Udulooride sees.

Oh wrangling scools, that search what fire
Shall burn this world, had none the wit
Unto this knowledge to aspire,
That this her fever might be it ?

(A Fever.  John Donne.)

Me rabeleme iga päev, ignoreerime füüsika- ja loodusseadusi, hüppame üle oma varju ja ületame iseend. Kujutame ette, et ööpäevas on alati 32 tundi ja kõik on vaid tahte ja mõtte küsimus. Osa minust usub sellesse endiselt. Ja eks minagi tegin ja mõtlesin nii, kuni mu keha ütles: "Stop. Ei, näe, vaata, mina olen ka olemas. Nii need asjad ei käi. Ma vajan oma aega."
 Öösel tuli palavik, päev mattus paksu raskesse uttu. Nii väljast kui seest: nii linnatänavad kui teadvusekoridorid. Eks ole hullemaidki haigushetki olnud, aga ammu pole palavik minu laubale oma suudlust vajutanud ning mul on juba ununenud, mida tähendab, kui ühel hetkel muutub liikumine voodist kirjutuslauani hoopis keerukamaks ja pikemaks vahemaa ületamiseks. 

 Väike sildike mu uksel -  l'instant du monde - meenutab mulle, et kõik, mis asub väljaspool minu tuba, minu ruumi - on maailma silmis vaid hetk, kaduv ja üürike. Seega - ei tasu midagi võtta iseenesest mõistetavana. Iga silmapilk võib olla sama tähtis kui igavik.