VERITAS.

Eksamisessioon sai läbi ning viimaks ometi oli mul aega. Laupäev lõpetas mu piinad; lõin jalaga (piltlikult öeldes) Tiigi õppehoone ukse enda järel rahumeeles kinni, läksin poodi ning ostsin omale küünlaid. Rahu ja kergendus valgusid mu peale ja ümber. Kui välja arvata tõsiasi, et olin juba enne seminaritöö kaitsmist mõelnud omale kurguvalu, mis reede õhtuks oli jõudnud transformeeruda köhaks, siis võinuks öelda, et elu on suurepärane. 
Süütasin oma šokolaadilõhnalise küünla, võtsin vastu magusad õnnesoovid ja kiidusõnad sessi lõpetamise puhul – šokolaad ja kräsupeakook. Viimane õndsalt kõhus, võis suunduda Geni R.-i sünnipäevale. Millal ma viimati niimoodi väljas peol käisin? Seda oli mulle aga väga vaja. Nii tore oli: sööki, torti, tantsu, Aliast ja jutuajamisi – sai, oli, leidus. Süvenev kärehäälsus või veel hullem – hääletus tekitas siiski endiselt muret, sest pühapäeval oli ees ootamas Türi teatrifestival. Aga mulle anti mett. Ja teed. Ja käsk neid tarbida. Kuniks terveks saamiseni. Ilmselt läheb sinna mõni aeg veel. Aga ma annan endast parima.
Kuid Türi ei oodanud. Pühapäevane käik oli ausalt öeldes üks paras hullumeelsus. Ööl vastu pühapäeva olin ma näinud unes apokalüpsist: öötaevast sadas alla konni ja põlevaid kive, kosmilistest sügavusest ilmusid helendavad õhulaevad ja valitsev oli täielik lõpuõud. See meenus mulle reisi keskel.
Kuid hullumeelsus siis..Esiteks leida end koonuste ja teiste rekvisiitidega keset Paide linna ning kuulda, et just meie oodatud buss on Mäos katki, oli kerge absurd. Istuda inimkägaras kusagil jahedas Paide bussiootepaviljonis ja saada teada, et “järgmine buss Türile läheb tunni pärast, mis võib-olla tuleb, võib-olla ei tule”, oli juba paras jant. Igatahes, tuli. Türi jättis veidi meeldivama mulje. Ent osa näitlejatest oli laupäevast endiselt ‘segases konditsioonis’, osa tõbised ja hääletud (mina ühena neist), ja kohapeale jõudnuna selgus, et minu tähtsaim rekvisiit on vist ikka veel Tallinnas, kaasas seda igatahes ei olnud, juba Tartus mitte.
See oli korralik eneseületus, mida me seal laval tegime. Ja kui aus olla, siis ega ei teagi öelda, mida me tegime.. Aga tehtud ta sai. AK-sse ta läks (koos C. suurepärase intervjuuga). Ning laureaaditiitli me koju tõime (koos kingitud hobuserauaga). Väga positiivset tagasisidet saime ka. Absurd oma olemise tipul. Aga – kõik osalised said küll (kes kuidagi) tulema – koonused ja asjad on ikka Türil. Noh, igas Eesti linnas midagi meist. Ohjah. See Türi reis ikka.. No, ma ei tea. Vähemasti andsime endast parima ja rohkemgi. 

Esmaspäev oli puhkepäev. Raamatukogu- ja linnajalutuskäigupäev. Vatsa hommikusöögiprae, soolase Earl Grey ja karvuajava stalkiva kassiga tutvumise päev. Revolutionary Road’i vaatamise, prooviskäigu, õhtusöögi ja lauamänguõhtu päev. Minu hilinenud pühapäev, minu viimane Tartus oleku päev enne veebruari. 
Täpsustuseks: soolane kella kahe tee oli peaaegu sama amüsantne kui minu uus paheline rollilahendus “Kevade ärkamises” või alatud vangerdused õhtuses Giljotiini mängus, milles mind osalema veendi. V. krahmas julmalt omale järjest puhta töö au, ning pärast teist mängu sai selgeks, et tuleb unustada võit ja teha kokale säru. Sai tehtud. Minu esimese korra kohta läks minulgi päris hästi; need 10 uskumatut punkti, mis ma A.-lt läbematult ära tõmbasin ja omale sellega päris karmi giljotineerija kuulsuse sain, lubati kord Aliases tagasi teha :). Aga sooja meeteetassi taga hiljem see ähvardus ununes ning me lahkusime sõbralikult. Kirjutasin köögilauale kommidest “VERITAS”, pakkisin hommikul asjad ja sõitsin koju. Minu pool aastat segaseid ja keerulisi aegu on läbi. Et mesi on kaasas, loodan, et ka köha saab läbi. Ja on vaid head raamatud, mõtted ja hetked.