Lumine päev.

''Ma vaatan puude siluette.
Nii imelik. Maailm on omaette.''
(Juhan Viiding)

Viimaks on lumi taas maas. Katnud teed, teeääred, pargid, pargipingid, puud, majade katused, hallid tänavad.. Kaua tehtud, kaunikene, võib öelda. Oligi viimane aeg, et talv ikka talve moodi saaks; liiga kauaks olid jäänud need tüütud külmakraadid, mis tegid lumetu ilma vastikult kargeks ja tuuliseks. Nüüd aga on ilus.. Valged väljad kutsuvad lumeingleid tegema. Kahkjast taevast langeb pisikesi heledaid ebemeid. Need kukuvad ripsmetele ja sulavad juustel. Alleed on valged. Koos helvestega puistuvad vaikselt asfaldile pehme lume hulka päevased mõtted, sõnad, kergendatud väsimus ning varjatud naeratused. Talvine vaikus kaisutab, inimesed lükkavad tänaval lund, hüvastijätuks lennutavad õpilased üksteise suunas lumepalle. Puuoksad sirutuvad maani. Korstendest vajub tänavaile suitsu. Päev saab läbi. Hämardub. Süttivad üksikud tänavalaternad; oranž valgus värvib kõnniteed unenäoliseks. Akendele tõmmatakse kardinad ette, pööratakse end ära uudishimulikest möödakäijatest, keedetakse suppi, vaadatakse uudiseid. Ohatakse sügavalt, et taas üks päevake õhtusse on veerenud. Ma arvan - see ongi vist see väikelinnaidüll.

Ja homme on reede. Alles oli reede. Ja oli Tartu: idamaised vürtsid, anatoomikum, 4D kino, Orient Express ( ning kana kahtlaste bambusevõsudega), Wonderfalls ... Jälle nädal möödas.

Mulle tundub, et aeg lendab kiiremini. Mitte seetõttu, et Maa oleks hakanud kiiremini pöörlema või et aeg tõesti ongi kiirustama hakanud, vaid sellepärast, et elatakse ülehomses. Isegi mitte homses enam. Olete tähele pannud, et oodatakse lõunat, oodatakse tunni lõppu, oodatakse tööpäeva lõppu, oodatakse päeva lõppu, oodatakse hommikut, oodatakse nädala lõppu, oodatakse aasta lõppu. Ent milleks? Milleks lõppenud päev - nagu saaks sellega ühelepoole ja uut ei tulekski? Milleks rõõmustada selle üle, et nädal läbi saab, kui alati algab uus? Miks oodata mingit lõputa lõppu, kui kestab tänane? Ja homne on samasugune päev kui täna ja järgmine nädal on samasugune - 7-päevane nädal kui see. Kui pidevalt mingist ebamäärasest tulevikupiirist teise piirini elada, magatakse maha see ainus ja kordumatu reaalne hetk. Kuid aeg muudkui kaob ja kaob ja kaob. Ja ikka ei saa päev läbi, ikka ei saa nädal läbi, ... ühel hetkel - on kõik läbi. Ka minevik. Ahh, ja seda ju tagasi ei saa.
Ei maksa, ei maksa ohata. Tuleb homne. Ja kaob. Ja kurb, et kaob. Aga hea, et kaob. Sest seisak on hea vaid hetkiti.

Кто выдумал вас pастить зимой, о, белые pозы?

Tänase päeva muusikalisteks teemadeks on: Аквариум: "Трамонтана", "Город Золотой'' ning Ласковый Май "Белые розы"