Reede kolmeteistkümnes. Päev nagu iga teine. Päev pärast spontaanset eellugu, mis paneb täna küsima: kas eilne oli päriselt?
Neljapäev. 6.30. Linn on veel pime. Emajõgi mustab, aga tuled põlevad. 7.30. Hommikuhämaruses maastik libiseb bussi akna tagant mööda. Kuu vilksatab pilvede vahelt. Kõrvaklapis mängib “Good man down”. 8.15. Tere hommikust, Viljandi. 8.30. “Miks ma pool 9 hommikul Viljandi kohvikus hommikust söön?” -“Sest lõunaks on liiga vara.”
Aga see oli täiesti normaalne: vaadata kuidas linn ärkab, juua Lossi tänava legendaarses kohvikus kohvi ja süüa Napoleoni kooki. Marumõnus. Nagu oleks ajanihkes. Mõne aja pärast algasid Ugalas meie Viljandi teatrisõprade erialaeksamid. Olin otsustanud ennastki üllatada ja sõita neid vaatama.
Niisiis me olime Viljandis. Veetsime päeva Ugalas ja Kultuuriakadeemia blackboxis, tervitasime M-Li ja A.-ga minu kollast nutumüüri, vanu aegu, vanu tuttavaid. Elasime kaasa heade sõprade lavasärale. Mina püüdsin panna muuhulgas ka midagi kõrva taha. Kogu mu skeptilisus sinna sõitmise suhtes kadus kiiremini kui keskmine kuuvarjutus ning ma sain ühe päeva viibida linnas, mille kerge boheemlasõhustik ja kõige meeldivamalt seisma jäänud aeg end taaskord positiivselt tõestasid. Ilmselt on see mõjunud ka kõigile endistele tütikatele, kes laval klassi näitasid ja hetkekski publikut külmaks ei jätnud.
Ent kui Viljandis aeg seisab, siis mujal seda ei juhtu ja nõnda tuli otse blackboxist bussijaama joosta. 17.35. Nägemiseni, Viljandi. 17.40. Kõrvas mängis The XX “Islands” ja meid leidis uni. 18.40. Tervitades helendas õhtutuledes Tartu. Ees ootas Genialistide klubi. Töö. Mul oli hea meel, et sain võtta omale võimaluse jälle üle pika aja tööle minna. Õhtu oli äärmiselt vaikne ja rahulik, eriti pärast jazz-bändi kontserdi lõppu, mis valmistas mulle heameelt, sest uus kassasüsteem nõudis esialgu veidi harjumist. Rõõm oli näha ja juttu ajada (ja “Kolme sõpra” laulda) proovist saabunud tüti poiste-ja-tüdrukutega, kes oma proovielamustele vastu Viljandi muljeid said. Sellised vaiksed õhtud toovad leti äärde ka jutuajajad. Mõned neist on tüütud kella-kahe-kliendid, kes enamasti tahavad kellegagi oma švipsisolekurõõme jagada või muresid kurta. Mõned on aga uued-huvitavad, kellega ühiselt humanitaarseid maailmaparandusideid jagada. Ja mõned on omad. Kellega keeksi süüa või pelmeene teha ja nõusid pesta, viimaks maja korda seada ja uksed lukku panna. Et siis nelja paiku öösel varem lahkunud teatraalidega jälle Rüütli tänaval kokku põrgata ja nende vahepeal juba uusi soetatud elamusi kuulda.
“Mul on mingi mälupilt, nagu oleks ma Viljandis olnud.”
“Ei tea, jah, mul ka. Nagu oleks Viljandis söömas käinud.”
“Kui ma seda homme ei usu, siis tuleta mulle meelde, et mul on bussipilet, mis seda tõestab.”
Nii ongi. Kolmteist ja reede – palun.. Nii trafaretne päev. Kaksteist ja neljapäev – see oli midagi uut. Ma vist õpin spontaansust armastama.
Neljapäev. 6.30. Linn on veel pime. Emajõgi mustab, aga tuled põlevad. 7.30. Hommikuhämaruses maastik libiseb bussi akna tagant mööda. Kuu vilksatab pilvede vahelt. Kõrvaklapis mängib “Good man down”. 8.15. Tere hommikust, Viljandi. 8.30. “Miks ma pool 9 hommikul Viljandi kohvikus hommikust söön?” -“Sest lõunaks on liiga vara.”
Aga see oli täiesti normaalne: vaadata kuidas linn ärkab, juua Lossi tänava legendaarses kohvikus kohvi ja süüa Napoleoni kooki. Marumõnus. Nagu oleks ajanihkes. Mõne aja pärast algasid Ugalas meie Viljandi teatrisõprade erialaeksamid. Olin otsustanud ennastki üllatada ja sõita neid vaatama.
Niisiis me olime Viljandis. Veetsime päeva Ugalas ja Kultuuriakadeemia blackboxis, tervitasime M-Li ja A.-ga minu kollast nutumüüri, vanu aegu, vanu tuttavaid. Elasime kaasa heade sõprade lavasärale. Mina püüdsin panna muuhulgas ka midagi kõrva taha. Kogu mu skeptilisus sinna sõitmise suhtes kadus kiiremini kui keskmine kuuvarjutus ning ma sain ühe päeva viibida linnas, mille kerge boheemlasõhustik ja kõige meeldivamalt seisma jäänud aeg end taaskord positiivselt tõestasid. Ilmselt on see mõjunud ka kõigile endistele tütikatele, kes laval klassi näitasid ja hetkekski publikut külmaks ei jätnud.
Ent kui Viljandis aeg seisab, siis mujal seda ei juhtu ja nõnda tuli otse blackboxist bussijaama joosta. 17.35. Nägemiseni, Viljandi. 17.40. Kõrvas mängis The XX “Islands” ja meid leidis uni. 18.40. Tervitades helendas õhtutuledes Tartu. Ees ootas Genialistide klubi. Töö. Mul oli hea meel, et sain võtta omale võimaluse jälle üle pika aja tööle minna. Õhtu oli äärmiselt vaikne ja rahulik, eriti pärast jazz-bändi kontserdi lõppu, mis valmistas mulle heameelt, sest uus kassasüsteem nõudis esialgu veidi harjumist. Rõõm oli näha ja juttu ajada (ja “Kolme sõpra” laulda) proovist saabunud tüti poiste-ja-tüdrukutega, kes oma proovielamustele vastu Viljandi muljeid said. Sellised vaiksed õhtud toovad leti äärde ka jutuajajad. Mõned neist on tüütud kella-kahe-kliendid, kes enamasti tahavad kellegagi oma švipsisolekurõõme jagada või muresid kurta. Mõned on aga uued-huvitavad, kellega ühiselt humanitaarseid maailmaparandusideid jagada. Ja mõned on omad. Kellega keeksi süüa või pelmeene teha ja nõusid pesta, viimaks maja korda seada ja uksed lukku panna. Et siis nelja paiku öösel varem lahkunud teatraalidega jälle Rüütli tänaval kokku põrgata ja nende vahepeal juba uusi soetatud elamusi kuulda.
“Mul on mingi mälupilt, nagu oleks ma Viljandis olnud.”
“Ei tea, jah, mul ka. Nagu oleks Viljandis söömas käinud.”
“Kui ma seda homme ei usu, siis tuleta mulle meelde, et mul on bussipilet, mis seda tõestab.”
Nii ongi. Kolmteist ja reede – palun.. Nii trafaretne päev. Kaksteist ja neljapäev – see oli midagi uut. Ma vist õpin spontaansust armastama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar