Nii nende asjadega siin ilmas on. Alatasa kaovad… Proovid neid püüda, saad üürikeseks õnnehetkeks nad kätte, juba järgmisel hetkel sulavad nagu esimesed lumeräitsakad peopessa. Härdusega tunnistad nende hella kaduvust.
Maa oli täna valge. Õhk oli valge. Taevas oli vaid enne seda nii tumesini-sinine, nagu varem pole nähtud. Valge sulas ära ja taevas võttis oma tavalise ilme. Räitsakad said veeks ja imbusid kollaste riisumata jäänud lehtede vahele mulda, mis pole veel unustanud suvepäikese kiirte paitust.
Ah, ei, ma ei muutu sentimentaalseks. Mitte lumest või sügislehtedest ei tahtnud ma rääkida. Sellest hoopis, et aeg on ka läinud. Ja see kaob ju sama kiiresti kui oktoobrikuine lumi, üle mille ma mõni aeg tagasi esmakordselt jälgi puistates silkasin. Kust ma siis tulin, ei meenugi enam. Oli see üks neist hilisõhtustest proovidest? Oli see kolmapäev, peale Ateena keskuse Tudengiteatrit? Oli see peale Püssika rodeo-/tantsuõhtut? Oli see peale reedest Kangro konverentsi? Jah, just. See oli reedel. Siis, kui me ülikooli ajaloomuuseumis ajalugu tegime ja esmakordselt avalikult üles astusime tegelastena, kes seni on olnud mitme seina taha oma elu elama peidetud. Siis, kui läksime ajas 80 aastat tagasi, kui ma mürkrohelise kleidiga rõdustseeni tegin ja kui järgnenud bankett ajataju (ja nälja) kus seda ja teist viis. Keele ka. Mm.
Laupäeval võtsime "uued" vastu. Laulsime. Meenutasime vanu aegu. Neid kadunud ilusaid aegu, kui Tartu alles väga võõras ja tundmatu oli. Nüüd lõhnab ta nagu küps sügis - sume ja tuhmkollane. Lõhnab nagu veelomp pimedas öös kõrvaltänavas, mis ammugi leitud ja unepealt teada. Lõhnab nagu vihmaniiske kinnas, mida vastu talve kaotada ei taha. Lõhnab nagu vanalinna tänavate munakivid, millel kajavad sajad joostud ja astutud sammud. Lõhnab nagu kohvi ja soojade saiade hõng Raekojal. Lõhnab nagu veetilkade krabin Emajõel. Lõhnab nagu mustvalge film poeetidest, elust ja selle kaduvusest.
Igatahes nüüd on see siis ametlik. Suvel ma seda mõelda ei osanud. Ei osanud ja kõik. Suvekooliski ei osanud, kuigi aimu sest oli. Mis aimu? Väga selgelt oli mu edasine elu paika pandud. Tuli september ja tulid sügisõhtud, tuli arusaamine, kes ma olen. Kuidas saab olema november. Et mõista, pidi selleks kusagil sees valmis saama.
Kui oled valmis ja sellest vööndist läbi, siis selgub. Siis ei loe näiline tühjus enam midagi. Siis võid sellest läbi ka tagasi tulla. Võid teha, mida iganes, võtta ükskõik millise kuju, olla ükskõik kes. Oled vaba mateeria kütkeist. See on äärmine vabadus- See ongi taevas, mida kuskil pole, aga mis siiski on kõikjal. See on Jumal sealpool jumalat.
Kas ma nüüd olen valmis? Ei, veel mitte. Protsess alles kestab. Aga novembriks peaks meie habras kaardimajake valmis saama. Tulge meid vaatama. Kangro ja meie ootame. Mitte siin ajas ja ruumis, otseloomulikult. Laske end ära kaduda, küll siis piirivööndis kohtume…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar