Vaikusse, valgusse, puhtusse..

nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.

nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb,
tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti. ega sule

iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati. 
       jah, seda
nüüd ma näen.
      sest kõik on igavene.
(J. Jõerüüt)

Selle luuletuse võtsin ma valgete kaantega kogumikust, millel valguse käes vaadates võib näha valgeid linde. Vaikuse lävel. Luulet rasketeks aegadeks. Minu kätesse jõudis see raamat laupäeval ning tuleb tunnistada, et pärast eelmise õhtu jutuajamist oli see nii õige, nii oma mõttelt kui sisult, et raske oli liigutust tagasi hoida. Minu liigutushetke ainsateks tunnistajateks olid sel öösel üks roosinupp vaasis , krüsanteem ja pärlitega kaunistatud kaks päikest (sic!), mida mulle väga vaja olevat, ja vaikivas nõustumises eraldi potis oranž echeveria colorata. Minu varajane sünnipäeva pidamine oli just läbi saanud ning hoolimata väljas kiuslikult visklevast tuulest ja vihmast, olid südames hardus ja härdus.
Jah, see otsus kutsuda kokku selle osa TÜTist, selle osa koolist ja selle osa Genist, kes mulle kõige hingelähedasemad on, paluda nad kokku ühte õhtusse, ühe laua taha, tuli üleöö. Sellevõrra kiiremini pidin ringi jooksma (ent hetkekski mitte sihitult), asju korraldama ning Genis koogi valmis meisterdama. Aga keskööl ühikas eksamiks õppimise vahepausiks koogi jaoks õunamoosi keetmine oli, arvestades mu ärevust ja suutmatust keskenduda, ütlemata hea ja igati omal kohal olnud tegevus. Kõik toimis.
Minu Tartu kõige kallimad olid selles õhtus olemas (aga ka Viljandist tuldi ja oldi ja kallistati), nii vanad kui uued. Ja just niisamuti, kui eelmisel aastal, jõudis Alias mingil hetkel lauale. Öö tõi lisaks naerule veel mitmed tantsusammud, jutud ning pühadesoovid. Vaikne jalutuskäik koju tuletas meelde, kui tähtsad on hingele inimesed. Need head ja ilusad, kes ulatavad meile oma käed, õlad või südamed. Et meid kanda, toetada ja aidata.

Eksami sain A. See oli ilus punkt viimasele ajale Tartus ning päevadele psühhopatoloogia seltsis. Sõitsin koju ja avastasin, et näen just selline välja, et kanda Preili Psühhopatoloogia nime. See on nüüd möödas.
Keerulised nädalad on alles ees.
Aga mul on olemas valgete kaantega raamat, laual roos, krüsanteem ja kaks pärlendavat päikese-gerberat; südames heade inimeste embusesoe ning lausutud sõnad; akna kõrval kodune jõulupuu ja veidi aega, et puhata ja mõelda, olla ja oodata lund. Alustuseks on see vägagi hästi. Vägagi.

Soundtrack: Ruja - Rahu