''Tuuled muutusid äkki oktoobris
lõikavalt külmaks ja vingeks...''
(B. Alver)
Oktoober on alati kõige hullem. Igal aastal. See on aeg, mil vaikus on läbilõikavam kui muidu. Mil kõik ilus, särav ja elav hävib, moondub, kaob. Kõik saab läbi. Mil valgus tuhmub ning poolpimedus võtab võimu üle. Mil hommikuti ei ärata päikesepaiste, vaid vihm. Vihm, mis sajab ka siis, kui me seda ei näe. Sajab.
Hingemaailm kalestub, hingolendid looritavad end hämarasse ükskõiksusesse ning kössitavad raskemeelselt hingekambrites. Uksed suletakse. Paksud kardinad tõmmatakse ette. Nii nad värisedes istuvad seal, kaaslaseks kibedad mälestused olnud valgest ajast ja helgusest. Seinad on külmad. Kinniste uste taga muutub õhk kiiresti piinavalt umbseks. Akendest tulvab jäist hilissügist. Tuul tõmbab. Ka need suletakse. Hingeruumid on kinni. Need muutuvad painajalikult ängistavaiks kambreiks, otsekui tühjadeks ja lõpututeks muutudes. On pime. Kusagil põranal süüdatakse pisike heleda leegiga küünal. Seintele ilmuvad varjud. Võbelevad, abstraktsed viirastuslikud varjud. Kui tuli põlema panna, kaovad nad roomates justkui ämblikud kappide taha, voodite alla, kükitavad nurkades, vaatavad. Vaatavad olendeid. Tuli on tuhmkollane ja tume. Vihm krõbistab aknaruutudel. Ja tuul endiselt tõmbab, kuigi uksed on kinni, aknad on suletud. Ja jääb üle vaid istuda ja oodata. Et oktoober läbi saaks ja november endaga midagi helgemat tooks. Ajaks need varjud minema, läidaks tule ja tuulutaks tube. Et see oktoober läbi saaks...
Jah, nii on see igal aastal. Peaasi on oktoober üle elada. Edasi on juba lihtsam. Eks?
not to give up.
nagu halb deja vu.
Siia juurde siis ..
Katatonia - 'In The White'
Tõnis Mägi - 'Ma loodan, et sa muudad oma meelt.''
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar