'Wouldst thou be in a dream, and yet not sleep?'(J. Bunjan)

Ma nägin esmaspäeva öösel veidrat und. See uni mõlkus paar päeva mu meeles. Eriti aga peale ärkamist sama päeva hommikul. Tavaliselt ununevad öö jooksul nähtud mälupildid kiiresti, nii et 15 min peale tõusmist enam midagi ei meenu. Kuid seda und ma isegi mäletasin. Just, nüüdseks mäletasin. Praegu on mul meeles vaid üksik katke ja tunne, mis mind valdas. Ma nägin unes, et ma olin surmavas haiguses. Ja mul oli elada jäänud täpselt 2 päeva. Ja see pidi juhtuma kellapealt. Kell kukub, ja pauh! - ma suren.
Kõige huvitavam selle asja juures oli see, et alles nüüd ma mõistan, mis tunne oleks endal sellises situatsioonis olla: kui aeg hakkab otsa saama ja nii palju oleks vaja teha. Siis kerkivad esile tõelised prioriteedid, asjad, mida tegelikult tahan või pean tegema, inimesed, kellega veel rääkida saan. Ning teemad, millest rääkida. Mitte mingi ümar ''kuidas sul läheb, ma olen suremas.'' Ahjaa. Ma ei tea, mis haigus see oli, ent see ei andnud mitte mingil muul moel tunda, kui et lausus külmalt mu alateadvuses: ''Su aeg hakkab otsa saama. Kiirusta.'' Ma ei olnud ei füüsiliselt ega vaimselt haige. Tavaline inimene oma igapäevaelus. Mäletan, et käisin ringi pisarais ja kartsin. Kartsin. Mitte seda, et suren, vaid, et midagi jääb tegemata. Midagi jääb ütlemata. Ning et ma ei jõua oma asjadega valmis. Viimane pilt, mida mäletan, oli see, et aeg muudkui tiksus ja mu surmani oli jäänud vist ööpäev. Ma ei tahtnud seda. Vaikselt kusagilt sügavalt kuulsin pisikest paluvat lootust: äkki seda ei juhtu, äkki seierid lähevad edasi ja ma jään siiski elama. Äkki saan ma aega juurde. Äkki antakse mulle võimalus.
Miks ma seda und nägin? Ja seda tunnet olla reaalselt olukorras, kui ma tean, et pean kõik maha jätma ja lahkuma. Võib-olla tõesti sellepärast, et ka reaalses elus on aega jube väheseks jäänud. Aeg? Seda nagu ei olegi. On lõputu minutitevool, mis sunnib pidevalt asju tegema, korda saatma, õigeks ajaks ja piisaval tasemel valmis jõudma.
Viimastel päevadel on olnud olukord, kus mul on olnud ööpäevas 3,5 h vaba aega. Sinna alla ei ole loetud hommikune rutiinne söömine-pesemine. Peale kooli tulen, söön 15 min ( vaba aega 3, 25 h jäänud). Viskan pilgu internetikeskkonda - vaba aega jäänud 3 h, hakkan õppima. Õpin järjest 2 h. Söön( vaba aega jäänud 2,75 h ). Lähen tagasi õppima. Õpin veel 1, 5 h. Esmaspäeval ja kolmapäeval käin tunnikese veel muusikakoolis. Siis vaatan 1 h oma lemmiksaadet ( ainukese antud päeval; vaba aega - 1,75 h). Siis õppima. Õpinõpinõpin. Kell on 22.30. Lõpetan , kirjutan veidi msn-is, kuulan paar laulu ( vaba aega jäänud 15 min ). Pesen hambaid, lähen magama. Mõtlen, täna ei jõudnudki raamatut lugeda. Ja ajaloo kontrolltööks pean materjali uuesti üle kordama homme vahetundides. Sest täna enam ei jõua. Lähen magama. Time's up.
Ja nii ta läheb. Ehk asi paraneb. Võiks. Kusagilt võiks aega juurde tulla. Või vähemalt venida. Sest ma tahaksin koledasti raamatut lugeda. ( K. Ristikivi 'Hingede öö'). Ohjah.

Et siis. Head ööd.
(kunagi kirjutan ka kooli juubelist ja selle lubatud luuletuse. Ausalt)