13. reede ja 14. veebruar.

Ebausk tabab vaid neid, kes sellesse usuvad, eks. Kunagi sai sel teemal isegi arutletud.. Mustadest kassidest, kes vudivad üle tee, purunevatest peeglitest ja energiajäävusseseadusest psühholoogilises aspektis. Järeldus oli, et 13 ja reede on üsna ohutu kuupäev, sest siiani on see üle elatud.

Nagu sel aastalgi. Ei olnud halb päev, vastupidi.. Koolis oli sõbrapäev, dresscode'iks punane ja must ning õhtul minu viimane kooliaja sõbrapäevadisko. Sai kaarte saadetud, neid vastugi võetud ja sai tantsitud. Isegi kahes koolis. Klassivendadel-õdedel tuli mõte naaberkooli külastada. Polnud paha. Keel oli teine, aga meeleolu ja inimesed samasugused. Valentinipäev ( küll mitte astronoomiliselt) - kõik oli roosa nii ehk nii.
Järgmisel päeval sai korraliku kõhutäie vähemalt... Vanatädi juubel Jõgeval oli päris tubli lookas lauaga. Jehuu.

Ma muidugi võiksin midagi pikalt ja põhjalikult siia kirja panna, aga avastasin, et aega pole. Võib-olla pole mõtet ka. Lähen poodi hoopis. Kuigi väljas on külm. Iga normaalsem inimene nina väja ei pistaks, kui otsest häda ei ole. I have reasons. Good reasons. The best. Muide, soovitus: 'Benjamin Buttoni uskumatu lugu' on hea film. Been there, done that - I know!

(karma)võlad ja revolutsioonid.

''Mõnel õhtul hakkadki mõtlema, et äkki oledki see viimane põlvkond ja et see kohustab nii paljuks. Et võib-olla tõesti käib homme suur pauk ja sina pead täna elama just nii, nagu käiks homme suur pauk. Kuskil on öeldud, et igal kevadel peab mõtlema, et see on su viimane kevad, siis oskad õieti vaadata ja näed kõige rohkem. Võib-olla peaks iga põlvkond mõtlema, et tema on see viimane enne suurt pauku; et siis alles elab ta õigesti.
Ma saan küll aru, et see mõte on reaktsiooniline ja puha, aga vahel peab vist ka nii mõtlema. Inimestel on ikka mingit hirmu vaja, mis neid tagant sunniks. Muidu nad jäävad magama. ''  ( Mati Unt. "Võlg")

Nõndaks siis. Mati Unt saab taas koha minu blogimolbertil. Osav mees, ma ütlen. Tegelikult on see tsitaat mul mustandis seisnud juba ammu. Siis, kui ma ''Võlga'' veel lugesin. Teist siis, mitte esimest korda. Ma olen lugenud kusagilt, et kõige huvitavamad postitused on just mustandite hulgas. Need, mis ei jõua avaldamisele kohe. Või ei iialgi. Ei jõuagi. Jah, täiesti nõus. Ma olen avastanud end seda meelde tuletamas üsna tihti. Kuigi, paradoksaalsel moel, ei olegi mul neid mustandeid nii palju virtuaalpaberil valmis kirjutatud. Küll aga peas, kümneid ja kümneid ridu. Oma mõttemaailmas liigitan nad ikkagi mustandite hulka. Nende hulka, mis ei leia kirja panemist isegi draft'idena.

Viimasel ajal on hakanud oranž värv mulle millegi pärast imponeerima. Huvitav küll, tõesti, miks? Ma otsin pidevalt lähedust oranžist. On sel midagi pistmist Oranži revolutsiooniga, ei tea. Otseselt kindlasti mitte. Poliitika mind üldjuhul ei kõiguta, kui keegi just minu koduhoovi püssiga vehkima ei tule. Kuid oranž on teema. Ja veidi ka revolutsioonid, olgu siis selleks kas või Svjata Vatra ''Revolutsioon'', mis mind viimasel ajal üsna palju kummitanud on.  /siinkohal tervitused O.-le, kes mind selle looga omal ajal valgustas/

Ja maailmas on kriis.
Kui ma saan kuldmedali, aga  lähen etteteadlikult õppima midagi, kus teadmised on teisejärgulised, - huvitav, kas see läheb ka karmavõlgade alla?

Ma ei jõua enam maailma päästa. Jäägu see teiste hooleks.

kusagil kellegi jaoks aeg seisab. kusagil tuiskab ta lumena maha.

Meie kell seisab juba pea 5. päeva. Nüüd on toas siis tõeliselt vaikus; mitte enam üksnes minu jaoks.

'' Mis jäi muud üle kui edasi minna. Edasiminek, see oli
võrdne edasielamisega - ka siis, kui ei ole näha mingit eesmärki, mingit lahendust. Elus on aeg, mis edasi läheb ja meid nagu laastukesi oma vooluga edasi kannab. Siin majas, kus kõik kellad olid seisma jäänud, pidin ise
edasimineku eest hoolitsema. ''
(Karl Ristikivi ''Hingede öö'')

Lumine päev.

''Ma vaatan puude siluette.
Nii imelik. Maailm on omaette.''
(Juhan Viiding)

Viimaks on lumi taas maas. Katnud teed, teeääred, pargid, pargipingid, puud, majade katused, hallid tänavad.. Kaua tehtud, kaunikene, võib öelda. Oligi viimane aeg, et talv ikka talve moodi saaks; liiga kauaks olid jäänud need tüütud külmakraadid, mis tegid lumetu ilma vastikult kargeks ja tuuliseks. Nüüd aga on ilus.. Valged väljad kutsuvad lumeingleid tegema. Kahkjast taevast langeb pisikesi heledaid ebemeid. Need kukuvad ripsmetele ja sulavad juustel. Alleed on valged. Koos helvestega puistuvad vaikselt asfaldile pehme lume hulka päevased mõtted, sõnad, kergendatud väsimus ning varjatud naeratused. Talvine vaikus kaisutab, inimesed lükkavad tänaval lund, hüvastijätuks lennutavad õpilased üksteise suunas lumepalle. Puuoksad sirutuvad maani. Korstendest vajub tänavaile suitsu. Päev saab läbi. Hämardub. Süttivad üksikud tänavalaternad; oranž valgus värvib kõnniteed unenäoliseks. Akendele tõmmatakse kardinad ette, pööratakse end ära uudishimulikest möödakäijatest, keedetakse suppi, vaadatakse uudiseid. Ohatakse sügavalt, et taas üks päevake õhtusse on veerenud. Ma arvan - see ongi vist see väikelinnaidüll.

Ja homme on reede. Alles oli reede. Ja oli Tartu: idamaised vürtsid, anatoomikum, 4D kino, Orient Express ( ning kana kahtlaste bambusevõsudega), Wonderfalls ... Jälle nädal möödas.

Mulle tundub, et aeg lendab kiiremini. Mitte seetõttu, et Maa oleks hakanud kiiremini pöörlema või et aeg tõesti ongi kiirustama hakanud, vaid sellepärast, et elatakse ülehomses. Isegi mitte homses enam. Olete tähele pannud, et oodatakse lõunat, oodatakse tunni lõppu, oodatakse tööpäeva lõppu, oodatakse päeva lõppu, oodatakse hommikut, oodatakse nädala lõppu, oodatakse aasta lõppu. Ent milleks? Milleks lõppenud päev - nagu saaks sellega ühelepoole ja uut ei tulekski? Milleks rõõmustada selle üle, et nädal läbi saab, kui alati algab uus? Miks oodata mingit lõputa lõppu, kui kestab tänane? Ja homne on samasugune päev kui täna ja järgmine nädal on samasugune - 7-päevane nädal kui see. Kui pidevalt mingist ebamäärasest tulevikupiirist teise piirini elada, magatakse maha see ainus ja kordumatu reaalne hetk. Kuid aeg muudkui kaob ja kaob ja kaob. Ja ikka ei saa päev läbi, ikka ei saa nädal läbi, ... ühel hetkel - on kõik läbi. Ka minevik. Ahh, ja seda ju tagasi ei saa.
Ei maksa, ei maksa ohata. Tuleb homne. Ja kaob. Ja kurb, et kaob. Aga hea, et kaob. Sest seisak on hea vaid hetkiti.

Кто выдумал вас pастить зимой, о, белые pозы?

Tänase päeva muusikalisteks teemadeks on: Аквариум: "Трамонтана", "Город Золотой'' ning Ласковый Май "Белые розы"

Charismatrap.

Ja ma peaksin endalt küsima: kellele ma kirjutan? Endale?Talle?Sulle?Neile? Vastus: kõigile. Kellele rohkem, kellele vähem. Omal moel kirjan ma kõiki. Ja ennekõike iseennast. Isegi, kui tegu on pisikese kirjaga. . Enesekirjamine on suurim osa kirjutamisest.
Ja te ütlete, et see on ebaaus. Aga mida saan ma teha, kui elul on minuga plaanid ning ma pean olema osa nn kirjast. Vähemalt nii ma endale väidan. Ehk on seegi vaid enesekirje. Kuid kirjutamine on hea - see viib lahenduseni. Viib mõistmiseni, mis on mittekiri. Viimaks ju tõestab midagi. Kõigile, kes kaudselt või otseselt sellega seotud on. Lihtsam on lasta end kirjal kanda ja edasi kirjutada kui seda mõista. Seniks, kuni kirjutan ja ei tunnista endale, et kirjutan (ning mida kirjutan), on maailm ehk ilusam.
Ja nad räägivad, et kirjal on lühikesed read..

Mindtrack: HIM - 'Wicked game'

Elumõte a la Unt.

Täna ei ole ma üldse originaalne. Ent Unt on omal kohal.

''Iga uus sugupõlv toob endaga kaasa midagi uut ja iga surev sugupõlv viib endaga kaasa midagi halba. Ja kunagi ei muutu maailm nii täiuslikuks, et sinna ei saaks juurde panna midagi head ja ära võtta midagi halba. Igaüks peab enesega kaasa tooma midagi head, ainult siis on ta inimene.''

(Mati Unt . ''Hüvasti, kollane kass'')

Viimastel päevadel on olnud suurtes kogustes matemaatikat: kombinatoorika, logaritmfunktsioonid, trigonomeetrilised funktsioonid, koosinusteoreem, eksponentvõrrandid etc.
Täna Phobos ja Deimos ja ekliptika. Lisaks hulganisti eesti keele grammatikat ning keeleteadust.
Homme kunstiajalugu ja Tartu.

It's a new dawn, it's a new day, it's a new life..

Jätnud aastavahetuse ja nüüdseks juba ka vaheaja seljataha, võib pilgu suunata kõrgete ootuste-lootustega sihikindlalt 2009.-ndasse. Ning juba homme tuleb taas igapäeva-koolirütmi sisseelamisega algust teha. . Oh well..

Vaheaja teine nädal tõi endaga kaasa eelmiste aastatega võrreldes veidi tavatuma, tihedama ja sisukama aktiivse puhkuse. Vaheldumisi Jaan Krossi ''Tahtamaaga'' (356 lehekülge, mille ma esmaspäeval Krossi vabavalikulise kohustusliku kirjanduse korras endale lugemiseks haarasin ning mis siiani tõestab end kui üks aegade igavamaid ja vähemhaaravamaid lugemisvarasid ever) leidsin endas initsiatiivi minna kaasa pühadeks kodumail olevate aktiivsete inimestega. Ja nende ettepanekutega. Ega ma ise vist polekski tulnud ideele aastavahetusöö magamise asemel kultuurimajas inimeste ja tantsu ja uueaastasoovide keskel veeta. Brilliant. Hea, et enne keskööd kodus magama ei vajunud ikka.. Magamiseks oli aega ka uue aasta esimesel päeval. Teoorias arvestasin selleks ka teise päeva, aga taas haarati mind kodust välja teetassi taha. Mandariinitee reede hilisõhtus ning vaimne ettevalmistumine 3. jaanuariks. Ja siis tuli laupäev..
Kell oli 8.13. Vantsisime Tõnisega bussijaama. Buss jäi tavapäraselt hiljaks (seekord siiski vaid 6 minutit) ja oli etteaimatult kõva, kolisev ja ebamugav. T .oli 20 h üleval passinud, oma suurimas jutuhoos ja nii ei pannud me bussi ebamugavusi väga tähele, vaid jahusime kõikvõimalikel X-teemadel ( a la Monty Phyton, WOW, kunagine halloweenipidu, totakad ideed Viljandis mulje avaldamiseks, bussijaamad, taskuraha, kontserdid etc.) Nagu juba mainitud - Viljandi. Ja lavakunsti osakonna eelkatsed. Jõudsime peale pikka loksumist ( läbi Jõgeva, muide. Jehhuu!) Mulgimaa pealinna ning mõtisklesime, kuhu minema peame.. Noh, tee peal vaatame, arvasime. Ja vaatasimegi, valgusime esimesse teepeale ettejäävasse kaubamajja sisse ( The Mall!!) ja tatsasime seal ringi. T. soetas omale Coca-Cola ning siis šoppasime Seppäläs ja otsisime stiiliseid, samas mõõdukalt minimalistlikke meesteriideid. Ei leidnud. T. arvas, et raudkindlalt on kohalikud grunge-vennad sealt juba üle käinud. Läksime edasi. Ja otse tänavanurgal põrkasime muuseas Akadeemiasse sisse. Nii lihtne oligi. Tegime sealolnutega tutvust, üritasime midagi kitarriga korda saata ja kohanesime oludega. Edasi tuleb lühike kokkuvõte: kella 12.00-st kella 16.00-ni olime pisikeses black-box'is, vahepeal saime 5 min vaheaega. Ja andsime endast parima. Kõik kohaletulnud said üksteisele vahetult kaasa elada ja teiste üritustest õppida ( kes oskas õppida). Mängisime mullast tõusvaid idusid ja kes mida veel. Mina pidasin vaid sõbra-tasandi vestlust Jumalaga, rääkisin oma kodust ja jutustasin, mida Alender oma lauluga öelda tahtis. Teised said olla igasugu muud põnevad tegelased absurdiolukordadest. Ohjah. Ju mu pihilugu taevase isaga mõjus, sest minu nimi mainiti ära soovituslike ( ja nende endi sõnade kohaselt nõutud) inimeste listis, keda oodatakse eksamile. Mitte, et me mõlemad Punnuga sinna läinud ei oleks. See eelkatse oli meile avastusretk, ettevalmistamine. Ja oli väga tore. Übertore. Kuigi, meie buss jõudis 15 min enne meie lõpetamist Mustvee poole ära sõita. Siis saime tund aega nautida Viljandi bussijaama pinke, burksi ja külma sardellidega päevapraadi ( d'oh! oleksin ikka pidanud ka burgeri ostma - palju lollikindlam). Ja siis sõitu Tartusse. Ja siis oli meil kolmveerand tundi aega Mustvee bussini. T. palve peale ( enne kui ta jõudis bussis magama jääda) läksime Tasku raamatupoodi ja veetsime seal raamatute üle arutledes selle pisikese aja. Ning seejärel kobisime kogu minu kodinate - kitarriga nt - viimast korda bussi ja loksusime õhtupimeduses tagasi Mustveesse. Oeh, Punnul on õigus - kodulinna õhk on ikka kõige parem.. aeh. Kell oli 20.35 ja me jõudsime üsna kurnatute, aga huvitava kogemuse võrra rikkamatena koju. T. ööpäevane magamatus hakkas juba tunda andma ning ta sai viimaks puhkama...
Mul helises aga telefon ja mind haarati taas teetassi ning Mohhito-purgi (''Ma olen juba kaktus!!'') taha ja tantsupõrandalegi. Laupäeva boonus. Sain jutustada oma mõjuvast idu-olemisest ja muust põnevast.. Ning laupäev suubus jälle öhe.
Seega, ootamatu sotsiaalne aktiivsus ei lase muu asjalikkuse kõrvalt üksi olla. Siinkohal tooksin ühe lõigu (ja imho raamatu ainsa huvitav-mõnusa lõigu) ''Tahtamaast'' ( lk 5):

''Üksindust ei ole lihtsalt olemas. Üksindus pole midagi muud kui igavlevate ja igavate jõmmide katse end huvitavaks targutada. Muuseas, üksindust ei saagi olemas olla. Sest ta on ju ainult nii kaua olemas, kuni üksiolija ei tea, et ta üksi on. Niipea kui ta oma üksioleku avastab, on ta oma üksindusega kahekesi. See istub tal üle-laua ja vahib talle silma. Ja laseb endale silma vahtida. See esitab küsimusi. Arutleb. Muigab. Ilgub vastu. Ja kui see ehk ka suurelt osalt vaikib, on kahekõne põhimõtteliselt vätimatu. Nii et ärgu tuldagu mulle seletama üksindusest kui eksistentsiaalsest kategooriast.''

Ehk - värvikat head uut aastat!