''... nagu püüaksin mõnda haruldast isendit, näiteks niidu-võiliblikat..''

Ma olen temaga vist jälle tülis. Oma arvutiga, ma mõtlen. Üleeile ei tahtnud ta, et ma uut postitust kirjutaksin ja avas Writer'it tervelt 30 minutit.
32.minutil sai mu kannatus otsa; ma loobusin.
38. minutil sain programmi suletud. Ilma seda kordagi lõpuni avamata. Olgu õnnelik oma krutski üle. Ta vahel unustab, kelle käes hiir on. See oli lihtsalt minupoolne vastutulek talle; las arvab, et võit jäi temale.

Üleüldse on force majeure minu tulevikuplaanide voolimise kuidagi liiga usinalt oma nähtamatutesse kombitsatesse võtnud. Kuidas mulle ei meeldi asjad, mis ei sõltu minust. Sest ma ei mõista neid ega näe nende taga määratud positiivset või konstruktiivset tulemit. Peale selle tekitavad ootamatud plaanimuutused lihtsalt kõleda ja pisikese ussikese tunde, keda iga rästas maast sakutab ning kalur oma suva järgi konksu otsa topib. Ka ussidel on õigus vabale tahtele! I guess..
Kuna sel aastal jääb siis minust mitteolenevatel põhjustel 'välismaal' käik ära, vaatan, ehk pakub kohalik turg midagi. Midagigi. Ja lähen homme Tartusse. Vaatan oma põõsaalused valmis, kus magama hakkan. Või kuhu sattuma ei peaks.

Ma tegelikult siiamaani ei uskunud, et mingi kirjandusteos inimeste mõttemaailma saab muuta. Näib, et taaskord olen ennast lollitanud ja iseendal selle koha pealt silma kinni pigistanud. Nüüd tegin lahti.
Lõpetasin täna inglastega, konkreetselt siis Fowles'i ja tema ''Liblikapüüdjaga''. Et aeg on hiline ja mul homme vaja mõjuv olla ja seejärel veel Dorpatisse jõuda, pean und jutustamisele eelistama ja ülevoolavamad muljed raamatust järgmisesse postitusse jätma.

Aga ma tahan ka oma ''Liblikapüüdjat''! Oma isiklikku, oma veel olematule riiulile seisma. Tahan! Mitte, et see nüüd kaasaja skeptilise filosoofi Piibli alternatiiv oleks. Ja ega ma õieti end esimeseks ei pea kah, aga on asju, mida tahaks omada. See raamat on üks neist. Lihtsalt sellel põhjusel, et ta on hea. Ja et ta lülitas minus midagi sisse. Või välja.
Tahan oma ''Liblikapüüdjat''.
Sest ise olen kõiksugu kirevaid tiivulisi nii tulutult taga ajanud..

Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin..

Tegelikult ei ole ma isiklikult iialgi Peidra jõe ääres käinud, veel vähem seal nutnud. Mõni võib siia nüüd mõne muu veekogu susata, nagu Peipsi või Viljandi järve. Viimane sobiks antud juhul küll sümboolselt, sest silmasin seda vaid eemalt. Aga keegi ei ole samas defineerinud 'äärt'. Kus see algab või kus lõpeb. Niiet - palun väga, kui soovite.
Iseenesest tahtsin viidata, et olen jälle Coelho radadel/ridadel. Oli vist kolmapäev -jah, kui see teos mulle pähe torkas. Sõna otseses mõttes torkas - vups, out of nowhere, umbes samamoodi, kui keegi Skype's kirjutab. Vups!
Reedel võtsingi selle raamatu. Eile sain läbi.. Mis ma oskan öelda. Võrreldes Maagi päevikuga on aru saada: esimene on siiski isiklikel kogemustel põhinev päevikusugemetega ümberjutustus, teine aga fantaasial ja üksikutel empiirilistel seikadel tuginev lugu neiust, usust ja armastusest. Coelho, ühesõnaga, kui välja arvata see feminiinne maailmavaade, mida ta üsna usutavalt tabanud on. Romaanikirjanikuna ongi see tema populaarsuse üks võtmetest: olla võimalikult lihtne, mitte laskuda niivõrd tegevuse- ega olustikukirjeldustesse (nagu ''Palverännakus''), vaid kirjeldada tegelaste hingeseisundit, filosoofilisi sisekaemusi ning eneseleidmist. Usu abil, enamasti, aga mitte selle religioosses tähenduses, vaid hoopis coelholiku vaimse mõtestatuse ja Isesuse läbi (selfhood, nimetavad sotsiaalteoreetikud; nagu näha, olen ma vahepeal ka oma kultuurisemiootika-alast kirjandust uurinud) vms. Seetõttu ongi neid teoseid hea lugeda. Valgustav. Innustav. Mõtlemapanev.
Antud romaani lõpp oli kuidagi oodatult õnnelik, kuigi ma selle üle vaid rõõmus olin. Tegelikult oleks ta võinud siiski ebatraditsiooniline olla ja traagilise punkti panna. Oleksin seda rohkem hinnanud siis. Ja vahepealne põhimõtete ja heitluste segapundar jäi minust kuidagi kaugele. Ju ma ei mõistnud seda. Puuduvad kogemused. Vist. Samas, nii palju oli tuttavat..

Igatahes, rääkides uuesti Viljandist. Jah, kunagi mõtlesin, et kirjutan sellest jube üksikasjalikult, nagu iga liigutus, samm, sõna ja mõte omaks tähendust. Justkui loeks.
Ei loe, ma ütlen teile. Iga hetk on väärtuslik vaid selle jaoks, kes selles hetkes on. Hiljem kaotab ta oma sisu, muutub mõttetühjaks. Mõned päevad tagasi oleksin muutunud liiga sentimentaalseks, seepärast viivitasin tollest reisist jutustamisega.
Vähemasti on nüüd kõik lootustandev ja stabiilne. Ei ole hirmu, liiga pikale veninud ootust, lambaid. On teadmine, on mälestus. Seda nimetatakse vist elukogemuseks. Taaskord - endiselt ei kahtle Saatuse valikutes, kuigi ma nii väga oleksin tahtnud küsida, vaielda, vihastada, rõõmustada. Nagu laulab Bush: ''It's not my time to wonder why.''
Mulle meeldis. Iga hetk, iga emotsioon, kõik need inimesed oma headuses, andekuses või andetuses. Mina ei tea. Keegi ei tea. Andekus.. Mis see on? Ausõna, nemad ka ei tea. Lihtsalt pidavat nii olema. Ja vahel ma üllatan ennast ka, kui avastan, mis mula ma ajanud olen. Unustage see. Mingi hetk oli see vale. Nüüd vist jälle usun ise ka.
Aga ma valetaksin, kui ütleksin, et valus ei olnud.
Tulevik on jälle helge.

Hmh...Eneseleidmine..
Nüüd olen uutel radadel. Näiteks neil, mida lubasin käia enne VKAs käimist - püüdmas liblikaid. Inglased jälle. Nad suudavad vahel täitsa ägedad olla. Näiteks, kui kõrvale jätta liikluses originaalitseda püüdmine ning tobedate naljade tegemine, mille peale vaid nad ise naerda oskavad, juua teed piimaga! Hämmastav.
Täna tuli ühel hetkel kohutav isu tee järele. Puuviljatee sidrunhappe ja suhkruga. Läksin. Tegin. Vahel mulle meeldib köögis vaikuses istuda ja teed juua. Siis kuulen isegi oma kella tiksumist suurest toast. Vaadata pilvi, kuidas nad liiguvad. Istusin. Vaatasin. Nad ei liikunud; vaevalt nihkusid ainult. Läksin lugema. Mõtlesin, et pean seda teed kunagi piimaga jooma. Kirjutan vist üles? Jääb meelde. Ehk.

Džiises, ma oleks jälle nagu aasta vanemaks saanud.

Mindtrack (bussiga tagasi sõites, nt): Robbie Williams - Feel

''Ära ütle, kui hommik on ududes, et sa päikest enam ei oota..''

Kui ma eile autos ühel hetkel üllatusega avastasin, et kogu maastik Vedu peatusest Kõrvekülani paksus raskes udus on, järeldasin, et ka Tartu tihkesse valgesse (ja eeldatavasti ka jahedasse) tekki peidetud on. Hetkeks kahetsesin, et midagi soojemat selga ei pannud. 
Tegelikult ei olnud mul aga palju aega enam selle üle mõelda. Läksin massiga kaasa, Vanemuise 46 uksest sisse,  sama loomuliku ilme ja hoiakuga nagu kümned teised ülikoolikandidaadid ja ajasin nagu nemadki näpuga seinalt rida, veendumaks, et olen testile õnnestunult registreerunud. Iseenesest ma teadsin ju, et olen, ja ma usun, seda teadsid nemadki, kuid niiviisi mittemidagi tehes võis kohanemiseks veidi aega võita, et taibata, kus täpsemalt asub ruum number 225. Kavalad on, nad nimetavad seda ringauditooriumiks, seepärast tolle klassi leidmisega kergeid raskusi oligi. Aga leitud ta sai.
Tund aega hiljem istusin osana sellest ca paarisajalisest seltskonnast ja ragistasin ühes nendega oma akadeemilise testi kallal ajusid. Neelasin kibedalt oma sõnu, mida eelmisel õhtul, lugedes 2006. aasta ak. testi, olin öelnud: ega neid küsimusi pole ju mõtet pähe õppida, sest küsimused ei kordu - igal aastal on ju uued. Jah, kuni selle hetkeni olin ma nii arvanud, ometi leidsin vähemalt viis täpselt samasugust punkti. Jess.
Testi kohta võib öelda, et arvestades 150 ülesannet ja piiratud aega - 3h, oli töö üsna ''kirves''. Hoolikalt millessegi süvenemist või põhjani läbimõtlemist ei võinud endale lubada; enamus vastuseid said kirja tunde järgi. (Toonitan taaskord: mulle ei meeldi asju aja peale teha! Eriti matemaatikat :@)

Ja ausalt, mina näiteks tõesti ei tea, kes on Rootsi peaminister või mis aastal loodi Eesti Rahva Muuseum.  No, ju siis olen ikka loll. Arenguruumi on.  Homme on see suurpäev, mil ma oma tulemused teada saan. Mitte, et need mulle otseselt midagi annaks nüüd, eks ole. Lihtsalt ego loksutab..

Kui ma aga kolm tundi hiljem uksest välja astusin, lõi päike mulle pihuga pähe ja ma pidin jälle üllatuma: kes kõik selle udu oli jõudnud kokku korjata ja ära viia? Minu õnn, nagu ikka, oli üleni must riietus. Soe oli, kergelt öeldes. Sel kellaajal oli veel  s o e . 
Loomulikult tõmbas mind sirgest kursist kõrvale Pepleri tänav ja Kotka Kelder. (Mõtlesin, et kui peaksin bussiga tulema, siis kõige olulisem on minna Kotka Keldrist  m ö ö d a   ja siis vasakule pöörata.) Nüüd polnud enam vahet; libistasin end sisse. Ei, mitte ei tellinud 4 cl Bailey'st; uurisin hoopis menüüd. Ja sõin hunniku pannkooke ära, mille sealne kokatädi majoneesiga surmanud oli - jõhkralt uputanud. 
Väljusin ägisedes ja sain kahe üllatuse osaliseks: 1) jalanõu otsustas katkiseks hakata, 2) väljas oli julmalt kuum. Minu must uniform just konditsioneeri ei asendanud.  Lonkisin vana kaubamaja juurde, kord ühel jalal hüpates, kord kahel,  ning mängisin leiutajat; tegin plätu enam-vähem kasutuskõlbulikuks.
Palav oli. Rämedalt palav.
Tallasin natuke turul ja suundusin oma kinkekaarte sirgeks lööma. Raamatupoes oli hea jahe. Ja põnev. Liiga põnev, nii et pika uurimise peale hakkas pea juba ringi käima. Haarasin ühe kultuurisemikootika, ühe kunstisümbolite ning ühe maailmareligioonide raamatu kaenlasse ja mõtlesin, et jõuan neljasele bussile. Hah, hästi mõeldud. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et ta neljane buss on (mis mu silme eest mööda sõitis) - arvasin siiralt, et ta väljub 16.20. Tuhkagi. Sain veel poolteist tundi kuumust ja.. kõrvetavat kuumust nautida. Läksin Zeppelini jäätist ostma. Sealse harmoonia rikkusid ära vindised onud, kellest kõige rohkem püstiseisev saadeti minu juurde lamedaid komplimente loopima ja viiekat küsima. Ütlesin, et vajan seda tagasisõiduks.

''Kus Sa elad?''
''Linnas.''
''Kus linnas? Annelinnas?''
''Ei. Kaugel linnas.''
''Kaugel? Tallinnas siis?''
''Ei. Poole maa peal.''
''Poole maa peal?? Aa. Paides siis.''
''Jah. Paides.''

Ta oli veidi pettunud ja pildus enne ära minekut veel paar fraasi, a la ''kobe tsikk oled''.
Mina sumasin läbi kuuma õhu tagasi bussijaama. Seal nägin endist klassivenda, kes samuti Peipsi äärde tahtis sõita.  Muuseas, ennist olin linnas L.-iga kokku trehvanud; küll see Eesti on väike. Kahjuks me temaga (ja tema sõbrannaga) sama bussiga tagasi ei sõitnud;  ju ta oli minust targem olnud ja neljasele jõudnud).
Narva buss otsustas meie piinu pikendada ja pool tundi hiljaks jääda. Ootasime kahekesi. Sulasime. Viimaks saime bussi ja leidsime end veel hullemast saunast.
Koju saanud, hüppasin jõkke. Nii hea oli.
Suvi sai ametlikult sisse pühitsetud täna, kui järve vesi ka ära proovitud sai. Veel parem oli (kui veeõitseng välja arvata). 

Ta on kohal! Ta on kohal! Kaua oodatud suvi on kohal!

Bang, bang, Gavrilo Princip.

Mul pole kavatsust hakata pikemalt targutama teemal 'Vabadussammas', ei somaalia piraatidest, ei laulu-ja tantsupeost ega Michael Jacksoni ootamatust lahkumisest (mis muidugi on kahetsusväärne). Neist on liigagi palju juba kirjutatud.

Vahest on täna muudki, millest kirjutada ning mida mäletada.. khm - mälestada, st. Niivõrd mitte seda, et täna aastal 1820 tunnistati tomat mittemürgiseks taimeks, kuivõrd sündmust, mis muutis maailma (28.06.1914).
Enda isekatest motiividest johtuvalt viitan siinkohal oma ebajumalatele - bändile nimega Franz Ferdinand. Austusest sündmuse vastu, tänu millele (kui selle eest tänada üldse saab) nad oma nime said, on nad ka tänast kuupäeva tabava laulu valmis meisterdanud.

Meenutame siis ertshertsogit.

Pisikese ajalootunni tänase päeva kohta võite leida siit:

• 28.06 : Austria ertshertsogi atentaat - I MS eelõhtu jm

''It's June the twenty-eighth
The seventh was for me..''
(Franz Ferdinand - Bang Bang)

Kuningas on surnud. Elagu kuningas!

Siin me oleme.

Niipea vist ujuma ei saa. Jälle sajab.  Kuigi  oleks see justkui alles üleeile olnud, kui päike lõõmas ja sundis inimesi järve seltskonda ihalema.
Ajaa. See ju oligi üleeile. Ei saa ütleda, et ise järvest kõrvale oleksin jäänud; liitusin nende kümnete võõrastega ja kümnete kohalikegagi, kes oma varbad liiva olid surunud või suvemõnusid kaldal nautisid. Kahjuks või õnneks ma ise vette ei jõudnud, küll aga käis seal ära minu suur varvas. Jahe tundus. Selle eest nautisin päikesevanni ja ootamatut seltskonda.
Või mis ootamatu ta nüüd oligi. Juba varem mainitud O.W. G. andis endast ja oma soovist tutvuda lähemalt siinsete kohalike olude ja inimestega teada ning avastas, et ta sõbrad-sugulased-võõrustajad paiknevad minu kodulinnakesest üksnes mõne kilomeetri kaugusel. Niisiis tulin talle kenasti vastu ja tutvustasin teda Peipsile. Tuli välja, nad olid juba eelmisest õhtust väga lähedalt tuttavad. Seda enam - tutvuda olid jõudnud nad kolmekesi, kaasates teksapüksid. Telefon, vaeseke, olevat viimasel hüppehetkel kaldale heidetud.
Õnne kombel juhtus üheks rannasolijaks ka L, keda samuti isiklikult tutvustada sain.
Mul tuli just meelde, et kohalik ''maaelu''-ekskursioon sai alguse kolmapäeval aiamaa kastmisega. Mis sest, et linnast - töö tahtis tegemist. Aga ei maksa pealinlasi alahinnata - mõned suudavad ilmutada äärmist vastutulelikkust, isegi kui see nõuab varbaidpidi märjas mullas kastekannuga patseerimist või tolmurullide, kõhuli  põrandal, tagaajamist(viimasega tegelesin ma siiski, hoolimata säärasest eneseohverdusest, ise). Jäsemed ei kukkunudki taolise ettevõtmise peale küljest ära; ise nägin, neljapäeval bussijaamas olid veel täitsa alles. Suvitaja sai tervena koju saadetud.
Vastukaaluks tutvustati mulle seni kuulmatute spordialade kõrval (antud juhul MMA) aga uut huvitavat muusikat. Ja nüüd oleks õige aeg siin üks näide tuua. Ehk tuleb hea muusikaga päike ka tagasi.. varsti. Homme?

Theory Of A Deadman - Save the Best for Last

Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?

''... Ja Vanaisa täitis nende palve ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"

See päev on nüüd mööda saanud. Ilma sajuta ning oma legendi vääriliselt. Nii ilusa loo lihtsalt pidi ära märkima.

'Suve valgeimal ööl pole tahtmist tähti mul lugeda..'

Shanon'i ja ''Üksindusega'' mu järgneval postitusel peale eelmainitud fraasi midagi ühist ei ole, et te teaksite. Aga täna pimedaks ei lähe, homme ka kindlasti mitte. Ilusat jaani.

Laupäev

Nagu mainitud, pidin varem tõusma ja kaheksaks juuksuri juurde sõitma. Jätsin tema põõsad, aiapostid ja muud ette jääda võivad asjad terveks ja alles, kusjuures. Ja sain rullid pähe, et kord uuesti sinna sõita ja õhtul soenguga olla.
Olin ka. Ootamatud ja oodatud sugulased olid kohale tulnud, et seda sündmust oma silmaga kaeda. Ja ei nemad ega mina pidanud pettuma - sain lubatud metalli/medali ja kõiksugused muud tänavad ja uhkeid sõnu kandvad paberid. Uhke tunne oli endalgi. Teistel ka; kas või inimlikust edevusest oma paari aasta uhkeimas rõivastuses nii paljude inimeste ees istuda ja kiidusõnu kuulda. Ma avastasin, et olen vist liiga hellik. Ei olnud plaanis keset kõnesid ja meie esimese klassi videot vesistama hakata ja käeseljaga meiki pühkida. Osad kõrvalistujad hoopiski jälgisid külma kõhuga (või isegi veidi kohatult itsitades) aktuse kulgu. Pehmeks läinud, ma ütlen.. Või liiga edev. Kes seda teab. Aga õp. Reeda jutus oli mingi toon või mõte, mis mõjus.
Muidu oli kõik väga šikk ja ilus. Pikk küll, aga ilus. Oli ka üllatajaid, kes mind meeles olid pidanud ja oma lilleoksa edastasid, tänud neile. Ja rõõm oli saada õisi ka nendelt, kellelt ootasin. Pildi peale jäin ka, aga paremad ja huvitavamad pildid on alles teel.
Õhtul, vastupidiselt traditsioonilisele lõpuõhtule, läksime hoopis linna jaanituld tunnistama. Ja tantsima. Kella kolmeks öösel oligi mu tähtis päev seljataga.

Pühapäev möödus rahus ja vaikuses. Valmistusin järgnevaks.

Esmaspäev

(Võilillelehed, trühvlid ja popcorn ehk kuidas Deivi pealinna väisas pt 2. )

Kui ma seni arvasin, et laupäevane tõusmine oli liiga varajane, siis esmaspäev algas lausa öösel. Okei, okei - kell 6.00, et seitsmesele bussile jõuda. Kolm tundi tüütut ja pikka loksumist läbi Tudulinna, Rakvere ja kõikvõimalike muude vahvate kohtade, kuni ühel hetkel astusin Tallinna bussijaamas sõiduki pealt maha, kleit näpus ja kotid-kompsud teises käes. Lahked ja toredad tuttavad (tegelikult küll ainsuses) ei olnud mind alt vedanud ja tervitasid laia naeratusega. Autoga oli neid asju edasi transportida juba poole lihtsam. Lahkus oli lausa nii piiritu, et sain peale mõneajalist telekavaatamist ja maast-ilmast jutu puhumist ka kleidi selga tõmmata ja ennast valmis seada (olin vahepeal valmistunud selleks, et pean seda toimingut kusagil kohviku tualetis ajama). Ja siis eskorditi mind uhkelt Kadriorgu, kus ootasid teised kümned ja kümned noored geeniused, medalistid ja ajuhiiglased, kes end mingil moel oma kooli ajalukku kirjutanud on. A. oli seal, nagu mainitud - tore, vähemasti oli mul, kellega rääkida ja muljeid vahetada. Härra ja Proua President, muide olid ka, ja teised tähtsad kuulsused. Jagati roose, booli, tänusõnu, käepigistusi.
Niisiis. Ja kes tahab teada, mida pakutakse presidendi vastuvõtul, siis ma võin anda väikese ülevaate:

• salatiks värsked lilla aedsalati lehed, võilillelehed, mingi taime idud, garneeringuks kurgitükid ja poolikud maasikad. Ilma maitseaineteta.
• soojaks roaks keedukartul tilliga, kalarullid (miski filee, kuid luud olid sees), hautatud brokoli, koos mingite teiste juurikate, herneste ja kanaga, maitsestatud(arvatavasti karriga); jahukaste seentega (mingit liiki pisikesed riisikad, rohkem ei süvenenud)
• joogiks Vichy pudelivesi
• magustoiduks šokolaadimaius ja küpsisemaius kamavahuga (mõlemad suuruses ca 2x2 cm)

Sel ajal, kui me sõime, esines Liisi Koikson.
Peale ühispilte võisime koju minna. Kuna reportereid ja kaameramehi oli palju, võisite sündmusest ülevaate saada kusagilt meediakanalitest. Ma siiani ei tea, kes /kust oli too naine, kes minuga intervjuu tegi. Nujh.
Mina sain veidi aja pärast tagasi tavariietesse ja jälle telekat vaadata. Trühvlid selle kõige eest andsin oma vastuvõtjale edasi. Talle meeldisid, tore. Et aga võõrustajal oli õhtupoolik kinni, jätsime taasnägemiseni. Seega suured tänud, R. K!

Bussini oli aga aega, mistõttu viisin oma kotid bussijaama hoiuruumi ja T. K., kes viimase pealinnas käigu ajal ootamatult (tervislikel põhjustel) kadunuks jäi, oli nõus seda meeldivalt sisustama. Tookordne aeg sai tasa tehtud ning täidetud samad plaanidki. Suundusime suurde pimedasse saali, kus oli suur helendav sein ja jälgisime, suu ammuli (või siis Sprite'i ja popcorni täis) ''Öö muuseumis 2''. See oli ajaliselt ainus sobiv film. Aga vahva oli, naerda sai. Lihtne meelelahutus. Hoolimata T. katsetest mulle huvitav bussisõit organiseerida, andsin oma allesjäänud Sprite'i topsi ära ja leidsime suure tagaajamise peale toa, mis meilt paar münti nõudis, kuid elu palju kergemaks tegi.
Täpsus oli omal kohal ja just bussi tuleku ajaks jõudsime trammiga kohale. Tänasin kõige eest ja lipsasingi mürisevasse masinasse. Kolm tundi ootas ees..
Buss oli puupüsti täis. Saatus arvas, et jätab ühe koha mulle siiski vabaks. Ju olin siis määratud tuttavaks saama O.W. G-ga, kes juhtumisi sõitis pühadeks minuga samas suunas, teadmata ise, kuhu ta tuttavate poolt kutsutud oli. Kolm tundi möödusid videosid vaadates, jutustades ja head muusikat kuulates. Elagu inimesed, kes läpakaid kaasas kannavad, aitäh. Vahepeal sai Rakvere peal ringi joostud ja taas üht ruumi taga aetud. Küll O.W-l, sest mina olin ettenägelikum olnud.
Saanud Mustvees maha, jätsin nägemiseni ja muhelesin, sest oli tasemel päev olnud. Ausalt.