p_ART_y is everywhere.

See nädal oli tõeline fête!

Esmaspäevane viineri-kurgi-sinepi-piruka-lõhnaline õhtu keerles vahukoorese sooja kohviga sulnisse jalutuskäiku sügisestel auravatel tänavatel, jõe tumedasse voogu, laternate valguslaikudesse. Steve Paxton taaslõi mu silme all kontaktimprovisatsiooni ja Jean Cocteau võlus oma elamusliku maailmapildiga.

Teisipäev tõi A.-ga autosõidu läbi vaikselt tihkuva oktoobripäeva linnapiirile, kaubamaailma pisikesi lauanõusid ostma ja moodi kaema. Kollane oli in ja küünalde lõhn tõi ootamatult meelde jõulud. Orient Express tekitas kiusatusi ja pakkus naudingut.

Kolmapäev algas varajase hommikuhämarusega, tõi endaga tantsuteatrit ja filmikunsti, nii Kohvipausi kui Armastust. Pealinnas algas festival, samal ajal kui meie tantsisime kirjanduse- ja kultuuriteadlaste ristimisjärgsel peol Odd Hugo saatel ja paistel.

Nädala selgroog oli murtud ja päevast sai öö, intensiivne tööpäev vahetus koolipäevaga, viimane aga absurdisaagaga. Enam ei iialgi sellisel kujul korduv "Ulgumerel" oli nauditav. Ja nemad olid ju taas olemas, Tallinnast siin ja käegakatsutavad. Need kaks tundi, millest poole veetsid nad laval, olid minu festivali üürikeseks kulminatsiooniks. Embused ei jäänud siiski olemata. Ega õhtusöök Genis või belglaste lavastus Kafka-ainetel. Inimesed Liége'ist panid igatsema õitsvaid kirsipuid, gooti kirikuid ja vahvleid. Ühine õhtu ja jutuvoor väliskülalistega Armastuses tõi pöörde, kui me señor E.-ga otsustasime lahkuda, et murda minu Trepis käimise kogenematus. Neid "kauneid baleriine" ja "tsüklon B-"sid seal! Teatrijuttu ja elufilosoofiat. Ùr L. astus ühel hetkel üle ukseläve ja järgnevad veerand? pool? kolmveerand? tundi kadusid üksteise taasnägemiseõhinasse.  Raekoja kell lõi kaht tundi pärast südaööd.

Reede laotus aeglaselt, kuid seda kindlamini. Eelmise õhtu soundtrack kummitas, väljas helkles kuldsetel lehtedel õbluke päikesekiir. Oli aega prantsuse keele jaoks. See, mis belglastega suhtlemisel ning nende kohalolu tõttu äkitselt kuidagi väga esilekerkiv oli. Esietenduse ootusärevus sõi ka mind, kuigi ma lavaosalusest selles loobunud olin. Ometi see tuli, pärast valgevene etendust - kartes hullu, halba ja hullemat, üllatusin ma eneselegi ootamatult. "Õnnestunud elu" rabas, šokeeris ja isegi vaimustas. Näitlejamäng ennekõike siis. Tõesti.
 Munakivid viisid meid pärast etendust A.-ga taas Armastusse. Napoleon ei seostu mul juba ammu enam revolutsiooni ja diktatuuri ja ajalooga. Millegi magusa, pehme ja õrnaga, pigem. Esikapidu, mis toimus Kink Konkis, oli suure töö tähistamine. Minu jalad kandsid mind aga Genialistidesse, sest Sõpruse Puiestee oli see, mida olin oodanud pikemalt kui midagi muud tol õhtul. "Armastuse laulu" ei tulnud, ent eelmise sajandi alguse romantika vabrikute kõrval, kus seisime ja hoidsime teineteisel käest, alustas kontserti ja tuletas lõpuks meelde, kui õnnelik ma olen, et inimesed on nii ilusad ja head. Põikasin hommiku hakul veel Kink Konki, et lasta end haarata tantsupõrandale, lausuda endale häid sõnu ning viimaks kõnnitada kodu poole.

Palju olulisi hetki. Ja inimesi. Ma usun küll.

Saatma jääb: Bat for Lashes - Travelling Woman

Elagu Õhk, Armastus ja Karjäär!

Tervitusi siinkohal lavastaja Uku Uusbergile siis.

(...ning Jooks)

Igal juhul on tegemist tugevasti nakkuva materjaliga. 

My morning eunoia.

Hommikuharmooniad...

Kui ma südaöösiti lugedes leian, et olen siiski õhtuinimene, ning igal hommikul taas ringi mõtlen.

(kompilatsioon on illustratiivne)

Sentimentaalsused.

Käisin Sadamateatris “Karjääri” vaatamas. Üksiti tegin koolitööd. Jahmatav oli. Mitte koolitöö, vaid etendus. Vanemuise tavapärase kohta kuidagi eriti üllatav. Tahtmata juurutada siin Vanemuise pihta käivat skepsist, ütlen ma seda nii. Rääkisime sellest Madis Kolgiga küll ning tema sõnul ei ole ma siis isegi lootusetu juhtum, sest minus see skepsis võitleb veel mõningase püüdega Vanemuise etendustel mingit märkimisväärset kande- või elamuspinda tabada. Temagi on viimasel ajal pigem kaitsepositsiooni astunud, kuigi püüe on ammu kadunud.
Igaljuhul “Karjäär” mulle meeldis. Liiva sahinasse kaduv teatrimaja, veider maagiline fluidum, mida tavamõistus ei seleta, ent mis selles aegruumis täiesti loogikapõhine ja vastuvõetav oli. Robert Annuse rollisooritus, muidugi – üks ilusamaid (ja ma ei pea siinkohal silmas klassikalist või füüsilist ilu – see on eraldiseisev kategooria) karaktereid laval, mida ma Vanemuise etendustes tabanud olen. Läks hästi.
Hästi läks ka pärast etendust. Plaanitud täiesti tavaline neljapäevaõhtu osutus ootamatult ebatavaliseks, kui ma sain kõne T.-lt, keda ma mitu aastat näinud ei ole. Kaks? Kolm? Kes seda teab. Igaljuhul olid sõbrad Hiiumaalt Tartus ja minul ei olnud isegi valikut. Ma ei tahtnudki. Sain T. autoga end ja oma kaherattalist läbi hilisõhtuse Tartu koju sõidutada, ennast ja T.-d tagasi linna. Habibi siis. Suure tõenäosusega poleks ma kunagi sinna sattunudki. Ometi seal ma hulga uute ja mõnede vanade tuttavatega olin, jõin kokteile ja jutlesin inimestega elust, puudutades põgusalt “saare-aegu”. Öö kulges omasoodu, kulges hetkeks Geni, kulges Shootersisse (veel üks koht, mille vabal valikul külastamise tõenäosus on madal, tõsi – tunduvalt kõrgem kui vesipiibubaaril.) ning kulges viimaks koju.
Reede oli pikk tööpäev. Päeva õppetund oli järgmine: chilli-pulbrit ei maksa lähedalt nuusutada-> kui piisab selle nuusutamisest, et eelöeldud õpetus sünniks, siis piisab ka vähesest, et chilli con corde vürtsikaks teha.
Elu ei hellitanud ning mõni hingetõmme pärast Vatsast kojujõudmist oli piisav, et liikuda TÜTi hooaja avapeole. See muidugi oli naljakas. Või mis ta ikka.. Uued inimesed olid uued ja meil kõigil oli huvitav jälgida üksteise olemist. Muud rahvast oli ka. Mitmekülgne seltskond seal koos oli, aga peale ametliku tutvustusvooru tihedamat tutvumist ei tehtudki. Vähemalt mulle näis nii. Tantsiti lihtsalt. Ja tantsiti palju. Tantsiti hulgakesi ja tantsiti paaris. Viimaks lahkusime, viimse tilgani tühjaks tantsinutena. Läks kuidagi nii, et ühel tänaval said sel öösel kokku veel “joovastusest kantud” vanem TÜTi rahvas, mina, A. ja Hiiumaa sõbrad ning endised koolikaaslased Mustveest. Viimaseid tabasin siiski vaid pilguga. Ülejäänud olid aga kõik olemas. Suundumas kuhugi. Edasi või tagasi, suund ei ole oluline. Kes toetas keda, pole tähtis. Ma naersin, et mitte olla moralist. Teised naersid, sest nad olid “kantud”. Üks tänavarist meid kõiki taas lahku viis ja mind väsinuna koju suunas.
Huvitav nädal oli: eksprompt nägemised toredatega, planeeritud kohtumised lahedatega, tête-a-tête olemised kallitega. Pilk tulevikku ütleb, et tuleb vaiksem ja ootust täis aeg, aga kui see saab läbi, siis on tulemas kohtumisi. Ma naeratan, et mitte muutuda sentimentaalseks.

anatta - jõuda selleni.

Ühel päeval õpin võitma.

Iseend.

Koduriiuliraamatutarkuski ütleb:

"Aga kuidas ma saan loobuda kiindumusest iseolemisse?
- Teadlikkusega. Mõtle kõige selle peale, mis tugevdab sinu iseolemise mõistet. Vaatle kõiki tahtmisi ja vajadusi - kõiki meeldimisi ja mittemeeldimisi, kõiki neid mõtteid ja emotsioone, millest toitub sinu ettekujutus iseolemisest. Jälgi oma kogemusi, ilma et sa neid ahnitseks või omaks peaksid. Mida vähem sa enesele osutad, seda rohkem sinu teadlikkus avardub." 
("Tass kohvi Buddhaga")

deconstruction.

Tänane õppetund.

David Loy pidas neljatunnise loenguõhtu teemal

 "Toward a New Paradigm: A Buddhist Perspective on (Post)Modern Humanity & Society".

"We experience ourselves in what we do."

"The sense of self that we gain from learning socially from others is a construct - physical, psychological and social."

"If world is a construct, if I am a construct, it is also deconstructable. And reconstructable."

"Because of the fact that a sense of self is a process, there's nothing substantial, there's nothing real."

 "Our sense of self is always shadowed or haunted by the feel of lack. It's a problem we usually never solve."

"Why is it so hard to give up addictions? - Because addictions are how we deny the sense of lack."

"Awakening is always an accident, meditation makes you prone to it."

*** 

When I look inside & see that I am nothing,

that's wisdom.

When I look outside & see that I am everything,

that's love

Between these two my world turns.

- Nisargodatta

210 minutit sügist.

Nägin täna öösel jälle oma apokalüpsise-und. Kuidas silmapiiri tagant ilmusid lennukid ja heitsid pomme. Lähenesid õõvatekitavalt meie majale, pommid kukkusid kaootiliselt siia-sinna. Mind valdas paaniline õõnes hirm, et läbi katuse ei näe ma, millisesse maja otsa nad langevad, ja mul ei olnud kuhugi varjuda. Jäi üle lihtsalt vaadata nende ülelendu, panna silmad kinni – ja oodata.
Veidral kombel ei tule mul kunagi mõttesse majast välja minna ning kuhugi kaugemale joosta. Olen oma kodust lahutamatu.

 
Täna algas sügis, aga eile oli veel suvi, millele läksime vastu planeete ja galaktikaid vaadates, peegellabürintides ekseldes, plasmakera käte vahel hoides, rattaga mitme meetri kõrgusel trossi peal sõites ja kõverpeeglite ees naerdes. Igasugu muid tehnilisi ja (loodus-)teaduslikke atraktsioone ja vidinaid oli veel. Päev teaduskeskuses kulges õhtusse, päädides koduse kreemja singi-sinihallitusjuustu fettuccini’ga.

Ja siis oli aeg istuda vastuvõtulaua taga, kuulata ja vaadata inimesi. Mõelda igaühe puhul, kas ja mil määral suudab just
t e m a  täita tühimikku, mis TÜTi on tekkinud. Jah, kaheksa uut, üsna lootustandvat ja erinäolist inimest sai vastu võetud. Just nagu eelminegi aasta tõotas tulla raputav. Aga siis oli kõik veel teisiti.
Ma ei oota neilt midagi erilist. Ma tahan, et nad oleksid seal, kus nad sel hetkel ajas ja ruumis olema peavad. Ma tean, et minu jaoks ei asenda nad midagi ega kedagi, küsitav on, kas ma kunagi suudan tunda end ühena nende hulgast või jäängi neid vaatlema distantsilt. Näis. Muide, täpselt aasta tagasi kõndisime L.'iga, varahommikul valminud küpsisekook käes, Supilinnast Raatuse tn ukse taha, viima magusat õnne.

Suvi sai saadetud sulnilt. Bienvenu, automne!