.. that to approach the stranger.
Is to invite the unexpected..'' ( T. S. Eliot ''Coctail Party'')
Sain siis ühelepoole oma ''Hingede öö''-ga. Õigemini küll Karl Ristikivi omaga. Ja antud fraaski on võetud just sellest teosest. Selle on küll originaalis kirja pannud Thomas Stearns Eliot enda värssteoses ''Coctail Party'', ent Ristikivi, kirjutades parajasti oma modernistlikku romaani ning lugedes ühtlasi ka seda teost, otsustas ammutada sealt veidi ainest. Täpsemalt müstilise Stanley tegelaskuju loomiseks. Aga lähemalt huvitujad uurivad seda juba ise edasi ; ) Ei ole ju vaja, et ma midagi oma subjektiivse tõlgendusega ära rikuksin. Nimelt on antud teos omapärane just seetõttu, et ( peale vormiliste erinevuste tavapärastest ja meile tuntud loogilise ülesehitusega proosateostest ning just romaanidest ) jätab enamuse otstest lahtiseks, kasutab ohtrasti sümboleid ning nõuab lugejalt pingsat ja kaalutlevat kaasamõtlemist, lubades loos juhtuvaid sündmusi, tegelasi, olukordi ning mõtteid tõlgendada just enesele sobival viisil. Oli tõesti kummastav raamat. Aga et veidi lähemalt seletada, siis lugu on pagulasest ( üsna kindlasti K. R-i alter ego ), kes vana-aasta õhtul otsustab viimase tunni veeta rahvarohketel linnatänavatel ürg-üksindust taga ajades ( paradoks suurlinnade puhul ) ning astub juhuslikult sisse ühest avatud uksest, kust paistab valgus ning kostab muusika. Mees peab paika küll juhuslikuks klubiks või salongiks, ent leiab ühtäkki end silmitsi seismas oma mineviku assotsiatsioonide ja inimestega kusagilt mälestustest. Ja siis algab unenäoline eksirännak labürintlikus majas ( mida võib tõlgendada kui inimhinge või südametunnistust ). Enjoy.
Mis siis veel? Ahjaa. Mis puutub laupäevadesse, siis .. vanasõna ütleb, et kaks ilma kolmandata ei jää. Huvitav oli vaid see, et laupäeva öösel tuli ju kella keerata. Ning ühel müstilisel hetkel avastasin, et oleksin justkui ühe tunni oma ellu ei-tea-kust juurde saanud. Magic! Nõnda ei olnud magamaminekul hommik enam niivõrd hommik, kui ta oleks olnud mõnel teisel suvalisel pühapäeval. Ja see, et ilm on väike ja et ''igas sadamas on üks eestlane''( Hemingway), peab paika. Tuttavad ( kes olid mind nähes vist poole rohkem üllatunud kui mina neid ) hüppasid välja siit ja sealt. Aga ma ei kurda. Tore oli. Kohati. See, kui inimesed üle piiri lähevad, enam nii tore ei ole. Peaasi on ise korralikuks ja piiridesse olevaks jääda.
Ning after-all. Tõesti a f t e r a l l :
''meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head'' .Päriselt ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar