Esmaspäeval käisin külas. Veetsin suurepärased paar tundi armsa haldja juures ja sain taaskord kolmekordse doosi ilu ja headust, peale hõrgu õhtusöögi ja tee. Nagu ma ütlesin - tema juures on alati hea. Üheskoos jätkasime pärast raamatukogus esseemaratoni. Jõudsin edukalt (ehk siis elusalt) finišisse ning seminaritöö sai ka kahepeale marmorisse valatud. Maailm siiski vist ei lõpe jaanuarikuus.
Peale heade mõtete ja emotsioonide sain ka ühe filmisoovituse. Vaatasin. Jahmusin. Olen nüüd ühe äärmiselt kummalise, ilusa ja sügava filmielamuse võrra rikkam. "Melanhoolia" on üks imelikumaid filme, mida ma näinud olen. Minu jaoks oli see kui liikuv maalikunstiteos. Viimasest ja sümbolismist ta inspireeritud ka oli. Kaunis põhjamaine atmosfäär, juba esmapilgul ära tuntava borealistliku kiiksuga. Lars von Trier ei olnud end maalikunsti lavastamisega tagasi hoidnud ja pikkis viiteid John Everett Millais'le ja Pieter Bruegel vanemale, rääkimata siis veel Jean Genet'st või Wagnerist.
See oli nii.. lummavalt kummastav.
Väljas sajab tihket lund. Maa pöörleb kusagil kosmilistes sügavustes.
Ja ma ei suuda oma mõtteid lahti rebida sellelt filmilt.
Kui maailmalõpp tuleb, Richard Wagneri "Tristan ja Isolde - Prelüüdi" saatel, ehitan ma omale võlukoopa ja sulen silmad..
Peale heade mõtete ja emotsioonide sain ka ühe filmisoovituse. Vaatasin. Jahmusin. Olen nüüd ühe äärmiselt kummalise, ilusa ja sügava filmielamuse võrra rikkam. "Melanhoolia" on üks imelikumaid filme, mida ma näinud olen. Minu jaoks oli see kui liikuv maalikunstiteos. Viimasest ja sümbolismist ta inspireeritud ka oli. Kaunis põhjamaine atmosfäär, juba esmapilgul ära tuntava borealistliku kiiksuga. Lars von Trier ei olnud end maalikunsti lavastamisega tagasi hoidnud ja pikkis viiteid John Everett Millais'le ja Pieter Bruegel vanemale, rääkimata siis veel Jean Genet'st või Wagnerist.
See oli nii.. lummavalt kummastav.
Väljas sajab tihket lund. Maa pöörleb kusagil kosmilistes sügavustes.
Ja ma ei suuda oma mõtteid lahti rebida sellelt filmilt.
Kui maailmalõpp tuleb, Richard Wagneri "Tristan ja Isolde - Prelüüdi" saatel, ehitan ma omale võlukoopa ja sulen silmad..
4 kommentaari:
Vaatasin Melanhooliat esimest korda Tartuffil, istudes kivisel pinnal. Mäletan oma suuri silmi ja pea kallutamisi. Mulle tekitas see mingi imeliku kripelduse, teist korda vaadates sain rahu. Detailid paitavad!
see film kinos vaadajita oli ikka elamus omaette. istusin artises ja heli oli nii tugev, et toolid värisesid. tundus, nagu seesama melanhoolia lähenekski selja tagant
Mul on hea meel, et jagad emotsiooni :)
See oli tõesti väga .. väga kummaline, aga võluv film. Tõepoolest imelikku kripeldust tekitav. Aga see on nii nauditav.
Muide, Kristin. "One Day", eks. Jah. Jah. Samal päeval, kui Sa sellest kirjutasid, lipsas ta pooljuhuslikult korraks jälle mu silme ette. Ja meenus, et ..hea film oli. :)
Postita kommentaar