Just siis, kui arvad, et käesurumist on olnud rohkem kui rubla eest..

#2

...potsab postkasti kuldse kirjaga ümbrik, mille seest leiame järgmise teatise.

Ja nagu juba kuulsin, on tollele miniparaadile oodatud ka üks noorhärra kunagiselt olümpiaadi ''lugemisõhtult''. Parafraseerides Hemingway'd: Igast linnast võib leida ühe tuttava... Ja hea, et võib.
Kohtume siis seal.

(Originaalis kutsel mu perekonnanime asemel tähekesi loomulikult ei ole, aga (Üllar, Sinu töö:) ''eks ma püüa end ka huvitavamaks teha.'' )

''Luua kooli omadel paluti kunagi ajatäiteks 15 min rääkida augurauast; nagu lavaka sisseastumiskatsed juba..''

# 1

Jalutasin täna ja mõtlesin: kas mõisapreilidel oli ka siin asfalt? Ei olnud ju. Kas siis nemad pidid ümber pargi kontsadega pori ja kruusa sees astuma? Kui ebamugav.
Õnneks 21. sajandil on lossikülastajatele võimaldatud selline kaasaja privileeg nagu bituumeniga kivikesed. Palju kivikesi. Ja sile kõnnitee. Ja päike. Ei kallanudki vihma, nagu olin kartnud. Kõik läks suurepäraselt ja päeva Kuremaa lossis võib kordaläinuks lugeda. Tõsi, ma sain seal ühe päeva jooksul tervelt kahel vastuvõtul olla. Kutsutult, loomulikult, mitte niisama ei kosserdanud ringi ega söönud teiste pidusööke. Rõõm oli veenduda, et saan maavanemaga endiselt hästi läbi. Ja juttu jätkus kauemakski. (Einestamise ajast küll, kuid mulle avanes võimalus neid hõrgutisi veel kord nautida.)
Juttu jätkus veelgi, kuna osutusin kahe vastuvõtu vahel ainsaks allesjääjaks. Härra H. S. -i sõnul oli see mulle suurepärane kingitus: veeta pool päeva nii kaunis kohas; ja seda enam - süüa antakse. Vähemalt seltskonna üle ei saanud nuriseda.
Kui järgmisele pidustusele kaasõpilased ja -õpetajad järgi tulid, ei hoidnud nemadki oma tabavat huumorit vaka all. Suvi mõjub kõigile hästi.
Otse loomulikult sain südamest publiku ees tänada oma lemmikõpetajat. Linnuke sinnagi lahtrisse kirja!
Too pisike ümbrik, mis mulle omistati, sisaldas ka ühte (täpsemini küll kahte) suurepärast üllatust. Siit võib järeldada vaid üht - Deivit saab peagi vanakreeka jumala (või siis kosmosesüstiku) nimelises paigas ekslemas näha : )

Kui tänamiseks juba läks, siis tänaksin Murphy't, et ta seekord end vaos hoidis ja minu tollel libedal saalipõrandal ikkagi püsti jättis. Ma peaaegu harjutasin end mõttega, kuidas kõige graatsilisemalt pitskleidis pikali libiseda ja elegantselt püsti tõusta.

Ning. Mu kompuutrihakatis võiks AAAA-grupiga liituda. :@
(Ahastama Ajavalt Aeglased Arvutid).
Edu talle.

Parem ennetus kui õnnetus, 2009

Nagu ütleb Ultramelanhool: et tulla tagasi, peab käima ära.

Tagasi ma nüüd olen. Kuivõrd oli tegu ärakäimisega, pole kindel. Aga vastuse, et taaskord uute elamuste ja kogemuste ja mälestuste jagu rikkam olen, võib lukku panna. Selle aasta laagrielu on läbi (üle?) elatud. Pole midagi teha, pean paratamatult hakkama heietama sellest, kuidas ma ikka ei saa asjadest üle. Ent et mitte liialt üldiseks minna, vaid avada oma mõtte tagamaid, alustan algusest.

Reede. Jah, ma olen kindel, see oli reede, kui me Lauraga direktori kabinetti maha istusime ja ootasime laagri pealäbiviijat. Ei hakka vist tähenärijatele täpsustama, et mõtlesin mahaistumise all toolidele maandumist, ja siit edasi - maandumise all istumist. Arusaadav?
Igatahes, Kaupo tuli ja me saime tuttavaks. Tere, väga meeldiv. Jah, meie oleme need, kes aitavad õhtut sisustada. Mängud.. Jaa, võime mingid huvitavad mängud välja mõelda. Mhm. Teisipäev? Teater! Teater on hea mõte. Teema? Miki-Hiir? Minugi poolest.. Millal kokku saame? Pühapäev? Jaa, sobib.
Olid viimase aja kõige palavamad ilmad. Jehh, ma räägin nagu oleks see päev aegu tagasi olnud ja nüüd süvatalv. Kõigest üks nädal. Ühesõnaga. Ilus ilm oli ja pühapäeval jälle kokku kogunenud, õilsas usus ehitada üles suurepärane laagriprogramm, põlesin lisaks senistele põletushaavadele veel erkpunasemaks. Selg reageeris taolisele päikese näitamisele ülbelt: viskas kesta maha. Korras. Muide, mõningase vestluse ja niisama naljategemise kõrvalt sai laagrikava üldjoontes paika pandud, sealhulgas leitud ka laagri temaatikale ja noortele kangelastele sobilik etenduseidee ('Lumivalgeke päästab Robin Hood'i'') ning Kaupo lausus oma kuulsad sõnad: ''Ühesõnaga, homme lükkame selle kivi veerema ja loodame, et ta seisma ei jää. Võssa võib minna, aga veel hullem, kui sammal peale kasvab.''

Ei ole vajadust vist lisada, et meie paariõhtusest lähme-nendega-mõneks-tunniks-mänge-mängima-üritusest sai tõsine tankisti elu. Selle võrdluse õppisin laagris: tankis olema ehk tundmatus ja vastutustnõudvas paigas juhirolli (kaela) saama. Ma ei näinud neid olusid sel aastal mitte laagrilapse silme läbi, vaid elasin sealsesse rolli sisse kui juhendaja ning viimaks ka lausa kui üks kahest peavastutajast. See oli see hetk, kui olin vaid mina, kes ma pidin kõigest kord mänge organiseerima ja oli Üllar, kes pidi vaid ühel õhtul loengut pidama. Ja oli pea 50 last. Oli mingi programm, mingid eesmärgid. Ja õnneks oli Päästeteenistuse esindaja tuletõrjevoolikute ja -varustusega, mis kogu ülejäänud massi piisavalt paelusid.

Niisiis olen ma veetnud viimased 5 päeva kusagil s e a l . Kus - ma ei tea. Siinsamas ja ometi teises kohas. Teises keskkonnas, öösel ja päeval. Suhelnud uute ja huvitavate inimestega, jaganud nendega oma muresid ja rõõme. Pakkunud nendele oma õlga ja küsinud sama neilt endilt. Vaimustunud ja pettunud. Hh. Nii veider kui see ka poleks: ohtlikult lihtne on avastada ennast uute emotsioonide ja elu keskelt. Asjad osutuvad sügavamaks, kui esmapilgul tundub.
Kõige muu kõrvalt tuleb tunnistada veel, et maailm on pisike. Ja kunagi ei või ette teada, millal endale veel võõras inimene mõni aeg hiljem jutu sees lausub, et ma olevat juba esimesest kohtumisest peale ikkagi rohkem isa järgi ära tuntav olnud. Ja hea, et ma ise teada sain, kus mu sugulased elavad ja kui äge tibi oli minu õde kunagi, aastaid tagasi. Tore oli : )

Ja oli tõesti : hilisõhtutel Laura ja Kaupoga(The Boss) maast ja ilmast juttu puhuda, laagriasju arutada, päevas kilomeetreid maha kõndida, hommikuti VIP-lauas putru süüa ja öösiti lapsi korrale kutsuda. Ning veel.. Pillimäng ja laul lõkkeõhtul (3 tundi jutti.. hämmastav..), öine kitarripinistamine (aitäh, Tiido, et meiega musitseerima tulid), integratsioon poola ja vene noortega ning jutuajamised ja olemised, kus idee ei olnud niivõrd tegevuses, kuivõrd olemises endas. Te ei saa minust aru, ma tean. Saavad need, kes olid 5 päeva selle asja sees.
Eile jätsime Bossi tiimiga hüvasti, sest nemad lahkusid järgmisesse laagrisse ja meie läksime ööbima koju. Kuidagi kurb oli.. Jah, oli küll organiseeritud kaos kokkuvõttes, sest 4 tankisti (koera roll jäi segaseks) vedasid kogu seda rinnet, kuid ikkagi. Midagi andis see nädal juurde. Peale aja ei võtnud ära miskit. Aga ma leian, see aeg oli seda kaost ja jooksmist ja rabelemist väärt.
Täna jagasime kätte diplomid, auhinnad. Saatsime poolakad ära.

Hoolimata, et viimased päevad on olnud täis vihma, mis jätabki mulje, nagu oleks laager alanud millalgi ammu, jäid seda päästelaagrit (''Parem ennetus kui õnnetus'') meenutama helged tegelikkust ületanud lootused. Lihtne ja eimidagiütlev mõneajaline kooselu - võiks öelda. Ei midagi erilist, märkimisväärset, ülevat. Ometi nii pikk jutt. Vaat' siis.. Eks näis, mis edasi.

Nii ta algas.. Eesti rühm. (Asun paremal,kes ei leia.)

Reeglid tuli varakult kirja panna. (Tõlgid on püsti ning vaidlevad.)

Kolmapäevane lõkke- ja elava muusika õhtu. (Vihm meid ei heidutanud)

Kellele annavad oma hääle brahmaanid?

You Are a Pundit Blogger!

Your blog is smart, insightful, and always a quality read. You're up on the latest news, and you have an interesting spin on things. Of all the blogging types, you put the most thought and effort into your blog. Truly appreciated by many, surpassed by only a few

What Kind of Blogger Are You?

Mõningases kahtluses, keda Euroopasse toole hõõruma saata ja meie eest kostma (mis iseenesest on vale arusaam, pidades silmas tõsiasja, et kodanike esinduse saadikud ei osale töös mitte riikide kaupa, vaid koonduvad poliitilistesse rühmadesse, st esindavad mingit ideoloogiat. Ühesõnaga: Eesti ei huvita kedagi. EL-s tõmbab nööre suurima liikmesarvuga mõttevendade ordu.), tegin ära testi, mille tulemusena pidi selguma minu poliitiline veendumus. Et aga see väärtuslik informatsioon mulle midagi ei andnud, peale tahtmise vastu vaielda, tuli soov välja selgitada, milline blogija ma olen. Loogika on omal kohal, näete. Seega tuleb seitsmendal kabiinis iseendaga kivi-paber-käärid visata ja otsus koha peal välja selgitada.
Seniks on mul muudki teha. Rahulik suvi kogub hoopiski tuure ning aktivism on kord juba haigus, mida ei saa isegi kiiritusraviga vaikima suruda. Ma arvan. Ise proovima ei hakka ja lasen sel tõvel end mõistuse piirides kanda. Reedel aset leidnud paaritunnise kokkusaamise järel tabasin end mõttelt: ''Küll see saab tihe nädal olema. Me mitte ei ole erapooletud kõrvaltvaatajad, vaid täieõiguslikud osalised kogu selle mäsu sees.'' Hmh. See tähendab, et meiegi saame kapsast süüa. Ah, ilus iroonia. Teinekordki.
Märkus blogijameelespeasse: ''Ära hüppa enne hommikut.''

Esmaspäeval tuleb jõuda veel emmeissiga tädi direktori vastuvõtule. Kuulduste ja kutsete kohaselt ei tõota ülejärgmise nädala alguski vaiksemat... st..paiksemat elu. Kätt saab vist ikka suruda ja minu mapp kapi puudulikes avarustes leiab lisa sertifikaatidevõimingitetänukirjade näol. Vähemalt saan nautida päeva Kuremaa lossis.

Ahh. Ma peaksin tõesti hakkama oma mõtteid kontsentreerima. Laialivalguv. Ma olen laialivalguv. Ei usu, et see liigsest päevitamisest(loe:põlemisest) oleks. Suveärevus? Võimalik.
Lähen kogun ennast. Ehk on peagi lootust parematele sissekannetele.
(Huvitav, kas sõõm külma vett aitaks? Või piima? Ahjaa, ma ei joo piima. Jääb siis vesi.)

KWDEUCNT

Mõnikord ma mõtlen, et võiksin rohkem endaga suhelda.

Et vajalikud oskused kätest-jalgadest-meelest ära ei läheks, peab neid rakendama, eks. Sel puhul saan öelda, et mina olen (peale 8.. 9?.. mingit hulka arvu kuid, ühesõnaga) selle klausli täitnud. Paar kiiremat ringi sinna, sealt edasi, tagasi sinna ja siis tagasi (jõudsite jälgida, jh?) ning viimaks võisid kaasreisjad, eriti too preili minu kõrval, küüned istmest lahti lasta. Ja seal pisteti käsi ka pihku. Et ''käib küll, tubli-tubli''. Vahva. Kui nüüd püüda meenutada kõiki sissesöödud kaloreid, siis võib mõtlemata ahhetada, et kes seda küll enam mäletab. Või mäletada tahab. Õigupoolest, keegi ju neid kokku nii või teisiti ei arvestanud. Viide tähistab lihtsalt tavatust suuremat ja rammusamat kõhutäit. Suuremad ja näljasemadki mehed andsid alla. Nõrgad! Mina roosamanna üle ei kurda. (Võimalik, et muud proportsoonid olid teised küll.)Eks paari kuu pärast saab see reis uuesti ette võetud. Kui mitte varem. Kes sellest ajast enam aru saab..

Juuni juba rühib siiasuunas ning kui keegi veel ei usu, siis juba 5 päeva pärast on ta kindla peale kohal. Minu ja L.-i jaoks toob see kaasa ühe huvitava ettevõtmise, sellise 5-päevase. (Nagu näha, on number 5-ga mul pidevalt mingi teema. Fataalne number, mis muud.) Saame kasutada oma eelmise aasta kogemusi ja riukalikult t e i s i kapsast sööma sundida. (evil smile). N e m a d saavad sel aastal vahelduseks kaalikaid ka, niiet pole põhjust alahinnata eestlaste külalislahkust.

Minu jaoks algab juuniga- peale väliskülaliste mõningaajase visiidi - ka üks projekt, mille algatuse ja läbiviimise ma eranditult enda kanda võtan. Projekt nimega ''13''. Kõik ebausklikud, kes te nüüd üle vasema õla oma põrandat kolm korda tabasite - ärge kartke, sest peale numbri enda ei sisalda see oma nime taga mitte midagi okultistlikku. Hoopis päevade arvu. Ehket: 13 juunikuu päeva kirjutab Deivi siia blogikladesse iga päev ühe sissekande. (08.06-20.06 - periood toredate sümboolsete daatumite vahel). Sellest tulenevalt ei saa oodata kuigi sisukaid ega tihedusest pakatavaid postitusi. Pigem, ma kujutan ette, saab rõhk olema tabamatul, mõistmatul ilukirjanduslikul sisemonoloogil. Või siis lihtsalt vormil. Aga blogi on alati lugeja mõistatada, niivõinaa. Mida ma ikka pikemalt seletan. Idee on selles, et mitte kaduma lasta (kasjust kõiki, aga) paremikku neist uitmõtetest, mis mul päeva jooksul peast läbi lendavad. Nagu nahkhiired. Kärbsed. Varblased. Dracula... (tuleb välja, see raamat ikkagi puudutas mu ajusoppe.)

Udus mis udus.

Tänane on mu viimase aja kõige noliferlikum elupäev. Mina pole süüdi, et eile sinna majja sattusin. Puhtjuhuslikult, peale seda, kui autoga sõitmine peale teist ringi saha ette viskas. Piltlikult, sest La vite Crab'il ei ole sahka. Igatahes leidsin end sealt majast,ümbritsetuna paksust udust. Lõksus. Ja välja ei pääse. Mõtlesin end pooleks, kuidas oma olukorrale valgust luua. Ja nii pool ööd. Täna hommikul proovisin uuesti. Väikese kõrvalabiga paistiski luugist viimaks valgus. .
Kuid üks asi viis teiseni. . Ja nii ma siis kondasingi täna terve päev läbi udu, ragistasin ajusid ja närve, jamasin kuubalastega, otsisin mingeid peidetud dokumente ja ekslesin Esimese maailmasõja aegses mõisas, kõrvetasin näppe ning sumasin põlvili kanalisatsiooni vees. Enda elu ja õilsama eesmärgi nimel, loomulikult.

Täitsa sisukas reede, peaks ütlema. Isegi hommikune kooliskäik ja poolakate laagri korraldamise arutamine ei kompenseeri minu noliferlust.

See-eest ma tean, kuhu plaastrit kasutada.
Kas Sina ka tead? (Vastuse leiad siit:  The Fog Fall)

'And we are never going to find the new unless we get a little crazy.'

Tarkade kivi otsinguil..

It's been some time.. Pean tõdema, et päevad on veidi käest libisenud ja minu sissekanne ilmub pisikese (te ju nõustute minuga) viivitusega. Tean, tean - mul puudub mõjuv põhjendus, eriti nüüd, kui kool praktiliselt läbi on. Laiskus. Eks selle kaela tule mu senine blogialane passiivsus ajada. Tegelikult on mul tegemist olnud. Neti-väliselt.
Aga siis. Kunagi rääkisin inglise keele suulisest eksamist. Õnneks ei peagi ma oma sõnu sööma: vähemalt jutustamisega saan hakkama ning hindaja arvates lausa 20 punkti vääriliselt(arvestades, et max oligi 20, siis minu kohta vähe, või mis). Iseasi, palju meedias kirumist leidnud kirjalik osa toob. Kokku peaks hea 50 punkti ikka ära tulema, eks?(note the irony)
Suuline oli veidi pettumus küll. Ma valmistusin liiga põhjalikult. Võin kihla vedada, oleks ma rakendanud kõiki neid teadmisi, poleks järelvaataja pooltest sõnadest isegi aru saanud. Aga nh, seekord jäi siis ''Some guy said that some things just happen. Dude, like happens!''-stiilis vestlus(veidi liialdatult).
Nende tulemuste ootuses piinleme siis ühiskonna ja matemaatika eksami punktidega üheskoos (sinna lisandub kirjand). Ühiskond.. Nojah. Et misajast Soome NATO-sse kuulub?! Tubli, D. Siit järeldus: ei piisa üksnes kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide pähe tagumisest, sinna juurde viimaste liitumisaastatest jms eurostaff. NATO liikmetele pilgu peale viskamine seekord punkti kaasa ei too. Aga läbi ei kuku. Ja see, kuidas nad hindavad mu arutlust teemal ''Tarbimise mõju globaalsel tasandil'' (kus ma rääkisin Huanghest ja Amudarja jõest...wiiwii.), on ka väga subjektiivne. Mina ise küll nautisin. Kas või fraase 'vajalikud polümeerid saadakse naftasaadustena' ning 'lämmstikuühendid põhjaveekihtidesse'. Ei vaata mind kui lolli seal, teisel pool ekraani! Aus arutlus, mu meelest.
Mis puutub möödunud reedel toimunud matemaatikaeksamisse, siis siinkohal ma vaikiksin tagasihoidlikult. Paljutähenduslikult. Kuigi - minu eelviimase ja viimase eksami vahe oli vaid mõni päev ning needki täitsin ma mingite friiking ülesannete lahendamise, valemite analüüsi ja päheõppimisega - f a i l ! Eriti, kui teada, et eksam ise oli täiesti tehtav ning võib öelda, lihtne. Aga mille pagana pärast nad ülesannete lahendamiseks nii vähe aega annavad : S Mulle EI MEELDI, kui mind kiirustatakse asjadega, mille lahendamiseks tahan rahus mõelda. Matemaatika on üks neist. Ei ole elav kalkulaator! Puupea ka ei ole, aga elektrijuhtivuskoefitsent on väike. Mul on aega vaja! Ent nii ta jäi.. Selle eksami tulemused pole kiitlemiseks. Need on kooli lõpetamiseks. Õnne mulle.

Vähemalt nüüd saan rahulikult hingata. Piltlikult: õpikud ja vihikud ahju ja materjalid põlema. Done. (tegelikult on plaan need maale tirida). Sinna hingamise alla on mahtunud küll paar väljaskäiku (loodan, et sain aidata, kuigi lubasin, et ei tegele tuletiste ning eksponent-logaritm-õudustega enam kunagi), herneste mahapanek (millega seoses meenus mulle üks filmiõhtu ja fraas: ''Keegi ei pane hernest nii nagu sina, Uru!'') ja puuladumine. Vihm muidugi suutis selle ettevõtmise tuksi keerata. Pole hullu, ma ootan. Kuhu mul kiiret.
Ja Dracula sai taas käsile võetud, nagu lubatud. Huvitav, et nüüd, aasta hiljem, tundub ta minu jaoks hoopis huvitavam. Lugemiseelistused muutuvad vastavalt ajale vist.

Hmm. Midagi oli veel. Ahjaa. See kiire reede. Hommik-pealelõuna: ühiskonnaeksam. Õhtu: kevadkontsert ja see meie viimane (millele ma juba varem vihjanud olen, too saladus), mis väga ilusti välja kukkus. Ning otse kontserdilt Edgarti sünnipäevale, mis lõppes paari kiire tantsuringiga mereröövlite nimelises majas.
Möödunud neljapäeval sain virtuoosi mängida ning oma ''Milonga'' ja ''Kak po morju'' edukalt ette kanda; ehket selle tulemusel viimase muusikakooli tunnistuse tasku pista. Pidu taaskord meie õuel.

Olles jutustanud kõigest sellest, mis kedagi suurt ei huvita - ja seda sealjuures üsna vähestiilselt ning statistiliselt - kaon ära magama.

Ahjaa, Evelin. Sa kunagi nõudsid minult seda ''Maybe'' lugu ja plaati. No, see lugu on nüüd saatmisvalmis .. ; )

öööööd.