Nägin kummalisi unenägusid

nädala esimesel poolel. Enne seda teisipäeva, mil me Mõškiniga Jõgevale opile ja tagasi sõitsime. Mõškin tuli narkoosist välja ja seisis vaevu püsti, peagi oli ta nagu vastsündinud tiigrikutsikas, kes värisevate jalgade ja küljelt küljele õõtsuva alakehaga ringi tuterdab ja peaga igalepoole vastu põrkab. Aga ta oli väga vapper kass! Nüüdseks juba jookseb jälle ja hüppab lävelt suurest nägemisrõõmust vastu.
 Igatahes - sel öösel olin ma näinud unes, et olen mees. Sõdur ühes rongivagunis koos oma kompsuga, hoidmas kinni ühest metallkastist. Teadsin, et sõidan rindele vastasleeri ridades - sest pidi. Rong aga vappus ja ma kukkusin avatud vagunist välja, vales peatuses. Juhtumisi asus seal lähedal üks maja, mille perenaine ja peremees tegelesid samas hoones rindemeeste värbamisega. Nad olid vastutulelikud inimesed ja ei andnud mind välja, nad olid omad. Minult võeti asjad ja mul lubati varjuda nende majas. Õhtul alumise korruse peo ajal ei tohtinud ma end reeta, keegi mind otsima sinna ei oleks tulnud. Teadsin, et olen pääsenud.
Järgmisel ööl nägin unes üht räämas olemisega vene keelt kõnelevat tüdrukutirtsu, kes oma noorema vennaga minu kodutänaval ringi hulkus ja enda järel üht mängulooma nööri otsas lohistas, kassipoeg omakorda seda püüdmas. Nähes, et tegemist on minu kunagise mängukaruga, läksin tema juurde ja küsisin, kas ta teab, et see kuulus kunagi mulle. Tema aga palus mult selle peale abi. Võtsin tal käest ja järgnesin talle. Korralikku kodu tal ilmselt ei olnud, niisiis püüdsin temast teada anda lähedal elavatele täiskasvanutele, kuid tüdruk lasi mu käest lahti ja jooksis minema. Leidsin ta ühest kulturnikute korteriklubist, mis asus vana postimaja alumisel korrusel - ta oli ühes ruumist mingite meestega. Oli rahustavam teada, et keegi vaatab tema järgi, kuigi kontingent jäi mind mõneti häirima. Ma ei mäleta, mida täpsemalt ma seal klubis/korteribaaris edasi tegin, kuid ühel hetkel sai mul elu ebaõiglusest villand ja ma ütlesin: "Tule, ma viin su koju!" Võtsin põrandal mängiva pikkade ja nälginud jäsemetega süsimusta neegrilapse omale sülle, kes oma pikad kondised käsivarred ümber mu kaela põimis, ja olin endamisi otsustanud - et keegi peab ju talle ometi kodu andma. Jah, ma lapsendan selle nälginud neegrilapse ära. Kuigi ma teadsin, et ei saa teda endale jätta.
 Veidi hiljem sõin oma kodus köögis A.-ga mingist peost üle jäänud grillkana, ise mõeldes, kas ema ehk pahandama ei hakka, et me alles õhtustasime ning homseks midagi ei jäta. Märgates, et pliidi peal seisab veel üks hangunud grillkana ühes seapraega, vaatasin, kuidas A. isukalt tervele kanale sinepit pigistas ja haukasin isegi kartuleid ja liha. Ema tuli kööki ja ei öelnud midagi. Väljas oli sume suveõhtu ning päike loojus. Neegrilast meiega polnud.

Veidrad rännakud, mida pidasin, tõesti.
Ja ma igatsen veidi juba soojemaid ilmasid, et mõnusamalt istuda kohviku laua taga ja vaadata külmatundeta välja, nautida oma õdusat pooltunnikest koogi ja valitud lektüüriga. Samas - ka praegu väljast külmade kätega tulnuna, tundus kuum chai tass käes õige ja hea. Kui ainult need pooltunnid pikemad oleksid. 

Koobas.

Meisterdasin neljapäeval Vanemuise suure maja lavale ühe näidendi lavakujunduse. Tagaseinal on Edward Hopperi "Girlie Show" ja seina peal ukse kohal väreleb tummfilmistseen, taustaks "Pan's Labyrinth - Lullaby (Extended)". 

Save for the fact that there is very little to be said - and even less to be 'lived', for lived experience is crushed, vanquished by what is 'conceived of'. History is experienced as nostalgia, and nature as regret — as a horizon fast disappearing behind us. This may explain why affectivity, which, along with the sensory/sensual realm, cannot accede to abstract space and so informs no symbolism, is referred to by a term that denotes both a subject and that subject's denial by the absurd rationality of space that term is 'the unconscious'.

Henri Lefebvre "The Production of Space". Ma soovin, et ma saaksin selle raamatu võtta sisse nagu pilli.
Stsenograafia essee on küll tehtud ja hinne käes, ent ruumi mõiste on äkitselt saanud uued mõõtmed. Selline tunne, nagu nende uute mõõtmete mõistmine on mulle kohutavalt vajalik ja kui ma nendele ei mõtle, olen endale midagi võlgu või käitunud maailma suhtes ebaõiglaselt.

Ahjaa, näidend oli Martin Alguse "Koobas". 

See on enam kui vajalik,

et ma aeg-ajalt armsat M.-i näen. Et ma ise pole pealinna jõudnud, sest mu käed on seotud teatud erinevate asjatoimetustega Tartus, oli tema Taaralinna saabumine tõeline rõõmusõnum. Kohtusime kolmapäeval Werneris, kus viimati sai sama laua taga istutud .. määramatu aeg tagasi; ilmselt oli see ühel hilisel hommikul, kui me seal kolmekesi chai latte't limpsisime ja Napoleoni koogikest nosisime. Kindlasti rohkem, kui aasta tagasi.. Nüüd langes akna taga valget laia lund ja kõik nägi välja justkui ei olekski olnud pimedat, porist ja vihmast detsembrit. Võtsime ette käigu kunstimuuseumisse, kuid näitusevahetus suletud ukse taga sundis meid pettunult alternatiivi otsima. Läksime hoopis Inderlini raamatu- ja vanakraamipoodi, kuhu ma olen ähvardanud ikka ja jälle sisse astuda, ent pole seda siiani teha jõudnud. Ilusad vanad asjad ja raamatud aastast 1917. Miks ma küll varem ei ole võtnud omale hetki jäädvustada aega?
 Kuidagi kahju oli lasta tal taas lahkuda pärast jalutuskäiku Supilinna, kust ta juba tagasi Tallinna liikus. Kuid mul oli tõesti hea meel M.-i näha. Ta tuletas mulle taas meelde, kui oluline on olla vahepeal mittefunktsionaalne. Seepärast ongi väga vajalik, et ta tuleks ja tiriks mu asjalikkusest ja rabelemisest välja, mõtlema väikestele keldripoekestele, jalutuskäikudele jäätunud Emajõel, kunstinäitustele, koogisöömisele ning armsatele, kellega oma päevi jagada. Tartut jagada.
 Niisiis sai õhtu veedetud täiesti mittefunktsionaalselt kuumade Aafrika rütmide, toredate V.&K. ning A. seltsis Feel Good Music Cafe's, kus vastupidiselt lõuna ajal mõeldule ununes üdini positiivse Ndioba maheda muusika kuulamisega, et väljas on 20 külmakraadi ning lumi. Seest tundus õues olevat juulikuu palavus, palmipuud ja lõppematu päikeseloojang.

Seda oli meile kõigile väga vaja.

Kuidagi sünge

on niimoodi mõelda, aga üleeile öösel vastu neljapäeva oli väljas kõva vihm ja minu ainus mõte läbi une oli, et jumal  tänatud, nüüd peseb selle suure õudse vereloigu ära. Järgmisel päeval oli asfalt tõesti puhas ning ma möödusin sealt mõneti kergema südamega...


  Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
 Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.

Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.

Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?


P.S. Veider fakt on see, et  lisaks mõttele puhastavast vihmast  kummitas mind pool ööd unes laulufraas 
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts". 

Magellani pilve saadik

Jää hüvasti, 2013!

8. jaanuaril 1969 saatis Uku Masing Karl Ristikivile kirja koos järgneva luuletusega.

("Magellani pilve saadik") [kogu, mis enam ei saa valmis]

Päikesevikati sahisev kaar 
ristikivini lõikub. 
Kuu pääl siravad sinised lossid.

Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval 
silmitsedes laiska jõge, 
ons sellest varjugi õitsenud, 
ons selle lõhna männiku osjades, 
arul, kus kord tegin saadu? 
Ei ma tea, tohin kysida, 
ehkki eitan ja naeran 
sedagi ootust, mu aastate rabade taga 
tundus murakas.

Olgu siis! Tuulde lõikasin oma nime, 
et teda keegi ei veeriks sambliku alt 
ega pudedalt lehelt, 
sest elusad surnud peavad kõndima eluslaipadest eemal, 
sõnajalgade vahel ja kadunud teedel, 
tumepunane neiuvaip pihul 
et nad ei sööks neid, kes istuvad nende lauda, 
et nad ei jooks neid, kes end arvavad jäävaiks.

Seepärast siis, et taane ma polnud too, kes tõmbab akna eest katte 
õitsmispäeva hommikut saatmaks maailma, 

nyyd juba pisem eimiskist. 
Sest ma teadsin, mida teised ei teadnud, 
ega lausunud lõkkaval viivul seda väetitki loitsu, 
nyyd ei ykski karistus, 
ykski õnnistus 
minu ripsmeid ei riiva, teadvuse taarudes 
päikesevikati ees.

Aga kuu pääl siravad sinised lossid, 
helesinised, kindlasti helesinised. 
Mina ei teinud midagi siin, 
kiites ja tänades yyrikest rohelist, 
sedagi mitte, mida oskasin, 
ei kellegi jaoks. 
Kas ma yksi tohin uita viistuhat eluaega 
saalist teise? 
Kas ehk leian aknalauale luituma jäetud 
sinise lehe kolme sõnaga, 
mida kuulis Toomas? 
Kas ma tahan tagasi tulla? Nemad ihkavad katet, 
kas siis tohingi soovida seda tõugata 
silmade eest, mis kiindunud surma 
edevalt joostes ja kiljudes ära ta eest?

Olgu siis! Ma ei tule iial enam tagasi, 
ehkki on hale, ehkki söestaksin enda, 
kui pimedad silmad hakkaksid aimama siis. 
Aga ei enam anta loitsu, 
ja täna öösel läbi sõgedusune taipan, 
et on ykskordki asjatu pakkuda õitsmispäeva: 
Nemad armastavad Surma ja Kannatust! 
Pole õige ja hää 
kelletahes lemmikuid olematuks manada 
ning kurja selles elus kyllalt ma teinud endagi jaoks. 
Ei enam taha!

Olgu siis! Ma ei tule iialgi tagasi. 
Kuu pääl viravad sinised lossid. Ja mina kõnnin yksi, 
kosmose äärteni mõeldes viisiks kolme sõna, 
mida keegi ei kuule, 
sest kõik tahavad nautida surma 
ning selles lõbus, just selles, 
elada igavesti.

Kas mul hakkab igav oodates oleva otsa, 
Kuu siniseis lossides vaadeldes Magellani pilvi 
miljardeid aastaid?

21. VI 1959

Ristikivi kirjast vastuseks: 

Solna, 26. 3. 1969 

Armas Uku Masing!
On möödunud vähemalt paar kuud sellest päevast, kui saabus Magellani pilvesaadik Sinu kirjaga. Oli rõõm lugeda seda nii kauge vahemaa tagant tulnud elumärki, rõõm segatud kurbusega, sest mu teeb alati melanhoolseks aja paratamatu vool, mis nii palju endaga kaasa viib.
Vahest on asjatu hakata ennast vabandama ja "pehmendavaid" asjaolusid üles lugema. Et ma otse kiuste (enda, lugejate ja eriti arvustajate kiuste) olen jätkanud oma romaaniseeriat ja tahtsin järjekordse onnikese katuse alla saada. Sest kui ma jõudsin äratundmisele, et mul puudub jõud ja oskus ehitada gooti katedraali, olen võtnud eeskuju oriendi ehitusmeistreilt ja hakanud ehitama paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama. [...]

Nii etteaimatav

kui see ka polnud - ja ilmselt olin ma sellega ju ikkagi arvestanud -, ei saa rahulikult oma Bert O. Statesi ja Marvin Carlsoniga mugavusse istuma jääda...

Mõni vastus toob ikka üllatava ärevuse. 

Kõige soojemad jõulud

, mida mäletan. Varahommikune lindude sädin on veel klassikaliselt kevadmiljööpildilt puudu. Muidu on kõik nagu aprillis ikka - päike paistab, sooja on pluss viis kraadi, isegi rohi niidetakse pühadeks ära. Ja sült on laual ja kuusepuu särab. Mõssi olen suutnud edukalt puud langetamast hoida, sellega on nähtud omajagu vaeva, kuid ta on meil tubli. Ja süüdimatu, mis teeb tema keelamise ja karistamise kuidagi eriti mõttetuks.
 Ent need soojad jõulud siis.. Said soojemaks siis, kui kodustelt, kes küünlaid ei põleta, sest need on miskipärast ikka ja alati leina, mitte valgusega seotud, sain justnimelt armsa lõhnaküünla ning võlujooki, mille peal oli pilt kirssidest ja sees 11,5 vol eest soojust ning mida joogikaartidesse märgitakse kõrvuti martiiniga peene nimetusega kategooria alla. Sooja saab ilmselt ka selle eest, mis oli lisaks kaardile ümbrikus, sest igasugune füüsiline liikumine tõstab kehatemperatuuri. Ja eriti soojades toonides oli juba esmaspäevaste üllatuskülaliste toodud kink, eriti soojadest maadest pärit loomade nahaimitatsiooniga. Sünnipäev on ükskord aastas.. 
 Minu XXIV aasta tuli rahulikult. Ei mingit sisemist muutust ega erilist tunnet. Eks neid murdelisi eahüppeid ole ikka olnud ka. Meenus, kuidas kord Skype'i teel sünnipäevalaule sain ja kuidas mulle crashlanding'ut ette kuulutati. Sellest sünnipäevast on nüüd möödas kuus aastat. Mõelda vaid. Soojad mälestused...
 Südamesoojust sain esimesel jõulupühal kõvasti. Lisaks arvukatele soojadele soovidele, mis kaugelt edastati, olen ma nüüd ühe kauni prossi omanik, suures valges karbis seisab lauanurgal "rohkem kui tuhat sõna" ja tutika Scrabble'i mäng lõppes eile kell 23 öösel minu võiduga. Kas sünnipäevalapsel lasti võita või oli mul oma kahest kaasmängijast sel päeval lihtsalt rohkem õnne, ei oska öelda. Igaljuhul oli kaunis esimene jõulupüha, üks soe ja armas sünnipäev. Pärast eilset tuli täna kodus korrektuure tegema hakata, et kõik pealinnast toodud kingitused, nii minu kui vanemate omad ka kuskil oma koha leiaksid. Saan aru, et work in progress, ent aastavahetus on alles ees.. Mis puutub vedelasse ja magusasse, siis see on kuluv vara, ent muus osas peab tõdema, et materiaalsus siin elus on ülehinnatud ja -varutud. Aga mis sa teed, kui asjad on meile armsad.

Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et üks asi saabus sünnipäevakingina posti teel juba enne jõule. Ja et see on mu esimene loosivõit, siis leiab see ka siin äramärkimist.