Vanaisa

kirjutati täna haiglast välja. See tuli ootamatult. Eile veel, kui me A.'ga talle külla läksime ja kooki viisime, rääkis ta palatis oma voodis, et süüa antakse neli korda päevas ja nii toidetakse ta seal varsti lõhki. Ja et noored naised koorivad talt iga päev riided seljast. "Noh, mis nii viga elada Sul siin, harju või ära." Iseenesest ei oleks ju midagi, kui harjukski, sest eks plaan nägi ette, et midagi tehakse ära ka. Aga võta näpust. Lahkusime pärast seda, kui ema helistas ja ütles, et käis maal ja tegi kõik korda ja edu siis homseks. Edu läks tal endal vaja, sest vanaisa oli enne Ruskaveres kui ema sealt hommikul ära sai ja me pealelõunal autoga sinna jõudsime. "Nii kiire kohe, hästi läbimõeldud põgenemisplaan Sul, enne kohal kui meie." Tõime talle siis süüa koju ja vaatasime, et ema oli kõik nii korda teinud. Mõttega küll, et vanaisa naaseb esmaspäeval. Näiteks. Igatahes ei saanud me pikalt jutustama ja lobisema jääda, sest mind tuli veel koju viia ja töö Tartus ootas tegemist. Eks eile sai paaril vanal onklil elu huvitavamaks ka tehtud, kui vanaisaga tavatust kõvemini tuli kitsas ruumis vestelda, nii et neil ka meie uudised ja vanaisa läbielamised korduvalt ülekuuldud said.
 Vahepeal on huvitavaid sõite tulnud, kui lisaks arvestada eilset ümberlinnaringi. Esmaspäevane spontaansus viis mind ühes sõidule Võru lähedale. Metsateede kohale kaardusid lumised oksad ja ühe käega mees aitas oma harmooniumi meile käru peale, öeldes, et "tal ei ole aega harmooniumi mängu harjutada". Huvitavaid olemisi on ka olnud - Põllude juures, kus ma püüdsin oma tähelepanu mitte liialt kassidele hajuda lasta. Aga neil on toredad kassid. Nagu ka õhtu. Esietenduse lähenedes inimesed muidugi muutuvad ärevamaks. Kõigi ootused teravduvad.

"Ka kartsin ma haiglaselt naeruväärne olla

 ja kummardasin seepärast orjalikult mis tahes välist rutiini; surusin end kõigest hingest tavalistesse rööbastesse ja hoidusin hirmuga igasugusest ekstsentrilisusest."
 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")

Sain just aru, et ma pean oma üleolekuga elu suhtes midagi ette võtma. Ja kui ma ei eksi, siis lõi väljas reaalselt välku praegu. See on vist Zeus. Minu iroonia ja pillav üleolek on teda pahandanud. Ma ei ole tahtnud kedagi pahandada. Aga ikka tuleb välja nii, nagu ikka, hoolimata tahtest teha head - et oled ise ka inimene. Ja vajad samamoodi abi.

Raske on loobuda asjadest. Eriti, kui need tunduvad suuremad kui elu.

Kuigi jäävad ikka asjadeks. 

Pernilla

nimi on Last.fm'is viimase seitsme päeva kuulatuima artisti lahtris. När jag blundar. Ilmselgelt.
 Viimane nädal on olnud väga intensiivne. Minu plaanid kirjutada oma sündmustest eraldi täpsem postitus lõppeb nagu ikka iga päeva ühelauselise kirjeldusega. Mul on veider suhe ajaga. Mina, sooviga teda jäädvustada, torman temast mööda, kaotades ta viimaks käest ühes kõigega, mida ma öelda tahtsin. Ja siis "ei ole enam aega" asju pikalt öelda, ega mõtet. Uued päevad tulevad peale ja vanad nooremaks ei jää.
 Eelmisel laupäeval tõdesin bussis Tallinnasse, et olin sinna viimasel ajal rohkem teel olnud, ja pealinnas viibinud kui Tartus. Tõsi ta on, et vajutasime Tallinna lumme oma jalajäljed, ostlesime Kristiine keskuses ning siis soovisime õnne. A. ema sünnipäevapidu oli meeleolukas ning südaöösel lõime klaase kokku juba Mao aasta alguse puhul, mille juures mina kui Mao aastal sündinu, sain omakorda tähelepanu osaliseks. Kolm tundi bussisõitu oli juba harjumuspäraseks saanud ja koju jõudes plaanisime ülejäänud päeva kirja saada emaga lumememme ja lumejänest meisterdades, kuid õe pere tuli ekspromt-visiidile ning - kuigi lumetaat (sic!) sai valmis - kulus õhtu väikese beebi ümber askeldamise, sülle võtmise ja kussutamisega.

 Esmaspäeval algas kool. Mu pikk koolivaheaeg ja väikelinna-eksiil oli läbi saanud. Tartus tagasiolemine tekitas elevust, indu ja veidi võõristust - kõik inimesed olid jälle nii lähedal, kogu Tartu oli jälle nii lähedal. Ja mu raamatud ja Tartu-lemmikasjad niisamuti. Ma olin tagasi. Selles ajavööndis.
 Et teisipäeval, vastlapäeval teha metsik kelguralli ja lasta Kassitoomel elu pikim liug. Pärast mida süüa ühes A.'ga  kuuma hernesuppi, singivõileibu ja üihäid vastlakukleid. Kõht oli täis ja kelgutamine oli võhma välja võtnud. Ahi praksus ja tee maitses hästi.
 Kolmapäeva veetsin Genis tööl - sest nii läks. Õhtul astus O. uksest sisse, kes oli päevaks Tartusse tulnud. Rääkisime aja kontseptsioonist, ja see haakub jällegi mu kahetiste suhetega selle fenomeniga.
 Sõbrapäev. Pärast turundusloengut kõndis A. mulle suure karvase karu ja roosiga Rüütli tänaval vastu. Karu panime enda kõrvale laua taha istuma, kui lõunat sõime. Kui ma pärast, suur mõmmi kaenlas ja roos teises käes, bussi peale läksin, vaatasid vanemad prouad ja noored tüdrukud mind pikkade pilkudega. Enamik neist naeratas. Mina ka. Eks oma osa oli selles naeratuses ka saadud šokolaadil. Või ilusal mõttel sellest, kuidas aastaajad Emajõe ääres mööduvad, ent meie jälle seal jalutame, parte, puid ja alleel kõndivaid inimesi vaatame. Õhtul käisin teatris "Liblikapüüdjat" vaatamas. Et raamat mulle kunagi nii sügava ja raputava mulje oli jätnud - see oli teos, mille lugemise järel ma tajusin, et miski mu ümber ja minus on pöördumatult muutunud - tundus lavaversioon kuidagi pinnapealsem, toorem ja mingi olulise mõõtme poolest vaesem. Ühtlasi tekitas see mus siiski tahtmise raamat uuesti üle lugeda. Aga ilmselt jääb see rohke vaba ajaga inimeste privileegiks, mida ma endale nii pea lubada ei saa. Küll aga sain lubada omale sõbrapäeva hilisõhtut G. seltsis Genis, jutte ja kõnesid, mis tegid südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ma võin tõesti öelda, et on olemas inimesi, keda tahan ja suudan isetult ja määratlematult armastada. Need vähesed sõbrad, kellele kuulub minu sees üks nendenimeline paigake. Jah, ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval ja ma ei saa seda neile silmast silma öelda. Õnneks on neid, keda sain näha ja olemas olemise eest tänada.
 Eelmisest nädalast meenuvad veel varahommikused vestlused teatrimajas. I. ütles õigeid asju, neidsamu, mida ma just A.-le olin pihtinud - et ma varjun liiga palju iroonia taha. See on tarbetu. Mõelda tuleb südamega ja sellega ka arusaadut väljendada. Siis on mõtet midagi teha, siis on tehtu ka õige.
Mul on, mida õppida. Alati.

Lisaks olen ma kohutavalt pettunud endas, et nüüd sellise pika ja lohiseva postituse siia lõin. Püüan seda mitte korrata.

Millist vaimustust

võivad tekitada minus ühe mehe luuletused. Ma jumaldan Uku Masingu kogumikku "Ehatuule maa". Iga luuletus väärib neljakordset ülelugemist, ning ka siis - viiendal korral - avastad ikka selle ühe troobi, mida sa justkui loeksid esimest korda ning mille kujundlikkus ja vormitäius kutsub esile täieliku esteetilise naudingu. Ma tahtnuksin näha selle geeniuse ajju hetkel, kui ta oma luuletusi lõi - usun, et nende impulsside tekke ja kulu visualiseerimine oleks sama ilus, kui literatuurne tulem. Ma tahaksin osata mõtelda samuti.


Päikesest kustunud taeval,
seepärast, mu syda, mu väike syda, ära mine
seda teed.
Varsti nii jõuaksid pilkase pimeda veele,
kust pole tagasi teed.
Sest taevad on purjed laeval,
Sina oled ju udu ja kohuhtlev tuulevine
purjede sisse vaid
ja homme on üle Su peele
öid pimedamaid.

Oleks nüüd keegi, kes kahmaks Su käe,
ütleks: "Laps, mida pelgasid eile,
polnud ju mina, vaid vari mu väe,
väike vari keskpäeva lõõsas,
kui kõik sirelid õitsevad teile 
ja mu kuuevoltide koltuvas põõsas
lendlevad inglid.
Kui Sa pelgad veel ja põlgad minu,
taas õudne on Sulle varjunu hääl,
üksi aiman siis, et ikka Sinu
öö tuleku tuules pulstunud pääl
vaevlevad inglid.

Oota nyyd vähe,
kannata pisut, enne kui kängitsed jalad,
nisukollasesse pähe
kasvama paned tungaldunud mõtete palad.
Pole surnud neid, kes Sinuga läevad,
väsimus tolmanud rajad Su tunased,
okkaist ees on maantee, teravad päevad,
aga Su jalad nii õrnad ja punased!

(11/12. 11 38)




Ma mõistan, et vähe on neid, kes jagavad seda vaimustust. Vaimustust luule vastu üldiselt. Mistõttu ei oota ma ka enamasti inimestelt palju. Aga seda enam  hindan ma üht vastastikkust sädet silmis, kui selle kord leidma peaksin. Kusagil, kelleski, mingil moel. Aeg-ajalt ikka leidub.

Vahelduseks kuulan Jackson C. Franki ja mõtisklen selle saatel koos Pessoa "Sõnumiga".


Eks ta ole, see elu  - puhas kunst.

Gripp

liigub ähvardavalt ringi. M. tundis end kehvasti ja oli jätnud meid T.-ga kahekesi hommikupudruga askeldama. Läksime üheskoos linna, mõlemad oma teed. Veel üks bussisõit - miks küll peab Tallinnas ühest kohast teise liikumiseks nii palju aega kuluma? Õnneks vaid 10 minutit. Veel ühed lapsesilmad. Kolmas uks, mis mulle avati oli Kristiines. Enne kui perenaine seda teha jõudis, oli koer mu süles. Tere, sina. Ja siis näidati eelmisel päeval nähtust veidi suuremat pisikest, kellega me viimati ka kohtusime läbi kõhu.
 Kui suu head pitsat ja pohlakooki täis ei olnud, sai üsna paljude asjade kõrval ka muusikast räägitud. Esimest korda kuulsin, et keegi oleks Yann Tiersenit mulle klaveril esitanud. Amelie' valss on tõesti ilus lugu. Niisamuti see järgnev laul, mille ma sellest külaskäigust kaasa sain ja enne oma Tallinnast lahkumist M.-i juures mängima panin.

Kui M. just siis koju tuli,  tahtsin, et see laul talle lohutust pakuks.
Bussisõidud Tallinnas võtavad tõesti palju aega.

"Meie mõtleme ning jänesed ja elu jooksevad meist mööda."

Lahkusin trammile laias vesises lumesajus, tuled laotusid mu ümber. Ja kuigi sealne rütm vajab harjumist, tugevat sihti ja tahet saada ja teha ja olla, lahkusin ma taas mõneti nukra mõtisklusega järjekordsest minekust. Ent tulek oli igat hetke ja sära ning pilku väärt. 
Elame veel!

Taevas

bussi akna taga oli lohutult hall. Nähtavasti seetõttu süvenes ka mu arusaam 40-minutilisest bussisõidust Nõmmele kui lõputust ja väsitavast rännakust teise osariiki. Kui meil oleks osariigid. Tallinnas on osariigid. Aga kui ma olin tõstnud ta oma kätega üles, võtnud ta oma sülle, kadus see rõhuv tunne. See väike ime mu käte vahel - ta naeratas mulle, pisikese K. esimene reaktsioon mind nähes oli naeratus. Võluv. Ema-isa kullast kallim silmatera. Väikeste laste silmad, need suured ja sügavad, on nii mõtestatud, et ajab hirmu nahka. Nad vist saavad kõigest palju paremini ja sügavamalt aru kui ükski täiskasvanu oma pilguga hoomaks. Väikestel lastel on imevõimed, ma usun.
Veider, kui härdaks need pildid mind tagantjärele muudavad.

Hilisemast mõrv-šikist õhtusöögist F-hoones me pilte ei teinud. Nii väga oleks tahtnud püüda selle õhtu igavikukildude kollektsiooni, aga ma panin vastu. Sest see oli liiga parfait, et saada aheldatud ühte pilti. Või kahte. Vaatasin musta riietunud C.-d, kuulasin tema helklevat juttu ja mõtlesin, et kõik need inimesed seal all saalis - me istusime kõrgemal akna all - arvavad vist, et me oleme kaks kõhedat üleni mustas peielist, kes naeravad kõva häälega kadunukese üle. Arvaku. Meie liigutusis oli elegantsi, meie vestluses oli ajatuid sekundeid, ja kadunuke - jah, ta oli olemas: möödunud ajad, mis tõid tagasi naeru - sai põhjaliku retrospektiivi. Inimestemõjutamisest ja elurõõmust. Muuhulgas. Mind üllatas tema teemadevalik, tema süüvimine olnusse ja olevasse. See oli kompliment, ma tundsin. Ma tahan, et need toostid, mida me laususime, jääksid kõlama.
 Lõhesalat ja vein olid muidugi võrratud. Jumalik, tõepoolest.

 Kui me pärast kolme ja poolt tundi lauast tõusime, ütles ta, et vahel talle tundub, nagu tal ei oleks mälu. Tõepoolest, ma olen talletanud sõnu, hetki, tundmusi. Selle nimel, et nende najal elada. Et meil oleks põhjust otsida jumalikkust, põhjust mitte minna kaotsi, põhjust saada peagi jälle küünlavalgel kokku, et kõike mäletada. Sul on see olemas, lihtsalt sügavamal.

Ma ei saanud uinuda. Sest kõht oli nii täis ja mulle ei meenunud see kalambuur, mille pärast C. kord ateljees kell 2 öösel toolilt põrandale kukkus ja me end tilgatuks naersime. 

Kalamaja

korteris on raamatuid rohkem kui viimase külastuse ajal. Nüüd pealegi sajab akna taga lund. Laualamp heidab sumedat valgust. See on lihtne ja soe. Mul on hea meel olla nende inimeste keskel, nende kodus, nende mõtete ja tunnete seltsis.
 Ma olin ärganud enne kuut, sõitnud tsüaniidkarva veel mitte päris valgeneva taeva all otse suurde kollasesse kuukettasse ning viimaks kuulnud taas, mis häält teevad trammid. Vaikust on  palju olnud. Üks reede Tartus, üks õhtu teatris ja proovis, ei olnud mind veel tagasi linna-lainele häälestanud.
 Esimene uks, mis mulle avati oli Uuel tänaval. Paari tunni jooksul vaid jõime ära küll ainsa tassi teed, ent jõudsime rääkida elust üldiselt, komplekssüsteemidest, vaba tahte võimalikkusest, determinismist, sotsiaalpsühholoogiast ja ilmast - teaduslikult. "Et kõik ikka hästi läheks," ütlesin, kui mind Kalamajja autoga ära toodi. ".. Ja et vaba tahe oleks olemas," kõlas autost vastus.
 Hiljem rääkisin M.-ile vestlusest tema isaga. T. imestus Uuel veedetud aja lühiduse, kellaaja ja vestluse temaatilise valiku suhte üle. Me käisime M.-iga poes. Kalamaja oli hoopis teistsugune ja mulle tuli meelde "Kevade ärkamise" mängimine Teoteatris. Siis oli ka lumi. See oli enne, kui M. ja T. Kalamajja kolisid.
 Mõtlesime, millest tuleb Suva sokipoe nimi. Sukavabrik. Ilmselt. Jätsime sinna raha, ikka heade ja armsate asjade eest. Beebikäpikud - ma ei saanud neid käest panna. M. viis mind ühte võrratusse pagaripoodi, mille interjööris sooja pirukat nosida oli siiralt vahva. Sellised väikesed alumise korruse toakesed Kalamaja tänavatel, nagu Salme pood, kuhu me hiljem jõudsime ja "singipiitza" nali kohatuks muutus.
 Igatahes, me jõudsime koju ja tegime kolmekesi võrratu kana-baklažaani-paprika-pasta. Oivaline gurmee veini ja õhtusse kulgenud vestlusega. Ning õhtune tiir pargis. Nali ja naer laste mänguväljakul. Lennusadama pime panoraam.
 Esimene öö kesk seda tegusat, ent mahedat elu. Mu kõrval on Proust ja Kundera ja Goethe.