Sõitsin nädalavahetuseks koju. Ja sain tuttavaks Arturiga. Meie esmakordne kohtumine leidis aset reedel ning viimased kolm päeva oleme ikka ja jälle näinud. Olin temast ja tema ringiliikumisest kodulinna tänavatel juba terve nädala kuulnud, viimaks avanes võimalus temaga isiklikult tunnike kodusest laupäevast veeta. Õigemini tutvusime isa kaudu. Nüüd oli mul siis põhjust isale töö juurde külla minna ja asja teha.
Väga sümpaatne… Ta jättis meeldiva ja avatud mulje algusest peale. Ka meie juures köögis tundis ta end üsnagi koduselt ning enesekindlalt. Piidles meie punast Kikut vaheldumisi meie askeldamisega. Ka minul oli huvitav. Ammu pole temasuguseid tegelasi toa peal toimetamas ja asju uurimas näinud. Ja kui isa teda endaga töö juurde kaasa kutsuma tuli, ei tahtnudki Atu enam hästi minna: kuulas, kuidas ma arvuti taga klõbistan või jälgis oma suurte säravate silmadega, mida ema köögis teeb.
Noh, ühesõnaga, oli meeldiv. Jään ootama järgmist nädalavahetust. Ning ilmselt ka paremaid võimalusi pildi tegemiseks.
Ent siit saate vast aimu.. Saage tuttavaks – see ongi Artur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar