'' Mis jäi muud üle kui edasi minna. Edasiminek, see oli
võrdne edasielamisega - ka siis, kui ei ole näha mingit eesmärki, mingit lahendust. Elus on aeg, mis edasi läheb ja meid nagu laastukesi oma vooluga edasi kannab. Siin majas, kus kõik kellad olid seisma jäänud, pidin ise
edasimineku eest hoolitsema. ''
(Karl Ristikivi ''Hingede öö'')
''Ma vaatan puude siluette.
Nii imelik. Maailm on omaette.''
(Juhan Viiding)
Viimaks on lumi taas maas. Katnud teed, teeääred, pargid, pargipingid, puud, majade katused, hallid tänavad.. Kaua tehtud, kaunikene, võib öelda. Oligi viimane aeg, et talv ikka talve moodi saaks; liiga kauaks olid jäänud need tüütud külmakraadid, mis tegid lumetu ilma vastikult kargeks ja tuuliseks. Nüüd aga on ilus.. Valged väljad kutsuvad lumeingleid tegema. Kahkjast taevast langeb pisikesi heledaid ebemeid. Need kukuvad ripsmetele ja sulavad juustel. Alleed on valged. Koos helvestega puistuvad vaikselt asfaldile pehme lume hulka päevased mõtted, sõnad, kergendatud väsimus ning varjatud naeratused. Talvine vaikus kaisutab, inimesed lükkavad tänaval lund, hüvastijätuks lennutavad õpilased üksteise suunas lumepalle. Puuoksad sirutuvad maani. Korstendest vajub tänavaile suitsu. Päev saab läbi. Hämardub. Süttivad üksikud tänavalaternad; oranž valgus värvib kõnniteed unenäoliseks. Akendele tõmmatakse kardinad ette, pööratakse end ära uudishimulikest möödakäijatest, keedetakse suppi, vaadatakse uudiseid. Ohatakse sügavalt, et taas üks päevake õhtusse on veerenud. Ma arvan - see ongi vist see väikelinnaidüll.
Ja homme on reede. Alles oli reede. Ja oli Tartu: idamaised vürtsid, anatoomikum, 4D kino, Orient Express ( ning kana kahtlaste bambusevõsudega), Wonderfalls ... Jälle nädal möödas.
Mulle tundub, et aeg lendab kiiremini. Mitte seetõttu, et Maa oleks hakanud kiiremini pöörlema või et aeg tõesti ongi kiirustama hakanud, vaid sellepärast, et elatakse ülehomses. Isegi mitte homses enam. Olete tähele pannud, et oodatakse lõunat, oodatakse tunni lõppu, oodatakse tööpäeva lõppu, oodatakse päeva lõppu, oodatakse hommikut, oodatakse nädala lõppu, oodatakse aasta lõppu. Ent milleks? Milleks lõppenud päev - nagu saaks sellega ühelepoole ja uut ei tulekski? Milleks rõõmustada selle üle, et nädal läbi saab, kui alati algab uus? Miks oodata mingit lõputa lõppu, kui kestab tänane? Ja homne on samasugune päev kui täna ja järgmine nädal on samasugune - 7-päevane nädal kui see. Kui pidevalt mingist ebamäärasest tulevikupiirist teise piirini elada, magatakse maha see ainus ja kordumatu reaalne hetk. Kuid aeg muudkui kaob ja kaob ja kaob. Ja ikka ei saa päev läbi, ikka ei saa nädal läbi, ... ühel hetkel - on kõik läbi. Ka minevik. Ahh, ja seda ju tagasi ei saa.
Ei maksa, ei maksa ohata. Tuleb homne. Ja kaob. Ja kurb, et kaob. Aga hea, et kaob. Sest seisak on hea vaid hetkiti.
Кто выдумал вас pастить зимой, о, белые pозы?
Tänase päeva muusikalisteks teemadeks on: Аквариум: "Трамонтана", "Город Золотой'' ning Ласковый Май "Белые розы"
Ja ma peaksin endalt küsima: kellele ma kirjutan? Endale?Talle?Sulle?Neile? Vastus: kõigile. Kellele rohkem, kellele vähem. Omal moel kirjan ma kõiki. Ja ennekõike iseennast. Isegi, kui tegu on pisikese kirjaga. . Enesekirjamine on suurim osa kirjutamisest.
Ja te ütlete, et see on ebaaus. Aga mida saan ma teha, kui elul on minuga plaanid ning ma pean olema osa nn kirjast. Vähemalt nii ma endale väidan. Ehk on seegi vaid enesekirje. Kuid kirjutamine on hea - see viib lahenduseni. Viib mõistmiseni, mis on mittekiri. Viimaks ju tõestab midagi. Kõigile, kes kaudselt või otseselt sellega seotud on. Lihtsam on lasta end kirjal kanda ja edasi kirjutada kui seda mõista. Seniks, kuni kirjutan ja ei tunnista endale, et kirjutan (ning mida kirjutan), on maailm ehk ilusam.
Ja nad räägivad, et kirjal on lühikesed read..
Mindtrack: HIM - 'Wicked game'
Täna ei ole ma üldse originaalne. Ent Unt on omal kohal.
''Iga uus sugupõlv toob endaga kaasa midagi uut ja iga surev sugupõlv viib endaga kaasa midagi halba. Ja kunagi ei muutu maailm nii täiuslikuks, et sinna ei saaks juurde panna midagi head ja ära võtta midagi halba. Igaüks peab enesega kaasa tooma midagi head, ainult siis on ta inimene.''
(Mati Unt . ''Hüvasti, kollane kass'')
Viimastel päevadel on olnud suurtes kogustes matemaatikat: kombinatoorika, logaritmfunktsioonid, trigonomeetrilised funktsioonid, koosinusteoreem, eksponentvõrrandid etc.
Täna Phobos ja Deimos ja ekliptika. Lisaks hulganisti eesti keele grammatikat ning keeleteadust.
Homme kunstiajalugu ja Tartu.
Jätnud aastavahetuse ja nüüdseks juba ka vaheaja seljataha, võib pilgu suunata kõrgete ootuste-lootustega sihikindlalt 2009.-ndasse. Ning juba homme tuleb taas igapäeva-koolirütmi sisseelamisega algust teha. . Oh well..
Vaheaja teine nädal tõi endaga kaasa eelmiste aastatega võrreldes veidi tavatuma, tihedama ja sisukama aktiivse puhkuse. Vaheldumisi Jaan Krossi ''Tahtamaaga'' (356 lehekülge, mille ma esmaspäeval Krossi vabavalikulise kohustusliku kirjanduse korras endale lugemiseks haarasin ning mis siiani tõestab end kui üks aegade igavamaid ja vähemhaaravamaid lugemisvarasid ever) leidsin endas initsiatiivi minna kaasa pühadeks kodumail olevate aktiivsete inimestega. Ja nende ettepanekutega. Ega ma ise vist polekski tulnud ideele aastavahetusöö magamise asemel kultuurimajas inimeste ja tantsu ja uueaastasoovide keskel veeta. Brilliant. Hea, et enne keskööd kodus magama ei vajunud ikka.. Magamiseks oli aega ka uue aasta esimesel päeval. Teoorias arvestasin selleks ka teise päeva, aga taas haarati mind kodust välja teetassi taha. Mandariinitee reede hilisõhtus ning vaimne ettevalmistumine 3. jaanuariks. Ja siis tuli laupäev..
Kell oli 8.13. Vantsisime Tõnisega bussijaama. Buss jäi tavapäraselt hiljaks (seekord siiski vaid 6 minutit) ja oli etteaimatult kõva, kolisev ja ebamugav. T .oli 20 h üleval passinud, oma suurimas jutuhoos ja nii ei pannud me bussi ebamugavusi väga tähele, vaid jahusime kõikvõimalikel X-teemadel ( a la Monty Phyton, WOW, kunagine halloweenipidu, totakad ideed Viljandis mulje avaldamiseks, bussijaamad, taskuraha, kontserdid etc.) Nagu juba mainitud - Viljandi. Ja lavakunsti osakonna eelkatsed. Jõudsime peale pikka loksumist ( läbi Jõgeva, muide. Jehhuu!) Mulgimaa pealinna ning mõtisklesime, kuhu minema peame.. Noh, tee peal vaatame, arvasime. Ja vaatasimegi, valgusime esimesse teepeale ettejäävasse kaubamajja sisse ( The Mall!!) ja tatsasime seal ringi. T. soetas omale Coca-Cola ning siis šoppasime Seppäläs ja otsisime stiiliseid, samas mõõdukalt minimalistlikke meesteriideid. Ei leidnud. T. arvas, et raudkindlalt on kohalikud grunge-vennad sealt juba üle käinud. Läksime edasi. Ja otse tänavanurgal põrkasime muuseas Akadeemiasse sisse. Nii lihtne oligi. Tegime sealolnutega tutvust, üritasime midagi kitarriga korda saata ja kohanesime oludega. Edasi tuleb lühike kokkuvõte: kella 12.00-st kella 16.00-ni olime pisikeses black-box'is, vahepeal saime 5 min vaheaega. Ja andsime endast parima. Kõik kohaletulnud said üksteisele vahetult kaasa elada ja teiste üritustest õppida ( kes oskas õppida). Mängisime mullast tõusvaid idusid ja kes mida veel. Mina pidasin vaid sõbra-tasandi vestlust Jumalaga, rääkisin oma kodust ja jutustasin, mida Alender oma lauluga öelda tahtis. Teised said olla igasugu muud põnevad tegelased absurdiolukordadest. Ohjah. Ju mu pihilugu taevase isaga mõjus, sest minu nimi mainiti ära soovituslike ( ja nende endi sõnade kohaselt nõutud) inimeste listis, keda oodatakse eksamile. Mitte, et me mõlemad Punnuga sinna läinud ei oleks. See eelkatse oli meile avastusretk, ettevalmistamine. Ja oli väga tore. Übertore. Kuigi, meie buss jõudis 15 min enne meie lõpetamist Mustvee poole ära sõita. Siis saime tund aega nautida Viljandi bussijaama pinke, burksi ja külma sardellidega päevapraadi ( d'oh! oleksin ikka pidanud ka burgeri ostma - palju lollikindlam). Ja siis sõitu Tartusse. Ja siis oli meil kolmveerand tundi aega Mustvee bussini. T. palve peale ( enne kui ta jõudis bussis magama jääda) läksime Tasku raamatupoodi ja veetsime seal raamatute üle arutledes selle pisikese aja. Ning seejärel kobisime kogu minu kodinate - kitarriga nt - viimast korda bussi ja loksusime õhtupimeduses tagasi Mustveesse. Oeh, Punnul on õigus - kodulinna õhk on ikka kõige parem.. aeh. Kell oli 20.35 ja me jõudsime üsna kurnatute, aga huvitava kogemuse võrra rikkamatena koju. T. ööpäevane magamatus hakkas juba tunda andma ning ta sai viimaks puhkama...
Mul helises aga telefon ja mind haarati taas teetassi ning Mohhito-purgi (''Ma olen juba kaktus!!'') taha ja tantsupõrandalegi. Laupäeva boonus. Sain jutustada oma mõjuvast idu-olemisest ja muust põnevast.. Ning laupäev suubus jälle öhe.
Seega, ootamatu sotsiaalne aktiivsus ei lase muu asjalikkuse kõrvalt üksi olla. Siinkohal tooksin ühe lõigu (ja imho raamatu ainsa huvitav-mõnusa lõigu) ''Tahtamaast'' ( lk 5):
''Üksindust ei ole lihtsalt olemas. Üksindus pole midagi muud kui igavlevate ja igavate jõmmide katse end huvitavaks targutada. Muuseas, üksindust ei saagi olemas olla. Sest ta on ju ainult nii kaua olemas, kuni üksiolija ei tea, et ta üksi on. Niipea kui ta oma üksioleku avastab, on ta oma üksindusega kahekesi. See istub tal üle-laua ja vahib talle silma. Ja laseb endale silma vahtida. See esitab küsimusi. Arutleb. Muigab. Ilgub vastu. Ja kui see ehk ka suurelt osalt vaikib, on kahekõne põhimõtteliselt vätimatu. Nii et ärgu tuldagu mulle seletama üksindusest kui eksistentsiaalsest kategooriast.''
Ehk - värvikat head uut aastat!
See, et ma seletamatul ja samas nii ilmselgel moel juba peaaegu kuu aega, s.t - 24 päeva (kui võtta ligilähedaseimaks 'kuu' näidiseks veebruar) blogikirjutamisest eemale olen suutnud jääda, on kindlasti kahetsusväärne ämbri(pange?)-juhtum minu poolt. Või ehk hoopis - mnogo dobro ne horošo, nagu öeldakse. Või on see lihtsalt osav vabandus, põhjendamaks minu kadumist ajaveebiorbiidilt. Siiski, siiski - mingis maailmas ja mingil tasandil ma sellegipoolest eksisteerin. Reaalsuses, just! Ja nüüd seisan silmitsi tõsiasjaga, et kuigi ma endale pidevalt olen lubanud mingeid seikasid, asju ja niisama muud põnevat ja vähem põnevat kraami üles riputada, mõjub aeg väga velpalt (oh, mis põnevad sõnad!) teerulli ja ühtlasi masinliku pressina, surub kõik selle info pisikestesse tihedatesse kuubikutesse kokku ja pigistab kogu kirjutamist-ootava memuaristika (arvatavasti minu uudissõna) paari kuiva ja kõvasse lausesse. Seega, andkem mulle andeks, et mahlakas kupatus saab ära märgitud vaid üksikute remarkidega ( a la ''Oli. Juhtus. Sai läbi. Vasakule ära'').
Igatahes.
(Mitte)tervenemise suurepärane maailm. /järg/
Too Cirrus osutus võimetuks minu üha süvenevama kopsuprobleemi puhul ( miks ma küll ei imesta, arvestades, milleks nohuravim üldse võimeline on - ahjaa .. - insult, ängistus ja kollaps, õigus.) Mingil hetkel tundsin end kopsutükke köhivat (tunne oli tõesõna selline, aga õnneks, välja ei lennelnud ükski verine käkk, jehhuu.) ja kaalusin väikestviisi kujundköhimisega elatist teenima hakata või vähemasti Olümpiale jõuda. Tegelikult tundsin end lootusetus olukorras olevat. Sest vahepeal oli saaga ''Mina, arstid, retseptid ja ägenev bronhiit''. Sain omale pika paranemise ootamise (loe:köhimise)peale antibiootikumid, mis kirjutati välja üsna viimasel minutil. Mitte küll viimasel, et ma kohe-kohe maha oleks surnud ( aga samas, ma juba arvasin sedagi, sest läbiolemist võinuks minu seisundi kohta kergeks väljendiks pidada), vaid, et kohe-kohe oli ukse ees kooli jõulumuusikal ja minu Lumekuninganna roll. Tagatipuks, lõi suurest murest, jätkuvalt kestvast nohust ning painavast köhimisest ühe poole peast kurdiks ( et siis: vastus on kõrv? Võib selle variandi lukku panna? Lukus! ). Ja kui ma seni arvasin, et jõle köha on hulleim asi, millega kõige kiuste elada, siis kurtus osutus pea võrdväärseks konkurendiks. Eriti just viimasel nädalal, kui käisid kõige intensiivsemad proovid ja mõne päeva pärast pidin üles astuma soololaulu ja ühe peaosaga. Daaaah! Kas saab olla jubedamat asja, kui see, kui ei kuule end rääkimas, veel vähem laulmas ja esinemas.. Ja nii nädal aega. Veel põhjusi külastada arstitädisid ja apteeki. Ühel hetkel juhtus aga jõuluime. Seda valusa pinina, ragina ja plaksaka saatel - ning ma kuulsin taas. Ehk polnud kõik siiski kadunud...
Lühidalt - tundus, et jään elama. Lasin kõigi oma hirmude ja kartuste vastaselt vabatahtlikult omale nõela nii sõrme kui veeni susata, et poolteist kuud kestvale valusale ja ängistavalt tüütule piinale valgust heita.. Sõrmeveri head ei tõotanud, ent nädala pärast teatati, et veeniveri läkaköha ei näita. Seega - jään ellu. Selleks ajaks oli mul mu antibiootikumikuur ka läbitud.
Ja nüüd hoian hinge kinni, et uuesti midagi endale külge ei korjaks, sest hetkel on köhajäägid küll olemas ja nohu pole ka täiesti lahkunud, aga elan. Ja pean elama!
Ice-cold story ja valged jõulud.
Kooli muusikal sai tehtud. Ja hästi tehtud, kuigi pooled tähtsatest tegelastest olid haiged, tõbised või lihtsalt rivist väljas. 18. detsembriks olid jõulud vist ametlikult tulnud ning imesid sadas alla. Vähemalt nii palju, et muusikal üle ootuste hästi maha mängitud sai. Ja lauldud. Kõik oli suurepärane. Deja vu omal kohal - jälle proovid, veidi nukker meel, et juba harjumuseks saanud keskkond ühe õhtuga lõpu leiab. Oehjah. Ilus oli. Ja pakke sai nii jagada kui omale.
Koolijõulupeole järgnes kirikuskäimine, mis ootamatult minu enda initsiatiivil vaheajal hoogustus. Tänavusel jõuluajal sai püha sõna kuulamas käidud tervelt ..5-l korral! Pluss veel 2-l advendikontserdil väljaspool pühakodade seinu. Ja et mitte ülekohut teha, siis külastatud said mõlemad kirikud - nii luteri kui betaania koguduse palvela. Ahoi. Ma peaksin end nüüd jube õndsama tundma. Ühesõnaga, see on üsna kõva rekord, kui arvestada, et muidu satun heal juhul korra-paar aastas kirikusse. Aga päris huvitav oli, häid sõnu ja inimesi ei saa ju kunagi liiga palju, eriti kui sinna juurde kuuluvad laulud, salmid, näidendid, piparkoogid, mandariinid, soojad joogid ja tortki ( millest ma siiski ilma jäin ).
Õnn oli valges lumeski, mis sel aastal soostus õigeks ajaks maha jääma. Kogu selle valguse taustal jõudsin aasta vanemaks saada ning mõned sünnipäevapeod maha pidada. Pool nädalat sünnipäeva - is that fancy or what ? Alustuse sai see juba linna jõulupeol, aga järgnes kodus 24. -l traditsioonilise pereolenguga. Ja 25.-l kirikuskäigu ja jõuluaja nautimisega. Ja 27.-l jääkonarates asfalti, Piraadi-pubi ja friikartulite ja salati ja Geisha ja kolme pudeli šampusega ( millest üks jäi minu poolt puutumata) ning diskoõhtuga(ööga). JA 28.-l kodus ebatraditsioonilise istumisega, kus sai 27. detsembri jätkuna libedatel tänavatel tasakaalu leida, suurte (kuid sealjuures koomiliste) pingutustega Monte Cristot avada(lahti saime, muhahaa!), kitarrimängu saatel kooki süüa, neljakesi pere keskel turakat mängida ning viimaks külma ja pimeda käes bussijuhte kiruda. Suured tänud kõigile asjaosalistele ; ) !
Ning homme saab vana-aasta läbi, seesama, erakordne ( nagu iga aastagi) 2008. Mis ma oskangi öelda - on olnud taas suurepärased 12 kuud. Uskumatu, et juba aasta on mu eelmisest crashlandingu postitusest möödas. Aga nüüd on aeg vait jääda ja lugejate silmi säästa... (niipalju siis üksikutest remarkidest!)
Me veel kohtume. Ka siin tasandil!
Eriti lohutav on järgmine lause: Kui täheldate endal mistahes kõrvaltoimeid, mida ei ole loetletud selles infolehes, informeerige sellest oma arsti või apteekrit.
Selliseid maiuspalasid siis tarbin. Jee! Tegelikult olen ma jubeväsinud sellest pidevast köhimisest. Lisaks ei saa ma korralikult proove teha, laulda, rääkida ega magada. Daaamn!
Aga mis puutub haigusevälisesse tegevusse, siis kusagilt meenub nädalatagune (esimene) piljardimäng, kirsikook, Before Sunset, vilkuvad jõulutuled ning miskit veelgi. Jah, see kõik oleks palju meeldivam olnud, kui mind (juba siis) köha poleks piinanud. Lisaks lõpetasin oma Gert Helbemäe ''Ohvrilaeva''. Algus oli paljulubav, keskkoht liiga dramaatiline, lõpetus liiga veniv ning lõpp jättis otsad lahtiseks. Üldjoontes käis kah. Camus'lt ootan veidi rohkemat..
Ning et mul arstidega ikka eriti usaldusväärne side tekiks, siis täna said mu hambad ka viimase lihvi, et mu naeratus iga nurga alt laitmatu oleks. Wohoo.
Baby, did you forget to take your meds?
- Ei saa ütleda, et oleksin.
