Kõnelused ämblikuga.

Uus aasta. Esimene nädal saab homme läbi. Vana kalendri jõulude ja isa sünnipäevaga, nagu ikka.
Üllatused tabasid mind juba uue aasta esimesel päeval kodus. Koos lumega, jällegi. Olin mõelnud just asjade peale, mida teha ainult kord elus. Asjad, mille peale tavaliselt ei oska tulla ning mille väärtus seisneb nende aeg-ruumilises kordumatuses. Jõudsin arusaamisele, et ühel ilusal talvepäeval jänesekostüümis Tartus mööda Laia tänavat joosta, tantsida ja lumeingleid teha – oleks üks nendest. Ent peagi sain sinna nimekirja ühe asja juurde – täiesti spontaanselt uue aasta esimese päeva õhtul õrnas lumesajus autoraadiost kostva Queeni saatel järve ääres tantsida. Just niimoodi. Ent see sai nüüd tehtud.
Tulin Tartusse. Kõik näis olevat vana koha peal, kõik näis olevat alles. Eksamis(tr)ess on oma kulminatsioonis. 
Teisipäeva öö. Ja seal ma siis olin – lugemas kardinal passivale kääbusämblikule ette teatriajaloo konspektist Elizabethi-aegsest teatriarhitektuurist, dramaturgiast, näitlejatööst; Dionysose kultusest, Senecast ja keskaegsetest miraaklitest. Mitmel korral rõhutades “Pane tähele!”, ise veel näpuga tema suunas vibutades. Ta sai tol ööl väga kultuurselt haritud. Mina aga tõmbasin järgmisel päeval eksamil just need küsimused, mida ma ämblikuga põhjalikumalt läbi võtnud olin. Õhtul põikasin ÖÖraamatukokku. Nii poole 12ni õhtul. Haarasin Ibseni kaissu, aga mõtlesin peagi ringi ja haudusin kurje plaane järgmiseks päevaks.

Neljapäev. Viisin kurjad plaanid täide. Veetsin 12 tundi raamatukogus. Olin tulnud hommikul, lahkusin kolmveerand üks öösel. Võtsin viimast ÖÖraamatukogust ja Pirandellost, reetsin Ibseni.
Väljas langes hommikul minnes laia lund. Enne Utlibi jõudmist läksin ja lubasin omale Starburgerist miniburksi (mis on tegelikult kaks korda suurem kui mistahes McDonaldsi burks). Ja siis tegin oma esimese nii pika kirjutamismaratoni. Huvitav oli vahel pilku arvutiekraanilt ja raamatuvirnalt tõstes näha, kuidas inimesed tulid ja läksid, päev kadus õhtusse, aga mina istusin endiselt seal, oma koha peal.
 Raamatukogus õppimise pioneerid T. ja E. lahkusid õhtul, nende koha peal nägin ühel hetkel ilmunud olevat ùr L.-i. Naabripoiss ühikast, kes hommikul minu tulles lahkumas oli, käis samuti mu selja tagant õhtu hakul mööda. Mina olin ikka kogu aeg sama koha peal olnud. Minu laua ja raamatutega oli liitunud ühel hetkel ka K.L., keda ma peale oma sünnipäevapidamist näinud ei olnudki ning kes mind rõõmsa kallistusega tervitas. Temagi käis vahepeal proovis ja naasis; helistas pool 11, kas ma ikka veel alles olen. “Jaa-jaa, ikka-ikka.” Naer telefonis. Kui ta veerand ühe ajal alla andis ja küsis, et kas ma ikka veel sinna jään ning ma taas automaatse innukusega “jaa-jaa, ikka jah” vastasin, hakkasin ka mina temaga ühes naerma. Tore lootusetu raamatukoi tunne tekkis…
Zombie-mina korjati hoolitsevalt kolmveerand üks öösel Utlibist üles, kui ma olin oma esseega lõpetanud, ning eskorditi koju. 
“Silmad nii punased ja..!” oli kommentaar mu seisundi kohta. “Ja mis sa värised?” 
“Tauriin, kofeiin ja suhkur...”. Oeh. Hea, kui ÖÖraamatukogulistele ikka antakse. Uni ja loidus olid ometigi viimased asjad, mida ma vajanuks.
Värske õhk lõi aju aga klaarimaks ja võttis kätevärina ära ning ühikasse jõudnuna hakkasin oma esseed kõpitsema ja draamateoreetilisi artikleid analüüsima. Jälle.
Perpetuum mobile vajus siiski ühel hetkel unne.

Jäätul Emajõel ujuvad pardid, kaldaäärsetel vedelevad šampusepudelikorgid ja Aleksandri tänaval lörtsiloigus lebab aastavahetusest jäänud Martini Asti pudel.
Kõik on justkui alles. Imelik talv see tänavu . .

Maraton jätkub. Sõidan bussiga Peipsi äärde, pean ära 7. jaanuari ja kirjutan valmis veel ühe essee. Ühe päevaga, nagu ikka. Peaproov on tehtud (märkus endale: arvestuslikuks ühepäeva-essee teemaks ei tasu valida nii keerulist ja bakatöömõõtu väljaandvat lähenemist. Tubli, D.)

Sessimuusika : DeVotchka  - Lunnaya Pogoda 
(viimase palaga tervitaksin ka K.L.-i, kes tänu minule oli kulutanud hea pika aja õhtust seda kuulates)