nimi on Last.fm'is viimase seitsme päeva kuulatuima artisti lahtris. När jag blundar. Ilmselgelt.
Viimane nädal on olnud väga intensiivne. Minu plaanid kirjutada oma sündmustest eraldi täpsem postitus lõppeb nagu ikka iga päeva ühelauselise kirjeldusega. Mul on veider suhe ajaga. Mina, sooviga teda jäädvustada, torman temast mööda, kaotades ta viimaks käest ühes kõigega, mida ma öelda tahtsin. Ja siis "ei ole enam aega" asju pikalt öelda, ega mõtet. Uued päevad tulevad peale ja vanad nooremaks ei jää.
Eelmisel laupäeval tõdesin bussis Tallinnasse, et olin sinna viimasel ajal rohkem teel olnud, ja pealinnas viibinud kui Tartus. Tõsi ta on, et vajutasime Tallinna lumme oma jalajäljed, ostlesime Kristiine keskuses ning siis soovisime õnne. A. ema sünnipäevapidu oli meeleolukas ning südaöösel lõime klaase kokku juba Mao aasta alguse puhul, mille juures mina kui Mao aastal sündinu, sain omakorda tähelepanu osaliseks. Kolm tundi bussisõitu oli juba harjumuspäraseks saanud ja koju jõudes plaanisime ülejäänud päeva kirja saada emaga lumememme ja lumejänest meisterdades, kuid õe pere tuli ekspromt-visiidile ning - kuigi lumetaat (sic!) sai valmis - kulus õhtu väikese beebi ümber askeldamise, sülle võtmise ja kussutamisega.
Esmaspäeval algas kool. Mu pikk koolivaheaeg ja väikelinna-eksiil oli läbi saanud. Tartus tagasiolemine tekitas elevust, indu ja veidi võõristust - kõik inimesed olid jälle nii lähedal, kogu Tartu oli jälle nii lähedal. Ja mu raamatud ja Tartu-lemmikasjad niisamuti. Ma olin tagasi. Selles ajavööndis.
Et teisipäeval, vastlapäeval teha metsik kelguralli ja lasta Kassitoomel elu pikim liug. Pärast mida süüa ühes A.'ga kuuma hernesuppi, singivõileibu ja üihäid vastlakukleid. Kõht oli täis ja kelgutamine oli võhma välja võtnud. Ahi praksus ja tee maitses hästi.
Kolmapäeva veetsin Genis tööl - sest nii läks. Õhtul astus O. uksest sisse, kes oli päevaks Tartusse tulnud. Rääkisime aja kontseptsioonist, ja see haakub jällegi mu kahetiste suhetega selle fenomeniga.
Sõbrapäev. Pärast turundusloengut kõndis A. mulle suure karvase karu ja roosiga Rüütli tänaval vastu. Karu panime enda kõrvale laua taha istuma, kui lõunat sõime. Kui ma pärast, suur mõmmi kaenlas ja roos teises käes, bussi peale läksin, vaatasid vanemad prouad ja noored tüdrukud mind pikkade pilkudega. Enamik neist naeratas. Mina ka. Eks oma osa oli selles naeratuses ka saadud šokolaadil. Või ilusal mõttel sellest, kuidas aastaajad Emajõe ääres mööduvad, ent meie jälle seal jalutame, parte, puid ja alleel kõndivaid inimesi vaatame. Õhtul käisin teatris "Liblikapüüdjat" vaatamas. Et raamat mulle kunagi nii sügava ja raputava mulje oli jätnud - see oli teos, mille lugemise järel ma tajusin, et miski mu ümber ja minus on pöördumatult muutunud - tundus lavaversioon kuidagi pinnapealsem, toorem ja mingi olulise mõõtme poolest vaesem. Ühtlasi tekitas see mus siiski tahtmise raamat uuesti üle lugeda. Aga ilmselt jääb see rohke vaba ajaga inimeste privileegiks, mida ma endale nii pea lubada ei saa. Küll aga sain lubada omale sõbrapäeva hilisõhtut G. seltsis Genis, jutte ja kõnesid, mis tegid südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ma võin tõesti öelda, et on olemas inimesi, keda tahan ja suudan isetult ja määratlematult armastada. Need vähesed sõbrad, kellele kuulub minu sees üks nendenimeline paigake. Jah, ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval ja ma ei saa seda neile silmast silma öelda. Õnneks on neid, keda sain näha ja olemas olemise eest tänada.
Eelmisest nädalast meenuvad veel varahommikused vestlused teatrimajas. I. ütles õigeid asju, neidsamu, mida ma just A.-le olin pihtinud - et ma varjun liiga palju iroonia taha. See on tarbetu. Mõelda tuleb südamega ja sellega ka arusaadut väljendada. Siis on mõtet midagi teha, siis on tehtu ka õige.
Mul on, mida õppida. Alati.
Lisaks olen ma kohutavalt pettunud endas, et nüüd sellise pika ja lohiseva postituse siia lõin. Püüan seda mitte korrata.
Viimane nädal on olnud väga intensiivne. Minu plaanid kirjutada oma sündmustest eraldi täpsem postitus lõppeb nagu ikka iga päeva ühelauselise kirjeldusega. Mul on veider suhe ajaga. Mina, sooviga teda jäädvustada, torman temast mööda, kaotades ta viimaks käest ühes kõigega, mida ma öelda tahtsin. Ja siis "ei ole enam aega" asju pikalt öelda, ega mõtet. Uued päevad tulevad peale ja vanad nooremaks ei jää.
Eelmisel laupäeval tõdesin bussis Tallinnasse, et olin sinna viimasel ajal rohkem teel olnud, ja pealinnas viibinud kui Tartus. Tõsi ta on, et vajutasime Tallinna lumme oma jalajäljed, ostlesime Kristiine keskuses ning siis soovisime õnne. A. ema sünnipäevapidu oli meeleolukas ning südaöösel lõime klaase kokku juba Mao aasta alguse puhul, mille juures mina kui Mao aastal sündinu, sain omakorda tähelepanu osaliseks. Kolm tundi bussisõitu oli juba harjumuspäraseks saanud ja koju jõudes plaanisime ülejäänud päeva kirja saada emaga lumememme ja lumejänest meisterdades, kuid õe pere tuli ekspromt-visiidile ning - kuigi lumetaat (sic!) sai valmis - kulus õhtu väikese beebi ümber askeldamise, sülle võtmise ja kussutamisega.
Et teisipäeval, vastlapäeval teha metsik kelguralli ja lasta Kassitoomel elu pikim liug. Pärast mida süüa ühes A.'ga kuuma hernesuppi, singivõileibu ja üihäid vastlakukleid. Kõht oli täis ja kelgutamine oli võhma välja võtnud. Ahi praksus ja tee maitses hästi.
Kolmapäeva veetsin Genis tööl - sest nii läks. Õhtul astus O. uksest sisse, kes oli päevaks Tartusse tulnud. Rääkisime aja kontseptsioonist, ja see haakub jällegi mu kahetiste suhetega selle fenomeniga.
Sõbrapäev. Pärast turundusloengut kõndis A. mulle suure karvase karu ja roosiga Rüütli tänaval vastu. Karu panime enda kõrvale laua taha istuma, kui lõunat sõime. Kui ma pärast, suur mõmmi kaenlas ja roos teises käes, bussi peale läksin, vaatasid vanemad prouad ja noored tüdrukud mind pikkade pilkudega. Enamik neist naeratas. Mina ka. Eks oma osa oli selles naeratuses ka saadud šokolaadil. Või ilusal mõttel sellest, kuidas aastaajad Emajõe ääres mööduvad, ent meie jälle seal jalutame, parte, puid ja alleel kõndivaid inimesi vaatame. Õhtul käisin teatris "Liblikapüüdjat" vaatamas. Et raamat mulle kunagi nii sügava ja raputava mulje oli jätnud - see oli teos, mille lugemise järel ma tajusin, et miski mu ümber ja minus on pöördumatult muutunud - tundus lavaversioon kuidagi pinnapealsem, toorem ja mingi olulise mõõtme poolest vaesem. Ühtlasi tekitas see mus siiski tahtmise raamat uuesti üle lugeda. Aga ilmselt jääb see rohke vaba ajaga inimeste privileegiks, mida ma endale nii pea lubada ei saa. Küll aga sain lubada omale sõbrapäeva hilisõhtut G. seltsis Genis, jutte ja kõnesid, mis tegid südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ma võin tõesti öelda, et on olemas inimesi, keda tahan ja suudan isetult ja määratlematult armastada. Need vähesed sõbrad, kellele kuulub minu sees üks nendenimeline paigake. Jah, ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval ja ma ei saa seda neile silmast silma öelda. Õnneks on neid, keda sain näha ja olemas olemise eest tänada.
Eelmisest nädalast meenuvad veel varahommikused vestlused teatrimajas. I. ütles õigeid asju, neidsamu, mida ma just A.-le olin pihtinud - et ma varjun liiga palju iroonia taha. See on tarbetu. Mõelda tuleb südamega ja sellega ka arusaadut väljendada. Siis on mõtet midagi teha, siis on tehtu ka õige.
Mul on, mida õppida. Alati.
Lisaks olen ma kohutavalt pettunud endas, et nüüd sellise pika ja lohiseva postituse siia lõin. Püüan seda mitte korrata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar