Vana maailma kurbus

Aasta 2011 lõppeb 15 minuti pärast. Mulle tundub, et mul ei olegi midagi muud öelda, kui tsiteerida valget raamatut. Mulle näib, et ma olen liiga rumal ja küündimatu, et täna midagi tähtsat ja tarka öelda. Las ma ütlen neid asju siis, kui tunnen, et aeg on käes või oskan midagi õiget öelda.
Ühesõnaga – las tulla, mis tulema peab. Oli märkimisväärne aasta. Uuel on kõrged panused.

Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees.
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid SILMAVEES.
Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ei ma tea. 
kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea

ei lähe iial meelest. Ei iial tuulde kao.
Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle TOA.
AOVALGUS lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb.
kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ei ma tea.
(Jaak Jõerüüt)

Inimesed tuules.

Otsustasin just, et panen kooretäidisega kommi suhu ja kirjutan jõuludest.
Kõik on nii muutlik. Ühel hommikul on kõik justkui endine, ainult maa on üleöö valgeks saanud. Ja samal õhtul on kõik jälle uus, ainult, et hommikuks on viimanegi lumeraas kadunud. Vaid tuul puhub. Puhub katustelt plaate ja parkides pikali puid, tänavad täis oksi ja pilvi üle taeva.
Ent öösiti säravad tähed. Nii kirkalt, nagu oleks torm Patrick puhunud nõnda kõvasti, et tolmukiht tähtedeltki minema on pühitud. Tunnen igal õhtul jälle kiivast soovi teada rohkem tähtkujudest ja sellest koodist, mis taevalael öösiti helkleb.

 Kahekümnekaheselt ei tundu maailm kuidagi teistsugune. Vahest natuke tuntum, teadaolevam, mõttekam. Ent asi võib vabalt olla minus eneses. Ja see ei ole üldsegi halb. Vastupidi.
 Kakskümmend kaks aastat oleme pidanud perega traditsioonilisi pühi - minu sünnipäeva, jõululaupäeval. Sel aastal.. Kuusk säras, näod niisamuti. Süütasin õhtul kingiks saadud soolakivist küünlajalas õuna-kaneeli-lõhnalise küünla ja lõin kokku (vahu)veiniklaasi. Sain lihtsalt aasta vanemaks, muud midagi.  Sulnilt ja rahulikult.
 25. detsembri hommikul mõtlesin mulle kord lubatud sõnadele ("Ta tuleb, küll näed, ausõna.") ja nii oligi - lumi tuli jõuludeks maha. Aknast paistis valendav õu ja kuigi lumekatteks oleks seda palju nimetada, oli muru ja must maa ja hallid tänavad kaetud valge värviga. See polnud ainus üllatus, mis mind sünnipäeval tabas. Pärastlõunal kõlas uksekell ja päeva üllataja otsustas isiklikult mulle kingi teha (sõna otseses mõttes), kohale tuua ja üle anda, olles seega sel päeval mu ainsaks sünnipäevakülaliseks. Varem (ette)kingina saadud vaasis seisnud päikesed olid juba "looja läinud", pidin nördimusega tõdema, aga toodud kink on hoopis püsivam, hoidmaks mu hinnalist vara tunduvalt kauem ja kindlamalt. Ja ma olen alati mõelnud, milline näeb välja eebenipuu...

Sünnipäevaõhtu ja külalisega läks ka lumi. Öösel sadas vihma. Eestimaale saabusid järgemööda torm Patrick, mis jättis tuhanded majapidamised elektrita, ja Quirin, mis müksas Tartu kuuse tähe viltu. Uus olevat ees. . Aasta ka, muidugi.
Aga mis sa ikka muretsed. Tuleb, mis tuleb.
Elu on muutlik. Kõik võib muutuda üleöö ja kes teab, milleks nii olema peab või miks nii on just hea. Siinkohal tuli mul üks mõte meelde. Jah, õige aeg see lisada.

Mõtlesin, milline lugu selle postituse juurde panna. Aga ei mõelnudki välja. Järelikult jääb see, mis mu playlisti viimastel päevadel enim täitnud on, olles sealjuures piisavalt huvitav ja hea. Ja jõulude juurde - absoluutselt sobiv. 

Soundtrack - Edward Sharpe & The Magnetic Zeros - 40 Day Dream

Vaikusse, valgusse, puhtusse..

nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.

nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb,
tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti. ega sule

iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati. 
       jah, seda
nüüd ma näen.
      sest kõik on igavene.
(J. Jõerüüt)

Selle luuletuse võtsin ma valgete kaantega kogumikust, millel valguse käes vaadates võib näha valgeid linde. Vaikuse lävel. Luulet rasketeks aegadeks. Minu kätesse jõudis see raamat laupäeval ning tuleb tunnistada, et pärast eelmise õhtu jutuajamist oli see nii õige, nii oma mõttelt kui sisult, et raske oli liigutust tagasi hoida. Minu liigutushetke ainsateks tunnistajateks olid sel öösel üks roosinupp vaasis , krüsanteem ja pärlitega kaunistatud kaks päikest (sic!), mida mulle väga vaja olevat, ja vaikivas nõustumises eraldi potis oranž echeveria colorata. Minu varajane sünnipäeva pidamine oli just läbi saanud ning hoolimata väljas kiuslikult visklevast tuulest ja vihmast, olid südames hardus ja härdus.
Jah, see otsus kutsuda kokku selle osa TÜTist, selle osa koolist ja selle osa Genist, kes mulle kõige hingelähedasemad on, paluda nad kokku ühte õhtusse, ühe laua taha, tuli üleöö. Sellevõrra kiiremini pidin ringi jooksma (ent hetkekski mitte sihitult), asju korraldama ning Genis koogi valmis meisterdama. Aga keskööl ühikas eksamiks õppimise vahepausiks koogi jaoks õunamoosi keetmine oli, arvestades mu ärevust ja suutmatust keskenduda, ütlemata hea ja igati omal kohal olnud tegevus. Kõik toimis.
Minu Tartu kõige kallimad olid selles õhtus olemas (aga ka Viljandist tuldi ja oldi ja kallistati), nii vanad kui uued. Ja just niisamuti, kui eelmisel aastal, jõudis Alias mingil hetkel lauale. Öö tõi lisaks naerule veel mitmed tantsusammud, jutud ning pühadesoovid. Vaikne jalutuskäik koju tuletas meelde, kui tähtsad on hingele inimesed. Need head ja ilusad, kes ulatavad meile oma käed, õlad või südamed. Et meid kanda, toetada ja aidata.

Eksami sain A. See oli ilus punkt viimasele ajale Tartus ning päevadele psühhopatoloogia seltsis. Sõitsin koju ja avastasin, et näen just selline välja, et kanda Preili Psühhopatoloogia nime. See on nüüd möödas.
Keerulised nädalad on alles ees.
Aga mul on olemas valgete kaantega raamat, laual roos, krüsanteem ja kaks pärlendavat päikese-gerberat; südames heade inimeste embusesoe ning lausutud sõnad; akna kõrval kodune jõulupuu ja veidi aega, et puhata ja mõelda, olla ja oodata lund. Alustuseks on see vägagi hästi. Vägagi.

Soundtrack: Ruja - Rahu

"Öö on ilusam, külm on soojem.."

"Pole vaja mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees. "

(Romano Battaglia, "Vaikus") 

Mul on taas see tunne, nagu oleks mu elu üks suur emotsioonide siinusfunktsioon. Tublid paar nädalat kindlasti. Olen öösiti jälle kergekujulise somnambulismiga tegelenud, mäletamata hommikul esimese hooga, kuidas või miks mingid asjad toas teise kohta tõstetud või peidetud on. Mitu nädalat ärkan ma üürikeseks ajaks mõistmatult vara, sundides end siiski uuesti magama jääma. Või siis ei jäägi, nagu tänane näitab. Mitte, et ma omale und ei saaks võimaldada - minu unetundide arv ei korrelleeru kuidagi minu enesetundega.
 Psühhopatoloogiasse süvenemine ei ole siinkohal ka just abiks. Öösel diagnoosisin endal afektlabiilsuse ja psühhomotoorse rahutuse ja/või akatiisia. See selgitab ka viimase aja Vainola-, Vennaskonna- ja Alenderi-lembuse. Vitamiinid ei näi toimivat. Vähemalt mitte sellise koguse juures, mis ma neid praegu tarbin.
 Viimase nädala jooksul on vähenemas ka söögiisu; sellest, et midagi pole tavapärane, andis tunnistust minu ükskõiksus lauasahtlis oleva tahvli šokolaadi vastu.
Sess ei ole veel täielikult alanudki, kuid ma olen stressi äärel ja eksistentsiaalse kriisi lävel. Või teinud juba esimese sammu.

Nägin just, et väljas sajab lund.
Viimaks ometi!

Eilne hilisõhtune pikk jutuajamine Werneris oli nagu palsam hingehaavadele. Sain ise ka aru, kui kergesti ma liimist lahtilöödav olen. Ning seda enam - kui väga on mulle selliseid hetki tarvis, et tervemõistuslikult edasi elada. Mõneks tunniks tuli rahu ja tasakaal. Ma olin liigutuseni tänulik. Iseenesest lootsin, et see tunne püsib kauem.
Ent tänane päev lõi - plõks! - mu silmad valla ja jälle on tahtmine haarata mullikile või mehaanilise pastapliiatsi järele. Esimest mul ei ole, seega..

Ma teadsin, et see poolaasta tulebki just selliste karide rikas. Ime, et ma üldse siiani võrdlemisi adekvaatselt toimida olen suutnud. Ja selle "ära-ärata-mind"-faasi võiksin ka võimalikult kiiresti läbi põdeda, üle elada, maha jätta.
 Lohutuseks: praegu pidavatki selline aeg olema. Mitte ainult minul.

Sõidan uuel nädalal koju ja loodan, et saan oma kaks nädalat rahu ja vaikust. 

On otsitud saari ja mandreid..

Tegelikult ei tea, miks ma selle siia panin.
See haakus mõned päevad tagasi ootamatult nagu kiirköitja klamber ümber muude mõtteelulehtede mu peas ja on kummitanud mind sellest ajast peale.
Out of the blue. 


Aga see töötab ikka veel. Ka siis, kui otseselt põhjust ei ole.  Ja ikka veel lõikab Alender nii meeldivalt igasse kehaossa sõrmeotsteni välja. Ka siis, kui ei peaks.
Nii et ma olin sunnitud seda siin jagama.
Ilmselt muudmoodi ma sellest lihtsalt lahti ei saa.

Kakskümmend üks päeva.

“Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.”

(K. Ristikivi)

Viieteistkümnes detsember. Peagi on neljas advent, nädala pärast jõulud. Alles, just alles algas november. Kuidas ma juba siia jõudsin? Millal aeg omale tiivad sai? Kakskümmend üks päeva on möödunud nagu hetk.
Ometigi on selles omakorda olnud nii palju ilusaid ja erilisi hetkelisi elamusi, justkui ei saakski öelda, et palju vett pole merre voolanud. On ikka. Ja ma heidan endale kohutaval kombel ette, et ma pole neid hetkekesi siia kirja pannud siis, kui nad veel omas ajas ainsad ja värsked olid, et pean nüüd riivama neid vaid põgusalt ning meenutama kõike olnut teenimatult pinnapealselt. Ent mis teha, kui võidujooks aja (või pigem iseenda ja tahtmisega – sest mis muu saab olla “võimatute” asjade peamiseks takistuseks) ning ruumiga röövib mind igal uuel silmapilgul.
Nende kahekümne ühe päeva jooksul, mil ma siia viimati sissekande tegin, olen leidnud ilu ja elamusi. Olen kõndinud vihmas Tallinna vanalinna tänavatel, olen puudutanud esimest lumekirmet Tartu alleedel, olen maalinud pilguga lõpmatust Taaralinna udustesse hommikutesse ning joonistanud hõbesätendavatele plankudele Taaveti tähti härmatanud õhtutel. Olen avanud ukse hilisõhtustele ootamatutele külalistele ning rüübanud nendega südaöist teed, olen hommikul kõndinud üheskoos erilisega kooli, avastades Karlova kauneid tänavaid ja puiesteeristmikke, lõpuni aru saamata, kas oli see haldjas, kes kõndis mu kõrval või inimene. Olen esimest detsembrit tähistanud pööreldes, tantsinud kadunuks oma haiguse ja hoidnud aknalaual valget roosi. Olen võtnud kätte kitarri ja laulnud lossist Taivalkoskis, novembrist ja valgetest jõuludest, olen pühkinud lund oma mantlikraelt, ja hüpanud kõrvale vihmaveeloikudest. Olen käinud teatris muusikalist viirastust vaatamas. Olen söönud torte ja tõstnud klaase. Olen igatsenud inimesi ja pillanud pisaraid nende õlal. Olen kaotanud mineviku ja unustanud tuleviku. Olen olnud hetkes ja igavikus.

“Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.”

Seda ülevaatlikult.
Aga tõsi ta on, et kahel nädalavahetusel olen olnud Tallinnas, esimesel korral Teatriuurijate aastakonverentsil ja teisel T-Teatri sünnipäeva(festival-)peol. See esimene nädalavahetus oli märkimisväärselt eriline, sest mind võeti elama n-ö haldjaperre, kes mulle igakülgselt hämmastava aja nende juures kinkis. Kultuursed jutud õhtusöögilauas ning filosoofilised mõtisklused teetassi taga, päevakajalised küsimused hommikuvõileiba nosides... Ainus, kes puudu oli, oli peretütar ise – tema jäi Tartusse, kuid ta vanalinnatoas olnud romantiline miljöö pakkus mulle samuti soojust ja meeldivat visiiti. Teatrist räägiti ka. Igalpool ja põhjalikult. See oli tore. Sain kokku neiuga Hiiumaalt ja nautisin oma vabadust üksinda uduvihmas vanalinna munakividel enda sammude kaja kuulata.

Teine sõit Tallinnasse ei jätnud mulle nii suurt rahutunnet. Etendused olid vahvad, meie enda oma läks, nagu läks, nalja sai ja paari kadunud kamraadi sai ka üle pika aja näha. Jah, eks torti ja vahuveini, tantsu ja vestlusi inimestega sai ka, aga see kõik jäi seekord kuidagi kaugeks ja tühjaks. Oli öö ja lörtsi sadas ja Sõpruse pst burgeriputkas tuli pool tundi oma õhtust einet oodata. TTÜ Tudengimaja oli mõistmatus kohas ning tallinlased olid hoopis teistsugused inimesed kui Tartu tudengid. Öömajaga ei olnud pretensioone, neiu A. vend oli lahke nii mõnegi inimese enda juurde võtma ja sõbrad lahked hommikul bussijaamagi viima.

Esimesel detsembril oli aga aastapäevaball. Kuus tundi kõige meeleolukamat, meeldivamat ja ilusamat balli. Ja tantsu. Ja kooki. Ja õhtut. Kord aastas võib lubada omale seesugust elegantsi, glamuuri ja galantsust. Seda kõike oli ja jätkus ka poslebalal korp! Ugalas. Selleks hetkeks tuli esimesed kristallkingakesed kontserdisaali trepile juba ära kaotada… et jalga panna midagi mugavamat ning edasi tantsida. Elagu, TÜ!

Vahetult enne teist Tallinna minekut paluti mind esinema ühele erakonna jõulupeole, kus ma taas üle pika aja kitarriga laval olla sain.
Üks jõulupidu toimus aga veel – TÜTi jõulupidu. Paratamatult meenutasin eelmise aasta jõuluõhtut, mis on minu jaoks üks armsamaid ja kenamaid TÜTi pidusid. Kuidas me, turbakott süles, Vanemuise mäest alla kõndisime ning kuidas me Statoilis kuuma kakaod juues talle Petja nimeks panime. (Kui veider, et mõnda aega hiljem sai koti kinkija Petja-nimelise rolli).
Selleaastane pidu oli Pläsku miljonivaatega 13. korrusel ja oli hoopis teistsugune. Kuidagi sügisballilik oma välispidise lihvituse ja šiki kultuursuse, kuid sisemise melanhoolia, dekadentsi ja küünilisusega. Tantsiti, naerdi, söödi, joodi, käidi saunas, jagati pakke, tantsiti, joodi, naerdi, nuteti, tantsiti veel, naerdi jälle. Ah, mingil hetkel ristuvad kõikide nende mõtete jõujooned, mida me oleme mõelnud ning üks asi võimendab teist. Isegi, kui maailm homme ära ei lõpe, on hetki, kui tundub, et asjade väljaütlemine ning tunnete väljaelamine on tähtsad nüüd-ja-kohe. Mõnede inimeste olemasolu on vajalik meie enda olemasoluks. Ehk teisiti: ütle, kes on su sõbrad ja...
Kes ma olen?
Millal aeg omale tiivad sai?

“Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles.”

Niisiis ees ootavad jõulud, ootab uus eluaasta, uus aasta, uued silmapiirid ja uued uksed, mida avada või sulgeda. Uued mõtted, mida mõelda. Aga neid sünnib ja sureb iga päev.
Nii veider. Ma tõesti ei ole mõelnud sügavamalt selle peale, mis saab aastal 2012. Minu jaoks oli oluline just see poolaasta, justkui elu pärast seda enam edasi ei lähekski mingil muul moel kui vaid faktiliselt. Kas tõesti olen ma juba selle aja lävepakul? Keereldes olen ma siia jõudnud. Peadpööritava kiiruse ning tuikavate taldadega.

Väljas kallab vihma.
Seitsme päeva pärast hakkavad päevad taas valgemaks minema. 

Soundtrack: Amy Macdonald – Poison Prince

Asjad, mida me teeme..

Whatever you do will be insignificant, but it is very important that you do it. 

Mahatma Gandhi

Kes on näinud filmi Remember Me, on seda juba kuulnud. Kes on näinud mu Facebooki seina, on ka järgnevat kuulnud.

Kes iganes on mind tundnud, on ka sellest postitusest kuulnud.
Miskipärast.
Mingil ajal.
Mingil moel.

Ometigi pean ma neid kõiki ikka märkimisväärseiks.

Udulooride sees.

Oh wrangling scools, that search what fire
Shall burn this world, had none the wit
Unto this knowledge to aspire,
That this her fever might be it ?

(A Fever.  John Donne.)

Me rabeleme iga päev, ignoreerime füüsika- ja loodusseadusi, hüppame üle oma varju ja ületame iseend. Kujutame ette, et ööpäevas on alati 32 tundi ja kõik on vaid tahte ja mõtte küsimus. Osa minust usub sellesse endiselt. Ja eks minagi tegin ja mõtlesin nii, kuni mu keha ütles: "Stop. Ei, näe, vaata, mina olen ka olemas. Nii need asjad ei käi. Ma vajan oma aega."
 Öösel tuli palavik, päev mattus paksu raskesse uttu. Nii väljast kui seest: nii linnatänavad kui teadvusekoridorid. Eks ole hullemaidki haigushetki olnud, aga ammu pole palavik minu laubale oma suudlust vajutanud ning mul on juba ununenud, mida tähendab, kui ühel hetkel muutub liikumine voodist kirjutuslauani hoopis keerukamaks ja pikemaks vahemaa ületamiseks. 

 Väike sildike mu uksel -  l'instant du monde - meenutab mulle, et kõik, mis asub väljaspool minu tuba, minu ruumi - on maailma silmis vaid hetk, kaduv ja üürike. Seega - ei tasu midagi võtta iseenesest mõistetavana. Iga silmapilk võib olla sama tähtis kui igavik.

‘Maastik teispool surma’

Lõpuks puudutab asi ikka nii või teisiti morbiidsust. Käisin teatris. Korduvalt. Vaatasin kolme väga erinevat lavastust – nad kõik jõudsid  viimaks surmani. Või algasid sellest. Seepärast ka pealkiri.

Ulgumerel. Tartu Üliõpilasteater.
Peale esimest vaatamist ei osanud ma kuidagi seda teatrielamust sõnastada. Distantsilt TÜTi lavastusi vaadata on juba niigi keerukas, hoopis midagi muud kui olla ise üks protsessis osaleja. Enese seadmine aga vastuvõtja rolli avas nii mõnegi uudse ja üllatusliku tahu – nii näitlejais, lavastuses kui endas.
Läksin teist korda uuesti vaatama ja leidnud, et nähtu “töötas” minu jaoks endiselt, oli selge, et esietenduse segasevõitu vaimustus polnud ühekordne ega petlik.
“Ulgumerel” on etendus, mille tähendustasandid tungivad minu nägemuses sügavale interkultuurilistesse, sotsiaalsetesse ning alateadvuslikesse kihtidesse. Kolme mehe poliitilised sõnamängud, satiiri taha varjatud tegelikud motiivid ning kujutatud aegruum on vaid vormilised elemendid. Sügavam sisu ja tähendus hakkavad elama koostöös näitlejate, muusika ning konkreetse ajahetkega. Neist kõlab läbi jõuline alltekst, mis kuulutab midagi ürgolemuslikku, psühhoanalüütilist, freudistlikku: panduna piirisituatsiooni, füüsiliselt ja emotsionaalselt nurkasurutuna hakkab inimese teadvus toimima instinktiivselt, tema eksistents on ohustatud, kindlustada tuleb enda püsima jäämine, kuigi hämarates alateadvuse kambrites tiksub müstiline-meelitav surmatung. 
Vaataja üldjuhul selle peale etenduse ajal ei mõtle. Kui ta on naissoost, on etendus tema jaoks tõeline testosterooni mõjujõust kantud maskuliinsuse vääramatu manifest. Kõik, mis laval toimub – võim ja selle armastus, enesekehtestamine ning manipulatsioonid – rõhutab elegantsel, väljapeetud moel meeste jõulist üleolekut siin maailmas. Feminist ma ei ole, seega ei tunne end sealjuures halvasti. Vastupidi, võtsin omaks mulle seatud vaatajarolli ja läksin sellega andunult kaasa. Viimaks kadus minu jaoks teksti olulisus, kuigi see oli teravmeelne ja vaimukas. Hoopis huvitavamaks sai see, kuidas näitlejad endast selle teksti läbi lasid ja tegelased välja mängisid. Paradoksaalselt sai negatiivsest tegelasest alateadvuslikult sümpaatne kangelane: jõuliselt ennastkehtestav, rõhutatult väärikas, paheliselt veetlev. Ja nii me näeme, kuidas toimib konformsus: lipitseja, kelle strateegiaks ennast päästa on pugeda kõige tugevama külje alla ning olla talle igati meelepärane, kaotades sealjuures enese isikliku otsustusvõime ning seisukoha, muutub n-ö vaikimisi meeldivaks, imetlusobjektiks pelgalt seetõttu, et kuulub “õigesse” leeri. Eriti, kui ta teeb seda nauditava sõnaosavusega, dramaatiliselt, kuid siugleva väljapeetusega. Ja vaene protagonist – see ainus, kes jääb iseendaks: pehmeloomuliseks intellektuaaliks, kes ei taotle võimu, vaid õiglust, ei mängi, vaid on, saab äkki hoopis ette hukule määratud haletsusväärseks antagonistiks. „Vabadus ei tähenda mitte midagi. Ainult tõeline vabadus tähendab midagi. Miks? Sest ta on tõeline..“ Hetkeks saab temast märterlik lunastaja. Stseen jalgadepesemisega toob sisse Piibli-temaatika.
Ning lisaks väärib mainimist muusikaline kujundus. Rammsteini “Amerika” oli üllatav, kuid nauditav valik. Grande finale’ks oli Laibachi industriaal-versioon äraleierdatud poplaulust “Life Is Life”. Ilmselt pole kunagi mulle need sõnad nii selgelt ja filosoofiliselt ajju kohale jõudnud, kui selles kontekstis, sellisel kujul. Mõlemal nähtud etendusel jooksid värinad üle selja ja paar päeva pärast etendust kulutasin selle lauluga oma kõikvõimalike muusikaesitusvahendite kõlareid.  

When we all give the power
We all give the best
Every minute in the hour
We don't think about the rest
And we all get the power
We all get the best
When everyone gives everything
Then everyone everything will get
Life is life!

Neli pluss viiest. Jätan neile lae alla hingamisruumi.

Sisaliku tee. Tartu Uus Teater.
“Sisaliku tee” puhul nautisin ma seda pulseerivat potentsiaali, millega kogu lavastus püsti pandi: neid esimesi minuteid, mil publik pidi kõndima mööda leinajatest ja sargast, vaatama vastumeelse uudishimuga selles lamajat ja istuma viieks minutiks leinamuusikat kuulama, ja seda vitaalset entusiasmi, millega laval tõtt ja tatti pritsiti. Tõtt õigemini mitte, nad ise ütlevad enda kohta nii kenasti, et halb oleks seda parafraseerida: “See lavastus pole tõe-tsirkus – seda ainuõiget varianti, mis “päriselt päriselt” toimub, me ei manifesteeri. Need on stseenid inimeste elust, kommentaaridega. Laval kasutatakse sõna”armastus” ja ei suitsetata. Tere tulemast maa peale!” 
Palju loobitakse filosoofilisi mõtteid, retoorilisi küsimusi, zeni ja absurdi ja tao’d. Mida iganes. Loobitakse lausa nii palju, et uputakse viimaks ka ise sellesse. See on ka põhjus, miks mulle kokkuvõttes see etendus nii väga ei meeldinudki, kui oodanuks. Mitte, et ma oleksin tahtnud lõplikke vastuseid või suletud vormi – konkreetset lõpplahendust ning kerget südant, millega lootusrikkalt tulevikule vastu minna. Saan aru, et idee ei olnudki midagi paikapidavat deklareerida. Aga kõik need sügav-filosoofilised mõttemängud ja idee-alged keerdusid iseenda lõpuni-välja-mõtlematuse ja eklektilisuse ümber ja lämbusid vaatajate silme all venitatud segasevõitu loos. Või mis lugu see ka oli.. Narratiivi puudumine mind ehk ei häirinudki nii väga, kuivõrd läbimõtlematus. Teatris lahmida ei saa, kui tegu ei ole just performance’i või happening’iga. Näitlejatöö ja tehniline külg olid muidugi oodatult tasemel, üksikute eranditega – mis võisid olla puhtsubjektiivsed, ent mille süvaallikaid ma siinkohal lahkama ei viitsi hakata. Nero Urke tegi puhta töö, nagu ikka. Talle selline lahmimine sobib, oleks nüüd dramaturgiliselt ka toekam töö talle antud, oleksin ma lummatult ka nende kohtade peal surnud jalgu liikumatult talunud, mil stseenivahetuse blackout’ id üürikesi vahepause lõid.
Ivar Põllu oskab muusikat hästi valida. Muusikamees, arusaadav. Niisiis pakkusid muusikalised klipid innustavaid kaasaelamishetki, Tõnis Mägi “Olen valinud tee” tuletas taaskord meelde, kui kahju, et (ülejäänud) osa lavastuse potentsiaalist ikkagi lae alla lendas.
Kolm viiest. Oli – aga mitte lõpuni.


Maria Stuarda. Vanemuine.
Millal ma viimati ooperit käisin vaatamas, ei meenu hetkel. Aga nüüd siis mäletan. Ei hakka pikka ja keerulist juttu kerima. Olin kergelt pettunud. Ja mitte sellepärast, et vaheajaks saalis põlema pandud tuled mu üles ajasid, vaid et niivõrd detailse lavakujunduse, traagilise ja n-ö suure sisuga klassikaline menuteos nii lahjaks ja väheusutavaks jäi. Tõesti kurb, sest ma ootasin midagi enamat (enamasti ma ei oota midagi enamat, sest ..pole tarvis, alati on ju meeldivam positiivselt üllatuda), aga läks nagu ikka. Või kas läks? Traagiliste ja kurjakuulutavate repliikide ajal tehti laval kentsakaid liigutusi ja üldse ilmutasid näitlejad tugevate tundehetkede ajal asjakohatuid emotsioone. Nii et paraku tundus kogu kupatus mulle kahetsusväärselt naeruväärne. Subtiitrid kadusid ja tulid juhuslikult, mis vähendas veelgi motivatsiooni kaasa elada. Ma olin päevast väsinud ning polnud näidendi tausta ega sisuga kursis – kuid need ei saanud ometigi olla määravad faktorid, miks ma iga mööduva poole tunni tagant üha rohkem kella vaatasin. Saal oli pooltühi ja uhke vaatemängu lõpus kummardanud näitlejad said paraku kesise aplausi osaliseks. Kahju oli sellest ooperilavastusest. Püüdsin küll mõelda, mis on valesti (peale selle, et nii läbi ja läbi klassikaliselt lavastatud etenduses oli eriti avangardistlik lavakujunduselement – umbes 5 kraadise nurga all viltune lava), mida peaks muutma, et ka see ooper miskit sees puudutaks või vähemati külmaks ei jätaks (on ju ometi ka ooperivormi puhul katarsis võimalik). Ma ei mõelnud seda välja ja lonkisin nukralt mööda tänavat koju. Reaalne elu tundus seekord hoopis liigutavam ja võluvam kui teater.
Plusspunktid visuaalile. Kaks pluss viiest.

Ühel õhtul sattusime Illegaardis tütikatega istudes mõttele, miks eesti inimesed kogunevad massides õhtul pubidesse vaatama jalgpalli? See oli üks neist õhtutest. Miks elatakse nii tulihingeliselt kaasa karjale meestele põlvikutes, kes ajavad muruplatsil taga laigulist palli, ja raputatakse üksteist raevunud joovastuses, kui see pall kahest suurest võrgust ühte läheb? Mitte, et spordilembus nii taunitav oleks, ei. Aga miks ei kogune inimesed näiteks teatriauhindade jagamise õhtul (ja teatri- või kinosündmuste ajal) massides organiseerunult pubidesse, baaridesse, klubidesse – et elada kultuurselt kaasa parima lavastaja/lavastuse/näitleja autasustamisele. Või kultuurisaateid vaatama. Debatte kuulama. etc
Miks mitte siis? Lubasime, et 2012. aasta teatri aastaauhindade jagamisel tuleme meie kokku ja elame kaasa. Sest meile läheb teater korda. Või me läheme üksteisele korda.
Eks ole jälle nii mõnigi kord koos peale loenguid šokolaadikooki söödud, tulevikust räägitud, Geni saalis tantsitud, üksteise nägemise rõõmus kallistatud, Rüütli tänaval lauldud ja hommikul kella 6 paiku Fastersi ees kastaneid jagatud (kes töölt tulnuna, kes peolt jäänuna). Aga see on teine jutt, teisteks kordadeks.

Teatrit ja päikest ja šokolaadi!

Soundtrack’e on juba rohkem kui küll.

Ben- reine ny hoie

Keldi kalendri kohaselt algas tänase täiskuuga Dumanniose kuu ('tumedaimad sügavused'). Väljas jookseb ringi libahunte ja lendab nõidu, läbi siidräti kuud vaadates võib näha oma tulevast ja ilma vaadates võib 9 kuu pärast tuua ilmale monstrumi; hullumajad täituvad psühhopaatidest, ambulantsid vaevatud haigetest.
Toast vaadates tundub küll päris vaikne ja rahulik novembriöö.
Ei ole siin libahunte, ei sortse, psühhopaate ega haigeid.

On lihtsalt see laul. Kui ma peaksin ütlema ühe asja, mille lummus mind jäägitult haarab, siis on ta siin. Alaline täiskuu mu peas..


Laura Marling - Night After Night

Pocketful of chestnuts.

Igal aastal, kui kastan pillab oma pärlmutterkerasid pargiteedele ja tänavatele, pistavad kümned möödakäijad neid oma taskuisse ning kannavad kaasas terve järgneva aasta. Mina seda siis ei teinud, vaatasin rõõmuga kastanimune ja kõndisin mööda. Niikuinii olid mul juba eelmistest sügistest munakesed igas jaki-ja mantlitaskus. Aga ühel esmaspäeva õhtul mõtlesin ma lihtsate asjade peale, mida me võiksime omale iga päev lubada ja mille saamine võib olla omaette esteetiliseks naudinguks. Kui pidevalt on kiire ja me ei oska enam leida aega, et märgata või tunda heameelt väikestest rõõmudest, lihtsatest asjadest, ei pea me metsikult taga ajama asju, tohutuid saavutusi ega lõputut puhkust, et võtta ette midagi ambitsioonikat ja vaheldusrikast. Tuleb lihtsalt nautida neid lihtsaid ja ilusaid hetki, neid pisikesi detaile, esteetilisi elamusi igapäevast. Kastanimunade korjamine on just üks selline tegevus. Minu õnneks või õnnetuseks olid kastanid juba parkides peaaegu raagus, tänavad riisutud. Varem kooli minnes või õhtul loengust tulles lootsin, et mõnes kõrvaltänavas või hoovis või alleenurgal on jäetud lehed veel riisumata, korjamata nende vahel leiduvad õnnekerakesed. Pärast põnevaid otsinguid saatis mind edu. Lapseliku rõõmuga korjasin mantlitaskud neist lausa täis. Hingedepäeval leidis muist neist rakendust kompositsioonis küünlaga, ülejäänud lesivad mu taskus – ja toovad õnne.

Nädal tõi aga meenutamist väärt hetki rohkem kui küll. “Ulgumerel” esietendus ja tõi järelpidusid ja kokkusaamisi lausa igasse õhtusse. Või öhhe. Või hommikusse. Illegaardis tähistati pingemaandust ja ettevalmistuti ametlikuks esikapeoks, mis toimus järgmisel õhtul Krüptis. Ammu, oi ammu, pole nii palju tantsitud. Jälle Krüptis olles meenutasime paratamatult varem sealoldud õhtuid, eelmisi limbovõistlusi, esimesi peolaudu, tantse, ühiseid hetki.. Eks vana hea Ace of Bace, Pet Shop Boys ja TÜTi hümniks saanud “Hands Up” lisasid oma võlu. Siseringi inimesed teavad.. Mis uude etendusse puutub, siis sellest on mul mõte eraldi postitus kirjutada. Siis, kui ma asjad enda jaoks lõplikult selgeks ja välja olen mõelnud.

 Mis juhtus neljapäeva õhtul, öösel ja hommikul, on omaette fenomen. Sellest, et õhtu saab mööduma tavatult, andis aimu ootamatult tühjaks läinud rattakumm. Abistav (tehniline) tugi võttis ratta käe kõrvale ja nii me kõndisimegi öö hakul kahe kilomeetri kaugusele Statoili. Õhtu oli õnneks soe ja jalutuskäik ei teinud paha. Saatuse kiuste ei saanud kummipumpamisest asja ja tuli sama tühja kummiga, – kuid hulga targemana – tagasi tulla. Mis muud, kui järgnes tunniajane mehaaniline kummi täispumpamine käsipumbaga. Pakkusin küll enda abi, aga see lükati tagasi. Viimaks siiski näis, justkui saaksin jälle ratta seljas ringi vurada.
 Südaöö oli küll käes, ent öö polnud sugugi lõppenud. Üllatav telefonikõne teatas mulle, et mind oodatakse Struve tänavale after-afterparty’le. Spontaanse hetke ajel mõtlesin inertsest ärksusest, et “miks siis mitte”… Ja läksin. Kui ma rattahoidlasse jõudsin, oli kumm jälle tühi ja nördimust alla surudes läksin jala entusiastlikult mööda vaikset Karlovat “baasi”. Seal võeti mind vastu laulu ja kallistustega. Kui ma vaid oskaks kirjeldada seda vabastavat tunnet, meeldivalt mässajalikku pingemaandust, mis selles öös oli. Raadio 3 mängis kuldseid hitte, inimesi tuli ja läks ning Struve tänava köök ja koridor oli kell 4 täis ennastunustavat tantsu. Palju jutte sai isekeskis ära räägitud, palju nalju lae alla lennutatud. Ja kell 5 toodi lauale Alias. Tiim D&C saavutas hiilgava otsejoones-finišisse-võidu, millega ühine olemine lõpetatuks loeti ja kuigi mõni mees sel ajal kõrvaltoas ärkas, läksid teised ära koju. Varahommikune Tartu õhkas värskust ja väsimatut elu nagu metropol.
Lausa patt oleks olnud seda raisku lasta, arvestades, et õhtul ootas mind sünnipäev, mille puhul olin lubanud valmistada koogi. Lubadus sai sõnatult antud küll endale, kuid murdmine poleks kõne alla tulnud mitte mingil juhul. Ega’s midagi. Kell pool 8 hommikul valmis suure tahte ja armastusega tehtud "Kirju koer" ja jäi oma aega ja sööjat ootama. 
Vähem kui 12 h hiljem said need leitud ja õnnesoovid edastatud. Paar tantsu ja hulgaliselt toredaid vestlusi sai ka maha peetud.. Ja jälle oli telefonikõne mulle teada andnud, et “saade jätkub”. Tolstoi tänav jäi koduteele ja sealolijad said põgusalt üle vaadatud, tervitatud ja ära kuulatud. Ning huvitavad tundmused ja mõtted endast, elust ja inimestest said ka sel õhtul vargsi tasku pistetud nagu kastanimunad, mis järgmiseks aastaks loodetavasti õnne toovad..
 
Sel nädalal sain ma neid terve taskutäie . .


Soundtrack: Desireless – Voyage Voyage

Hetked sõnas ja pildis

Võtsin teisipäeval Vatsast endale vaba päeva, et rahulikult eksamiks õppida, kuid mõnusast söögitegemisest päev siiski puutumata ei jäänud. Tõin koju värskeid, mahlaseid vitamiinipomme, tõeline sügisvärvide assortii, ja panin ahju sooja. Valmisid need – täidetud paprikad Maasdami juustu mütsidega. Viimati sai täidetud köögivilju teha suvel, siis hoopis küll seenetäidisega tomateid ja tsukiinisid.

Eile käisime ùr L.-i ja Ann’iga ühel erilisel külas, keda haigus meist ja ühistest teatriloengutest liialt kiivalt eemale hoidis. Viisime talle tervist C-vitamiinist pakatava puuvilja ja suussulavate dropside näol ning head tuju magusa šokolaadikoogi sees. See jõudis mõjuma hakata vist küll enne koogi maitsmistki, sest juba uksel võttis meid vastu lai ja särav naeratus, köögilaual auras peagi hõrk tomatipüreesupp ja kõigi suud matsusid tänulikus naudiskluses. Nurgas olnud kitarr sai omale kaks entusiastlikku mängijat, tee soojendav aur sulas koogimagusa, õhtuhämaruse, küünaldeväreluse ja vaikse lauluga kohalolnute silmadesse. Avastanud, et lähimad sõbrad võivad olla palju lahedamad kui Damien Rice (mis ei välista seda, et DR lahe poleks) ning siirad üllatuskülaskäigud hoopis armsamad kui mõni lärmakas õhtu väljas (mis ei tähenda, et ka ühised peod väljas ei võiks armsad olla), lubasime kindlasti teinekordki aega võtta, et istuda ja olla ja sõrmitseda kitarri. Mannu juures on alati nii ilus ja kerge olla.

 

 

"And in a year, a year or so..

...this will slip into the sea.
Well, it's been a long time, long time now
since I've seen you smile.."

Ainuüksi selle laulu pärast võiksin ju öelda, kui väga tore oli tänane spontaanne väljasõit Võrtsjärve äärde, aga ilmselgelt teeksin ma nii mõnelegi teisele ilusale hetkele, olule, loole ja inimesele liiga.
Ei, kõik psühhopatoloogia loengud ei pea lõppema ekspromt-rööviga, eesmärgiga sõita päiksele järele ja vaadata loojumas punast kõrvitsat Võrtsjärve kohale horisondi taha. See üks kord oli nii - ilus, ja ma olen selle eest neile neljale tänulik. Ennekõike MJ-le, kelle auto ja mõte see oli. Ja eks ikka Krbnz'ile, kes mulle küüti pakkus.

***

Nägin öösel unes, et flirtisin (üsna siiralt, kusjuures) oma õppejõuga, kes ootamatult ülepeakaela minusse mõne hetke pärast armus. Vaimusilmas nägin Õhtulehe esikaanel pealkirja "Õppejõu abielu purunes - uus armastus", aga see ei seganud mind endale ütlemast, et "ehk see ongi mu õnn".
 Ühesõnaga, nii juhtub, kui liialt pühenduda eesolevale eksamile ja veeta jäägitult oma õhtud ühe õppejõu materjalide (mh videoloengute) seltsis. Unest virgumisele järgnes hukkamõistev facepalm. Nüüdseks on see tunne liikunud lahtrist FAIL lahtrisse HUMOR. Mis siis ikka, naaskem õppimise juurde. Ehk läheb pärast mandariini-juustuburgeri-jäätise-lõhnalist trippi linnast välja täna öösel plot'i koha pealt veidi paremini.

Kuulake  Beiruti Nantes'i!

"And I'll gamble away my fright.
And I'll gamble away my time"

Ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla...

 

Ma kardan, et ühel hommikul tiksub kuu täis ajast, mil siia viimati kirjutasin. Ent kuidagi keeruline on taas midagi kirjutada. Eriti siis, kui pidevalt on mõtteid-tundeid-tegusid-olemisi. Nii et viimaks ei oskagi välja selekteerida neid hetki, millest võiks rääkida. Või peaks rääkima. Lisaks kõigele sellele hüplikult afektiivsele elu-olule napib ka aega.. või siis jälle tahtmist seda võtta. Miks? Kui ma vaid isegi oskaks sellele vastata.
 Et teater siis. Noh, sellega on kuidas on.
 Töö. Seda ei nimetaks ma nii. See on fenomen: koht, kuhu kuuluda, kus olla, kus viibida. Inimesed, keda näha, kellega veeta oma minutid, tunnid ja päevad. Mitte kõik siiski. Sest on ju ka..
Kool. Jah, see kahe peaga mütoloogiline loom, mille üht pead ma toidan ja mille teine pea mind ennast õgib. Mida aeg edasi, mida rohkem ma avastan maailma, võimalusi - ning jah, mida rohkem ma õpin, - seda raskem on leida motivatsiooni teha seda, mida peab, ning seda rohkem on tahtmist teha kõike muud - seda, mida ma tahan. Mitte, et mulle teater teoorias ei meeldiks või psühooloogia enese- ja silmaringi harmimise eesmärgil, aga.. AGA. Nii tihti ei näe ma sel tulevikku. Sellisel kujul, nagu meile seda sisse söödetakse. Ma lihtsalt ei kujuta mingit praktilist vormi, mingit väljundit kõige selle taha, mida tuleb teha. Lihtsalt selleks, et teha, et on nõutud, et tuleb täita vormi. Sisu napib.
 Ma tahaks leida oma koht elus. Panna see toimima, olla. OLLA. Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks. Mitte lihtsalt teha  for the sake of that.  Jah, ma tunnen end piiratult. Kammitsetult. Konventsioonidest, formaalsustest, elementaarsustest. Ainus, mille nimel on mul võidelda, on sõnastamatu, abstraktne, seletamatu "valikuvabadus", "tahtevabadus", "tegutsemisvabadus". . Või- mis?
 Ma püüan.
Ja ma ei leia.
Seda kohta.
Ma näen seda.
Aga kätte ei saa.

Üks vestlus ühel päikselisel reedel Werneris...Kui ma otsustasin, et tuleb aega võtta. Ja kooki. Ja rääkida. Ning kuulata.
 - Ma tahaksin lihtsalt olla. Oleskleda kohvikus. Filosofeerida. Mitte midagi teha.
 - Aga Sa ei saa. Sul on kohustused.
 - Ma olen alati olnud laisk.
See pole laiskus, kallis inimene.See on rahu. Harmoonia ja tasakaal Sinus eneses. Ma küll tookord vaidlesin vastu sellele tungile olla. Aga nähtavasti ainult sellepärast, et mu pragmaatiline pool selleks sundust tundis. Tegelikult sain ma mõttest aru ja uppusin sel hetkel kõikidesse neisse cappuccinode auravaisse vahukeermeisse ja nutsin sisimas, et ma ei saa kunagi nii vabaks. Aga ka mina tahtsin.
 Oh, kuidas ma tahan vahel selle pendli seisma panna. Ja minna. Igalepoole ja ei kuhugi. Võtta aega. Ja teha. Kõike ja eimidagi. Olla. Eikeegi ja samas Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks.Täisväärtuslik iseendas ja oma ajas. 

Midagi ma siiski õpin. Iga päev. Seda, kuidas maailma tõlgendada. Sest mida muud see maailm on, kui vaid pelk tõlgendus.

Kui äkki ühel hommikul on tiksunud jälle üks kuu täis, siis ma enam ei karda. Ma lähen vooluga kaasa. See on minu valik.
Ja ehk siis tunnen, et mul on aega maa ja ilm. Ja mul on inimesed. Ja mul on teater. Ja mul on kool. Miks mitte süüvida positiivsesse psühholoogiasse. Miks mitte õppida elama.. ja olema.

Ning kõik saab olema zen.