudnud ka mu aknalauale ja mõnesid käin ma salaja hommikuvalguses imetlemas. Nii mööda joostes..
Toomingad on ka õites. Neis õisi täis lõhnavais päevis oli põhjust tähistada koos loodusega. A. sünnipäev kujunes mitmepäevaseks ettevõtmiseks. Kuum kolmapäev kulges Kastani tänava poodides, Toomemäe parkides jalutades, Armastuses tordilõigu ja jõe ääres jäätisega; õhtu ei jäänud hommikule alla: mind õpetati Tsink-Plekk-Panges pulkadega sööma ja mina õppisin oma abituse üle naerma. Naersin ka paadisillal üle taeva vajuvat päikeseratast vaadates ja šokolaadi krõbistades. See oli ilus päev, mida armastada. Just nagu need kaks hõbedast pääsukest ja see puna-valge kleit. Ja ma olen tänulik.. Nende ja iga naeratuse eest, mille sain ja andsin.
Neljapäeval olid kiired õnnesoovid, kiired tantsud, kiired jutud, kiire pidu.
Sest reedel istusime rongile ja läksime Tallinnasse “Kevade ärkamist” viima. Etendus läks korda, Teoteater võttis meid hästi vastu, öö oli soe. Ka kell kaks, kui tagasi Tartusse jõudsin ja väsinult kuid kergendatult õnnelikuna voodisse prantsatasin. Emadepäev oli mõnusalt nartsissikollane pühapäev, ja esmaspäev tõi viimase psühholoogia eksami ning jutuajamised purskkaevu ääres. Õhtu märksõnadeks jäävad farfalle, šokolaadikook, küünlad, “How I Met Your Mother”, Youtube ja kamin ning tants Minor Majority saatel. Spektakulaarne kevad.
Nii ma ei oskagi midagi teha - ikka ja jälle on nii palju, mida heldimuse ja naeratusega mäletada, ikka ja jälle mõtlen ma: “Aga see on ju see hetk, mida ma tahan uuesti läbi elada, mida uuesti armastada.” Jah.. näha elu filmilindilt. Ka neid niisama-olesklemisi… Igapäevaseid pilte, mil me laseme ajal seista või kulgeda või.. teha mida iganes, sest meil on me Tartu, me kevad ja me võime niisama vaadata sätendavat vett, istuda Pirogovil või võtta päikest, rääkida möödunud ja tulevatest aegadest ja tunda, et kõik, mis on, on hea ja kõik, mis tuleb, saab parem. Kui vaid võimalusi nii olla ja mõelda jätkuks.
Sel aastal ei ole mul esimest korda seda ärev-igatsevat maikuurahutust. On leebe ja natuke melanhoolne-nostalgiline tundmus. Hetkiti tunnen, et pean võtma Tartust viimast. Et Carpe Diem! on see deviis, mille järgi ma elama pean.
Et varsti saab kõik otsa ja ma ei näe enam neid armsaid ja et nemad lähevad teistele radadele või naeravad teistes linnades ja et ainus, mis mulle neist jääb, ongi need hoolikalt hoitud erinevad õied raamatute vahel ja karpides ning see blogi siin..
Soundtrack: The National - Gospel
Nädal tagasi tuli tõeline suvi. SEE aeg aastast, kui õhtul päikesesoojadel tänavatel jalutades võib kuulda ööbikuid laulmas. Ja aedades õitsevad kirsipuud. Mõned neist õitest on jõudnud ka mu aknalauale ja mõnesid käin ma salaja hommikuvalguses imetlemas. Nii mööda joostes..
Toomingad on ka õites. Neis õisi täis lõhnavais päevis oli põhjust tähistada koos loodusega. A. sünnipäev kujunes mitmepäevaseks ettevõtmiseks. Kuum kolmapäev kulges Kastani tänava poodides, Toomemäe parkides jalutades, Armastuses tordilõigu ja jõe ääres jäätisega; õhtu ei jäänud hommikule alla: mind õpetati Tsink-Plekk-Panges pulkadega sööma ja mina õppisin oma abituse üle naerma. Naersin ka paadisillal üle taeva vajuvat päikeseratast vaadates ja šokolaadi krõbistades. See oli ilus päev, mida armastada. Just nagu need kaks hõbedast pääsukest ja see puna-valge kleit. Ja ma olen tänulik.. Nende ja iga naeratuse eest, mille sain ja andsin.
Neljapäeval olid kiired õnnesoovid, kiired tantsud, kiired jutud, kiire pidu.
Sest reedel istusime rongile ja läksime Tallinnasse “Kevade ärkamist” viima. Etendus läks korda, Teoteater võttis meid hästi vastu, öö oli soe. Ka kell kaks, kui tagasi Tartusse jõudsin ja väsinult kuid kergendatult õnnelikuna voodisse prantsatasin. Emadepäev oli mõnusalt nartsissikollane pühapäev, ja esmaspäev tõi viimase psühholoogia eksami ning jutuajamised purskkaevu ääres. Õhtu märksõnadeks jäävad farfalle, šokolaadikook, küünlad, “How I Met Your Mother”, Youtube ja kamin ning tants Minor Majority saatel. Spektakulaarne kevad.
Nii ma ei oskagi midagi teha - ikka ja jälle on nii palju, mida heldimuse ja naeratusega mäletada, ikka ja jälle mõtlen ma: “Aga see on ju see hetk, mida ma tahan uuesti läbi elada, mida uuesti armastada.” Jah.. näha elu filmilindilt. Ka neid niisama-olesklemisi… Igapäevaseid pilte, mil me laseme ajal seista või kulgeda või.. teha mida iganes, sest meil on me Tartu, me kevad ja me võime niisama vaadata sätendavat vett, istuda Pirogovil või võtta päikest, rääkida möödunud ja tulevatest aegadest ja tunda, et kõik, mis on, on hea ja kõik, mis tuleb, saab parem. Kui vaid võimalusi nii olla ja mõelda jätkuks.
Sel aastal ei ole mul esimest korda seda ärev-igatsevat maikuurahutust. On leebe ja natuke melanhoolne-nostalgiline tundmus. Hetkiti tunnen, et pean võtma Tartust viimast. Et Carpe Diem! on see deviis, mille järgi ma elama pean.
Et varsti saab kõik otsa ja ma ei näe enam neid armsaid ja et nemad lähevad teistele radadele või naeravad teistes linnades ja et ainus, mis mulle neist jääb, ongi need hoolikalt hoitud erinevad õied raamatute vahel ja karpides ning see blogi siin..
Soundtrack: The National - Gospel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar