Jätnud aastavahetuse ja nüüdseks juba ka vaheaja seljataha, võib pilgu suunata kõrgete ootuste-lootustega sihikindlalt 2009.-ndasse. Ning juba homme tuleb taas igapäeva-koolirütmi sisseelamisega algust teha. . Oh well..
Vaheaja teine nädal tõi endaga kaasa eelmiste aastatega võrreldes veidi tavatuma, tihedama ja sisukama aktiivse puhkuse. Vaheldumisi Jaan Krossi ''Tahtamaaga'' (356 lehekülge, mille ma esmaspäeval Krossi vabavalikulise kohustusliku kirjanduse korras endale lugemiseks haarasin ning mis siiani tõestab end kui üks aegade igavamaid ja vähemhaaravamaid lugemisvarasid ever) leidsin endas initsiatiivi minna kaasa pühadeks kodumail olevate aktiivsete inimestega. Ja nende ettepanekutega. Ega ma ise vist polekski tulnud ideele aastavahetusöö magamise asemel kultuurimajas inimeste ja tantsu ja uueaastasoovide keskel veeta. Brilliant. Hea, et enne keskööd kodus magama ei vajunud ikka.. Magamiseks oli aega ka uue aasta esimesel päeval. Teoorias arvestasin selleks ka teise päeva, aga taas haarati mind kodust välja teetassi taha. Mandariinitee reede hilisõhtus ning vaimne ettevalmistumine 3. jaanuariks. Ja siis tuli laupäev..
Kell oli 8.13. Vantsisime Tõnisega bussijaama. Buss jäi tavapäraselt hiljaks (seekord siiski vaid 6 minutit) ja oli etteaimatult kõva, kolisev ja ebamugav. T .oli 20 h üleval passinud, oma suurimas jutuhoos ja nii ei pannud me bussi ebamugavusi väga tähele, vaid jahusime kõikvõimalikel X-teemadel ( a la Monty Phyton, WOW, kunagine halloweenipidu, totakad ideed Viljandis mulje avaldamiseks, bussijaamad, taskuraha, kontserdid etc.) Nagu juba mainitud - Viljandi. Ja lavakunsti osakonna eelkatsed. Jõudsime peale pikka loksumist ( läbi Jõgeva, muide. Jehhuu!) Mulgimaa pealinna ning mõtisklesime, kuhu minema peame.. Noh, tee peal vaatame, arvasime. Ja vaatasimegi, valgusime esimesse teepeale ettejäävasse kaubamajja sisse ( The Mall!!) ja tatsasime seal ringi. T. soetas omale Coca-Cola ning siis šoppasime Seppäläs ja otsisime stiiliseid, samas mõõdukalt minimalistlikke meesteriideid. Ei leidnud. T. arvas, et raudkindlalt on kohalikud grunge-vennad sealt juba üle käinud. Läksime edasi. Ja otse tänavanurgal põrkasime muuseas Akadeemiasse sisse. Nii lihtne oligi. Tegime sealolnutega tutvust, üritasime midagi kitarriga korda saata ja kohanesime oludega. Edasi tuleb lühike kokkuvõte: kella 12.00-st kella 16.00-ni olime pisikeses black-box'is, vahepeal saime 5 min vaheaega. Ja andsime endast parima. Kõik kohaletulnud said üksteisele vahetult kaasa elada ja teiste üritustest õppida ( kes oskas õppida). Mängisime mullast tõusvaid idusid ja kes mida veel. Mina pidasin vaid sõbra-tasandi vestlust Jumalaga, rääkisin oma kodust ja jutustasin, mida Alender oma lauluga öelda tahtis. Teised said olla igasugu muud põnevad tegelased absurdiolukordadest. Ohjah. Ju mu pihilugu taevase isaga mõjus, sest minu nimi mainiti ära soovituslike ( ja nende endi sõnade kohaselt nõutud) inimeste listis, keda oodatakse eksamile. Mitte, et me mõlemad Punnuga sinna läinud ei oleks. See eelkatse oli meile avastusretk, ettevalmistamine. Ja oli väga tore. Übertore. Kuigi, meie buss jõudis 15 min enne meie lõpetamist Mustvee poole ära sõita. Siis saime tund aega nautida Viljandi bussijaama pinke, burksi ja külma sardellidega päevapraadi ( d'oh! oleksin ikka pidanud ka burgeri ostma - palju lollikindlam). Ja siis sõitu Tartusse. Ja siis oli meil kolmveerand tundi aega Mustvee bussini. T. palve peale ( enne kui ta jõudis bussis magama jääda) läksime Tasku raamatupoodi ja veetsime seal raamatute üle arutledes selle pisikese aja. Ning seejärel kobisime kogu minu kodinate - kitarriga nt - viimast korda bussi ja loksusime õhtupimeduses tagasi Mustveesse. Oeh, Punnul on õigus - kodulinna õhk on ikka kõige parem.. aeh. Kell oli 20.35 ja me jõudsime üsna kurnatute, aga huvitava kogemuse võrra rikkamatena koju. T. ööpäevane magamatus hakkas juba tunda andma ning ta sai viimaks puhkama...
Mul helises aga telefon ja mind haarati taas teetassi ning Mohhito-purgi (''Ma olen juba kaktus!!'') taha ja tantsupõrandalegi. Laupäeva boonus. Sain jutustada oma mõjuvast idu-olemisest ja muust põnevast.. Ning laupäev suubus jälle öhe.
Seega, ootamatu sotsiaalne aktiivsus ei lase muu asjalikkuse kõrvalt üksi olla. Siinkohal tooksin ühe lõigu (ja imho raamatu ainsa huvitav-mõnusa lõigu) ''Tahtamaast'' ( lk 5):
''Üksindust ei ole lihtsalt olemas. Üksindus pole midagi muud kui igavlevate ja igavate jõmmide katse end huvitavaks targutada. Muuseas, üksindust ei saagi olemas olla. Sest ta on ju ainult nii kaua olemas, kuni üksiolija ei tea, et ta üksi on. Niipea kui ta oma üksioleku avastab, on ta oma üksindusega kahekesi. See istub tal üle-laua ja vahib talle silma. Ja laseb endale silma vahtida. See esitab küsimusi. Arutleb. Muigab. Ilgub vastu. Ja kui see ehk ka suurelt osalt vaikib, on kahekõne põhimõtteliselt vätimatu. Nii et ärgu tuldagu mulle seletama üksindusest kui eksistentsiaalsest kategooriast.''
Ehk - värvikat head uut aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar