Hetked sõnas ja pildis

Võtsin teisipäeval Vatsast endale vaba päeva, et rahulikult eksamiks õppida, kuid mõnusast söögitegemisest päev siiski puutumata ei jäänud. Tõin koju värskeid, mahlaseid vitamiinipomme, tõeline sügisvärvide assortii, ja panin ahju sooja. Valmisid need – täidetud paprikad Maasdami juustu mütsidega. Viimati sai täidetud köögivilju teha suvel, siis hoopis küll seenetäidisega tomateid ja tsukiinisid.

Eile käisime ùr L.-i ja Ann’iga ühel erilisel külas, keda haigus meist ja ühistest teatriloengutest liialt kiivalt eemale hoidis. Viisime talle tervist C-vitamiinist pakatava puuvilja ja suussulavate dropside näol ning head tuju magusa šokolaadikoogi sees. See jõudis mõjuma hakata vist küll enne koogi maitsmistki, sest juba uksel võttis meid vastu lai ja särav naeratus, köögilaual auras peagi hõrk tomatipüreesupp ja kõigi suud matsusid tänulikus naudiskluses. Nurgas olnud kitarr sai omale kaks entusiastlikku mängijat, tee soojendav aur sulas koogimagusa, õhtuhämaruse, küünaldeväreluse ja vaikse lauluga kohalolnute silmadesse. Avastanud, et lähimad sõbrad võivad olla palju lahedamad kui Damien Rice (mis ei välista seda, et DR lahe poleks) ning siirad üllatuskülaskäigud hoopis armsamad kui mõni lärmakas õhtu väljas (mis ei tähenda, et ka ühised peod väljas ei võiks armsad olla), lubasime kindlasti teinekordki aega võtta, et istuda ja olla ja sõrmitseda kitarri. Mannu juures on alati nii ilus ja kerge olla.