“Esimest korda elus..”

Oh, kuidas ma armastan kesköiseid ekspromt-visiite, kui kaugematest ja lähematest kultuuripealinnadest naasnud inimesed mu ukse taga kella annavad ning mind soojade kallistuste ja vestlusega teetassi taga üle külvavad.

Oh, kuidas ma armastan taas Tartus olla, näha häid ja ilusaid inimesi ja tajuda, et aeg voolab rahulikult ja minuga ühes suunas, süüa Genis viinamarju ja tunda end nagu kodus.
Oh, kuidas ma armastan kõnesid, mis kutsuvad mu tänavaid avastama ja juttu puhuma ning meenutama meie esimest kursust. Esimest päeva: istumist Emajõe ääres, olemist Toomemäel, tuvisid ja kirjandust. Just nagu oleks see olnud eile. Või isegi täna. Nagu polekski kaht aastat mööda läinud, nagu polekski mu juuksed veel punased ning näol peotäis kortse juures.
Oh, kuidas ma armastan kirju, mis toovad mu siinsesse reaalsusesse ja kutsuvad laternapostide all kohtuma, vanade või uute aegade nimel jäätist sööma ja taas roosasid asju otsima.

Kuidas ma armastan Tartut.

Kunagi.
Kunagi ma kirjutan eel-saabumisest. Lavastaja juubelist ja heade ning ilusate inimeste Viljandisse saatmise peost. Ja sellest, et viimased kuumad ilmad on olnud meie päralt, et suvi võidukalt teele saata. Ja lubada sügisel väärikalt tulla.
Ja ma olen jälle ärevil.
Mu hing on rõõmus.
Nagu oleksin taas alguses.

Kallis sõbranna J. (kes nüüd Viljandit oma kõikandekusega austab) kirjutas kord ühe laulu, mis mulle jäägitult südamesse puges ja mida ma siinkohal võtan au tsiteerida. Kahju, et blogi viisi ei edasta. See on liigutav.

---

Sügis
Esimest korda elus
võib sügis tulla,
raske on talvega hinges
mul augustikuumuses olla.
Sügisel väljad ja süda
on tuultele valla, 
vihm uhub ära mu valu,
las kallab, las kallab.


Tulgu sügis, tulgu talv, tulgu kevad
tulgu suvi ja suvega soojus
Mingu aasta või kaks, aga täna
ole minuga, kuni päev loojub.
Kadugu päike ja tähed,
mingu kuu, tema vanus ja noorus.
Aga hoiata ette, kui lähed,
Sina--mu maailmaks loodu.

Talvel las magama jäävad
mu soovid kõik lumme,
praegu neid vaja mul pole
ja südagi vajub las unne.
Unes näeb sind, ja ise
lahti teen silmad.
Loodan, et istud mu kõrval
ootaksid ilusat ilma.

Aga kevad see enam ei tule,
läinud suvi ja suvega valgus.
Ei läinudki aasta, vaid mõned,
ma loodan: me lõpust saab algus.
Kadusid päike ja tähed,
jäi vaid kuu, tema kahvatu sära.
Ma kunagi kartsin, et lähed:
nüüd julgen ma
öelda et:

Võta vii mind endaga ära!

Et in Arcadia ego

Hilja ärkamisel on vahel oma võlud ka. Juhtusin ühel hommikul veidi hiljem ärganuna telekast nägema üht sarja. Millalgi varem olin ta peale kord juba sattunud, ent nüüd jäin pikemalt vaatama. Avastasin, et miski selles pildis mulle kohutaval kombel meeldis. Ühtlasi teadsin, et seriaali-vormina too lugu kindlasti algselt mõeldud ei ole. Tegelaste kõne ja käitumine oli hurmavalt kirjanduslik, ning kallis sõber Google ei petnud mu lootusi, teatades, et Brideshead Revisited on tõepoolest (ja minu häbiks senise teadmatuse eest) üks maailma romaaniklassika hulka kuuluvaid tähtteoseid. Tõttasin raamatukokku, oskamata oodata sellist üllatust – oli ta täiesti olemas (valmistusin esimese asjana selle Tartust hankima). Jah, järgmisena vaatan ära filmi. Ja siis seriaali.

Loomulikult nautisin ma iga lehekülge ning Evelyn Waugh’ oskuslikku sõnaseadet ja komponeerimiskunsti. Pigem mõnulesingi tabavate metafooride ja keelelise kujundlikkuse sees. Ning teos ise oli sisuliselt vägagi kaunis. Minu jaoks.  
Danzumees on sellest kirjutanud veidi teises valguses, kuid erinevalt temast ning hoolimata kellegi teise arvamusest imponeeriski “Tagasi Bridesheadi” mulle just oma rafineeritud sarmi, aristokraatliku snobismi ja aimatava dekadentliku veetlusega, saatjaks kõikehõlmav saatuslik melanhoolia. Vaevuhoomatav, ent nauditav.
Kunst, ülikool, femme fatale’d, religioon, sõda ja inimese eksistentsialistlik kriis – mida veel võib tahta.

Mulle väga meeldis see külm kõrgklassi ükskõiksus, millega raamatus elu vaadeldi, need varjatud ja peenelt väljendatud tunded, mõtted ja kired, peidetud üldise kombekuse varju. Waugh on teinud suurepärase töö, jättes lugejale pidevat mõtlemisainet, mitte teinud pudi suhu, pannud oma oskusliku tehnikaga lugeja mõtlema sõnade ja esteetiliselt esitatud mõtete taga laiuvate näiliste tühimike ja aukude täitmise peale. Ei midagi ülepakutut, ei midagi lääget. Vaid üks nostalgilis-nukker lugu Inglise aristokraatia allakäigu-ajastust, jäägitust sõprusest ja igavesti kogetamatust armastusest ühe maalikunstniku silme läbi.
Ilus.

“”Võib-olla tõesti,” mõtlesin sel üürikesel viivul, kui need sõnad meie vahel hõljusid nagu tubakasuitsu keerd, mõtlesin mõtet, mis samas haihtus ja kadus jälge jätmata, “võib-olla on kõik meie armud vaid vihjed ja sümbolid, hulkurikeele sõnumid, mida kritseldatakse väravapostidele ja selle sama vaevalise tee kiviplaatidele, mida teised on käinud enne meid; võib-olla oleme sinuga mõlemad ainult vormelid, ja see nukrus, mis mõnikord meie vahele laskub, sünnib meie asjatuist otsinguist, kus me mõlemad aina püüdleme teineteisest läbi ja kaugemale, tabades aeg-ajalt ometi vaid põgusa varju, mis alati paar sammu eespool käänaku taha kaob.””

Millegipärast meeldiks mulle selle jutu juurde kuulata Laura Marlingu “My Manic And I”-d. Ma teen seda..

Käsi, mis toidab.

Eile kerkis mu pärmitaigen üle kausiääre kapile, lükkas klaaskaane pealt ja valgus ülevoolava õhinaga kapiserva pealt alla vaibale. Elutuba oli õndsas üksinduses tühi. Õue peal murul seisis telk, mille ümber liikusid kaks inimest. Samal ajal oli kuuri all veel kaks inimest – mina ja ema. Ema oli esimene, kes vohava taigna avastas. Mina, kes ma varem tuppa olin tulnud, et kahele telgis olnule hommikust võileiba meisterdada, seda miskipärast ei silmanud. Ilmselt seetõttu, et siis oli asi veel küllaltki kontrolli all. Või vastupidi…
Sellist inimest, nagu ma üleeile õhtul kohtasin, pole minu silmad varem näinud. Ega mõistus hoomanud. O.W.G, kes täiesti ootamatult mulle too õhtu helistas, teatades, et nad on kahekesi ja ca 6 km kaugusel minust, matkakottidega ja haige jalaga, ei ole ilmselt milleski sellises süüdi… Et taoline inimene minu juures ootamatult peatuma pidi ja minu õhtul pakutud teed järgmisel hommikul lausa ise nõudis. See, et nii mina kui ema tema käest öises kaardimängus korra pähe saime, ei ole määrav.
Selline inimeseloom! .. Ja ma olen muidu üsna ennastkontrolliv ja rahumeelne inimene. Aga.. Nii lihtsalt ei tehta! You don’t bite the hand that feeds! Oo, püha lihtsameelsus! Ma imestasin ise ka, et tõepoolest eksisteerib inimtüüp, kes mu lihtsalt sõnatuks võtab ja mu endast niimoodi välja viib. Ja miks ma temast ikka veel räägin?
O.W.-l oli silmnähtavalt samuti piinlik. Tema enda näol on tegemist kõige abivalmima külalisega, kes minu läve iial ületanud on. Esimest korda, kui me olime tuttavad napilt 4 h, tuli ta otse Tallinnast minu juurde maasikaid kastma. Seekordne ekspromt-külastus tõotas endast abikäsi nii aiatöödel, kodutöödel kui põllutöödel. You name it. Ilmselt pool sellest töö-himust (ja lausa –nõudest) läks südametunnistuse nime all oma (minu jaoks) eriti ärritavalt lihtsameelse ja taktitu sõbramehe käitumise lunastuseks. Sunnitööle me siiski kedagi ei pannud, aidata said nad aga küll. Kes kuidas.. Ja millise motivatsiooniga. 
Tunnistan – minupoolne vastutulelikkus oli kasin, kui mitte öelda hoolimatult külm ja nipsakas. Ühe seltskonnaliikme suhtes. Ja ma ei saanud sinna midagi parata. Viimasel hetkel enne lahkumist ei suvatsenud ta märkuse peale, et me ei olegi veel tutvunud (ütlesin seda läbi ristis hammaste ja üllatusin oma vastumeelsuse peale), muud mulle öelda kui “mul ei olegi nime” ja sõnatult minema lontida. Ei, noh – võta heaks! Ole ise ka terve!
O.W.G, kes pidi kahekordset viisakuse ja abivalmiduse kehastust esindama, sellega suurepäraselt hakkama saades, lubas käsi südamel millalgi üksinda naasta. Mul oli enda ees häbi, et olin ka teda paratamatult unarusse jätnud, hoidudes iga ihurakuga tolle teise eest.
Ja samal õhtul, kui rahu oli maa peale saabunud ning mu veri taas peast sujuvalt üle keha jaotunud, sai ka tainas ohjeldatud ning pirukad ahju pandud. Isegi isa, kes porgandipirukat ei armasta (ja porgandeid kergelt öeldes põlgab), sõi ja kiitis. Viimaks ometi midagi, mida mina väärtustasin, mitte ainult üht õnnetut läbihüpanud külalist, kes pidi oma “risti” kandma.
Kui pentsik pühapäev.

Kollane kui kirss…

Ma tean, ma tean, ma tean. Hiiumaa. Ja kõik, mis sellega kaasas käib… Oleksin pidanud juba ammu kirjutama. Taevas ise ja mu arvutiekraan teavad, kui mitmel korral olen juba hoogu võtnud ning istunud kindlas usus arvuti taha, et seda teha. Juba poolteist nädalat olen ma iga päev nii vähemalt korra mõelnud.
Aga.
Ei.
Nagu ma ütlesin, on minu suhted blogiga – ja ennekõike just selle blogiga – keerulised. Aga seda on nad kõik. Ja mitte vaid blogiga. Ma vajan uut väljundit. Work in progress.
Igatahes. Siin ma nüüd ikkagi olen, kõikide Murphy’de kiuste ja tulevaste meenutushetkede õnneks.

Minu kolm nädalat Hiiumaad möödusid sama ruttu kui jõulud. Pikk eellugu ning sellele järgnev ilus mälestus. Kokkuvõttes. Eks tegelikult oli nii mõndagi säravat, meeldejäävat või lihtsalt tähelepanuväärset. Ja lisaks veel üht, teist ja kolmandat, ent kõike ei saa kirja panna ja see ei küündiks tegeliku elu lähedalegi.
Vahest sellepärast ongi hea, et ma kohe oma saarel veedetud ajast kirjutada ei saanud. Lasin asjadel settida ning nüüd saan eristada just neid seiku, mis meeldejäämist on väärinud.

Tallinn. Kuumus püüdis mind murda, ent ma ei vandunud alla. Ühistranspordi nautimise kõrvalt näidati mulle linna. Jällenägemine ja jäätee said sujuvalt sõbralikuks hüvastijätuks bussijaamas. Kolm nädalat hiljem osutus Seiklusjutte maalt ja merelt taas kohtumispaigaks ning sel korral jätsin mina hüvasti. Juba hoopis pikemaks ajaks.
Vetsi Tall. Esimesed poolteist nädalat hõivas üle poole ööpäevast kestev töö kogu mu aja ning meeled. Täielik eneserakendamine. Ma olin valmis viima end piirini, kus mul polnud võimalust mõelda millelegi muule kui sellele, kuidas saada üles ja minna tööle ning siis rampväsinuna mõneks ajaks uinuda, et taas ärgata ja minna tööle..
Nädalavahetused. Et ma sel aastal elasin trahteris koha peal, ei olnud nädalavahetustel magamine enne kella nelja öösel mõeldav. Kui just metsik läbi põranda raiuv bass ja ülemise korruse vitriinis klirisevad klaasid ei häiri… Seega olid reeded-laupäevad oodatud. Sest siis võis jälle kokku saada, tantsida, näha kõiksugu sorti inimesi ning tunda end seltskondlikult. Ka viimasel laupäeval, mil ma öösel tööl olin. Koristasime toredate abikätega hommikul kella seitsmeni koiduvalguses trahteri esist ning ma mõtlesin: “Ah et selline see siis välja näebki.” Päikesetõus.
Kassari & rahvas. Ma ei osanud muudmoodi nimetada neid õhtuid, kui me üheskoos olime, Mäeotsa tallu läksime, kiikusime, mängisime hilisööni kitarri ja sõime rämpstoitu (umami!). Ja oli tore. Pidasime sünnipäeva, saime mõnikord peale tööd niisama kokku, mängisime Aliast või meenutasime vanu aegu (jah, mul on saarel juba ‘vanad ajad’). Olime hetkes.
Teinekord viis neiu L. mu jällegi rolleriga sõitma, mereranda romantikat tegema ning naabripoiss H. juurde ehmatavate vedrudega diivanit tervitama ja trumme mängima. Et lihtsalt olla. Ja tunda, et sõbrad on head.

D.ja L. söövad reede öösel Vetsi juures krõpse. Sees on pidu. Kusagil on äike. 
D. : Vaata, see äikesepilv on kollane nagu kirss! (mõtleb..) .. Tomat. Kirss..tomat. Kollane kirsstomat.
L. tõmbab peaaegu krõpsu kurku ja naerab minuga selle aasta esimest ühisnaeru.
Because she can! ;)

Hilisöine jämm Chalise’i ja Orelipoisi & Co-ga. Juhtus nii, et nad olid kontserttuuril Hiiumaal ja ööbisid meil. Olime E.-ga tööl ja ootasime neid poole ööni. Viimaks jõudsid nad oma crew’ga kohale ja nõudsid pidu. Teadagi, kuhu see jõudis. Nemad said meilt juua, välja toodi Jaan Pehki kitarr, mis ulatati minu kätte, mina sain refrääniks nende laulu, laulda koos nendega ja hoida nimetatud kitarri kaitsva valve all . Hommikul kaisutati mind hüvastijätuks, tänati toreda erakontserdi eest. Minu argipäev jätkus ..nende tubade koristamisega. Ja maja nr 1 sai neiu L. jaoks edaspidi templiks, kus ööbis Jarek Kasar. See niisiis lisandus Tallipoisi-templile, kus eelmisel nädalal oli ööbinud Norman Salumäe. Mul oli ta juukselokk.. ja tere-hommikust-naeratus.
Tähesadu/päikesetõus. Tartu ja inimesed ei lasknud end kaugeks jääda. Kru:benz tuli külla, ja et oli nädalavahetus, sai ta tutvuda kõikide mu kohalike sõpradega ning nautida kohalikku diskoõhtut. Aga ega ta vist väga seda ei nautinud. 
Visiit oli napilt enne mu äratulekut, rahvast käis juba vähem ning mu tööandja ei lubanud mul enam nii palju tööl olla. Seega - lõpetasin just oma kolmanda mustikakoogi ahju panemise ning üksiti ka tööpäeva. Kuni õhtuni, teiste neidude-noormeestega kokkusaamiseni ja ühiselt peole minemiseni, võtsin endale õiguse näidata ise merd, kiigeplatsi, heade õuntega õunapuud, laulukaart ja muuseumi, kus kummitab. Vastu sain kinnituse, et kummitusi pole olemas, snäki-hetke puuonnis, kiigehoo ja uudiseid-jutte “väljastpoolt”. Ja sel ööl sai ohtralt söödud kamba peale organiseeritud šokolaadi, vaadatud heinapallidel tähesadu ning oodatud päikesetõusu. Hommik mu unne murdis ning viis ränduri heade inimeste abil ära – tagasi.
Äike. Mul ei ole seekordsest reisist mingeid virtuaalseid mälestusi. Ei mingeid fotosid ega jäädvustusi, peale mõne pildi kõige ilusamast kassist, keda ma näinud olen ning kes ilmus ühel ilusal hommikul trahteri õue peale pingijalgu nühkima, sai minult viineri ja pai ning keda ma rohkem ei näinudki, ja ühe video metsikust äikesetormist. Ka sel aastal ei jäänud korralik mürgel olemata. Kell oli viis hommikul, terve öö oli kõmistanud nii, et kohvitassid riiulitel värisesid ning taevas oli pidevalt valge. Pikne lõi arvutisse ja võttis mult mõneks ajaks selle väikesegi võimaluse piiluda “välismaalima”. Sellist sajandi äikesetormi, nagu oli eelmisel aastal D.-läheb-ära-peol, ei tulnud. Ent sundis vaatama. Ka kell viis öösel.
Telekamaratonid. Viimasel kahel õhtul, kui vihma taas kallas ning uni tundus ajaraiskamisena, näis kella neljani tuimalt telekavaatamine väga idiootse (st geniaalse) mõttena. Niisiis vaatasime H.-ga Discovery Channel’it ja klõpsutasime läbi kõik ülejäänud 30 kanalit. Kell kaks tuli Spongebob ja Futurama ning see oli ainus asi, mida õnneks tol hetkel vaja oli. Ajuvaba olemine. Ahjaa, ja šokolaad. Check.

Põgenesin praamil järjekordse metsiku äikese eest, see sai mu kätte ning ma vaatasin aknast, kuidas pikne läbi mustade pilvede ja paksu õhu merre lõi. Tallinnas ei sadanud. Tartusse sõites aga küll. Korraks. Ja siis sain ma teate, et äike on minust ette jõudnud ja kodus arvuti tummaks löönud. Tore. Kuhu iganes ma lähen..

Niisiis olen kodus.
Käisin Kalevipoja Kala- ja veefestivalil. Oli üks pidu. Oli külmem kui eelmisel aastal. Oli vaheldust. Oli ilutulestik. Seisin üksi ja vaatasin seda, meenutasin eelmist aastat. Kuni tuli üks lakku täis vanem jorss ja küsis, kas ma ei karda, tema küll kardab. Käsi, mis mu õlale libises, kandis muud sõnumit. Ütlesin talle, pärast tüüpilist magedat külgelöömisejuttu, et numbrit ei anna ja kui tal midagi teha ei ole, tulgu meile kartuleid võtma. Leiab mulla lõhna järgi üles küll. . Ta oli pettunud ja mina ka – rikkus mu ilutulestiku-hetke ära.
Ja muidu olen teinud lihtsalt tööd. Kartulivõtt. Selja- ja lihasvalu leevendab õhtune lugemine. Sain oma 700 lehekülge meeldivat musta vene masendust läbi ja olen rahul. Oo, kui rahul. See oli kui rusikas silmaauku.
Skype on toonud tervitusi lombi tagant ning ees ootab september.
Ja miski veel, mida ma ei oska praegu ära tunda ega nimetada. Miski, mida ma veidi kardan. Eks teadmatus ole ikka hirmutav. Kõik ei saagi alati olla nii selge ja sirge, kui eelmisel aastal. Suvi on algusest lõpuni olnud üks suur uute mõtete ja minu ette seatud küsimuste ja tundmuste virr-varr. Mõttetöö on siiani jäänud tagaplaanile, ehk oleks aeg nüüd naasta oma teadvusse ja uuesti nägema õppida.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tahaks seda aega. Ma lihtsalt pelgan seda.
Muud midagi.

Soundtrack: Coldplay – Every Teardrop Is A Waterfall
(H. ja D. vaatavad MTV-d.
H.: Järgmine laul, mis tuleb, saab Su reisi soundtrackiks.
Tuli see laul. D. oli rahul.)

We are all drifting reefwards now, and faith is our only anchor (B. Stoker)

Kas Sa mäletad?
Mina küll mäletan. Seepärast võingi öelda, et eilne linnapäev oli teistsugune. Eks midagi oli ju sama ka. Lava oli sama koha peal, lõke põles samas paigas, üsna sama moodi, küllaltki sama soojalt. Ja ilutulestiku sätendavad jutid lendasid südaööl ka peaaegu samamoodi taevasse nagu eelmisel aastal. Ent palavust oli tunduvalt vähem. Järve pole päris pikka aega ujuma jõudnud. Jõgi on vajadusel jahutust ja lähedust pakkunud. Sel aastal niisiis.. Anmatino ja Terminaator olid midagi uut. See, et mu õde oma kihlatuga päeva meil külas veetis (ärgem unustagem ka vanaisa), oli uudne. Ja see, et nad mõne tunni pärast mu endaga kaasa Tallinnasse viivad, - kas tasub mainimist?

Igatahes. Et mul on teised mõtted blogi suhtes (ehk teisisõnu I’m having second thoughts about my blog) aka kas ja mida ja kellele kirjutada, siis ma ei oskagi midagi rohkem öelda. Näis, mis sellega saab..

Sügisel igatahes jään ma paljudest inimestest ilma ja pean oma elu kuidagi teisiti ümber mõtestama. Ega mul nende pärast nii mõrukurb ei ole, vastupidi – see, kuhu nad lähevad, teeb neile head ja rõõmu ja.. ehk viib nende unistused täide. Üksiti viib nad ka eemale. Aga olen õnnelik koos nendega. Kui nemad on õnnelikud.

Kuid ma ise lähen ka eemale. Mõneks nädalaks. Ära mõtte- ja vaimueksiili. Saarele. Sinna “välismaale”. Täna õhtul olen pealinnas ja juba 24 h pärast alustan sõitu. .
Tulen jälle sama vana jutuga, et .. Ah. Jah. Mis ma ikka. Igatsus ja puudustunne saavad liiga ära leierdatud, kui ma peaksin nad nüüd jälle kõneaineks võtma. Jäägu.
Ma olen juulikuistel väljasõitudel ja ühishetkedel vast mõtteid ja sõnu ja hetki mõnevõrra ikka kogenud ja varunud ning kui neid ka juurde ei tule, elan mõnda aega neist ära.
Päev korraga.

and the history books forgot about us
and the Bible didn’t mention us
the Bible didn’t mention us
not even once

კეთილ მგზავრობას გისურვებთ !

Terminaator - Juulikuu lumi

Violet Hill.

Võtsin ta endaga ühes, kandsin teda hoolega kaasas ja hoidsin enda lähedal. Aga ikkagi jäi ta pooleli. Vaim oli tugev, aga liha nõrk. Otsustasin, et olenemata sügavast tahtest, käib see mul üle jõu. Pika kaalumise tulemusel otsustasin täna õhtul ette võtta väikese jalutuskäigu ning anda ta ära. Nii ta katki jäigi. Reetsin Thomas Manni, reetsin “Võlumäe”, kuigi kindel plaan oli ta läbi lugeda. Miskipärast on mul aga tunne - ma ei välista võimalust –, et ühel päeval ma võtan ta taas sealt riiulist välja ning jätkan sealt, kus pooleli jäin. Loodame.
Käte vahelt avastasin ma aga Dostojevski “Idioodi”. See pole sugugi üllatav valik, arvestades möödunud sündmusi. Viimaste päevade valguses oli see ainuõige ja õiglane valik.
Lätis oli teatrifestival. Jah, võib-olla on neid palju. Võib-olla on praegugi kusagil Leedus või Poolas või jumal-teab-kus. Aga Lätis me käisime ja Valkas me 4½ päeva olime. Õigemini pendeldasime enamiku ajast Eesti-Läti piiril. Või mistahes piiril. Eks ta üks Piirivöönd oli. Jälle. Tundsin, et kõnnin Valga tänavatel, aasta on 1931, ma olen Asse Jairus ja minu kõrval patseerivad Verner Taklaja, Benno Maran ja Villibald Oona. Raudna jõest ja selle loost me ei räägigi. See lõhn, mis mu juustele nendest veeskäikudest jäi, oli loodetavasti kõike muud kui muda lõhn. Või Lethe. Samas Lethe võis ta vabalt olla..
Mida mul on sellest festivalist rääkida?
Mida ma võiksingi rääkida?
Kõik jutud – ja neid jagus rohkem kui ühte öhe – said räägitud. Ning kusagilt hilisõhtustest diskussioonidest on jäänud mu pähe kajama, et kõik sõnad ja kõik mõtted, mis on kord mõeldud, on juba täide läinud.
Naer. Mulle jäi meelde naer. Kui veider, et naeru oli nii palju. Ma naersin selle festivali jooksul palju. Remarque, tark mees, on kirjutanud (“Aeg antud elada, aeg antud surra”): “Naer on parem kui nutt. Eriti siis, kui neist mõlemast mingit kasu pole”. Kas just kasu ei ole, aga midagi, peale hetke, sellest ei muutu. Vahest ehk mälestused – millistena neid kunagi meenutada, millistena nad end pähe söövitavad. Ja ma ei taha halbu mälestusi.
Seepärast oligi naeru, oli nalju, oli lõõmavaid päevi ja äikesetormi, sooja paduvihma, nostalgiahetki punaste sametkardinatega ruumis, öid täis mõtteid ja sõnu, jalutuskäike, päevi täis teatrikunsti ja seltskonnamänge, päikest, jäätist, soolapähkleid ja juuksesalkudes tantsivat tuult. Oli kollektiivset võidurõõmu, subjektiivset kaotusvalu. Kõike oli. Ilu ja rääma. Sära ja tolmu.
Eks meile taheti korraldada üks sisukas ja huvitav ja üritusi täis festival. Ja eks korraldati ka. Ja eks ta üks veider festival oli. Mitte korralduse poolest, aga me ise hõljusime kusagil oma maailmades ja nende maailmade puutekohad olid oi-oi kui erinevad ja pentsikud. Oli see unes või ilmsi? Üks kell jäi sel festivalil seisma..
Igatahes. Dostojevski. Tema lõpetas selle festivali. Lõpetas selle piiriloleku segaduse. Lõpetas seestraputava katarsisega. Raputas nii, et siiani miski mu mõtteid halvab ja siiani sees kipitab. Mis sest, et ma vähe sel hetkel mõistsin, vähe neist sõnadest aru sain. Aga alati ei olegi tarvis kõike sõnadesse panna, et asjade olemus selgeks saaks. Ja see, mida ma nägin ning see vähene, mis pelgate fraasidega edasi anti, oli liigutav. Poolteist ajaühikut – tundi, kui konkreetne olla – ja viimase vaatuse ajal tundsin klompi enda kurku kerkimas, peas miski karjumas “Ei, ära lõppe veel ära, ei, reaalsust pole vaja, las maagia kestab!”. Aga selge on see, et eesriie kord kukub ja terav aplaus lõikab lummuse pooleks. See, mis oli, ei kordu iial. Teatrivõlud. Ning niiviisi lummatuna ma (ja C. -ainus teine kaasosaline meie trupist) sealt saalist lahkusingi, nägin teisi väljas simmanil tantsimas, hüppamas, rääkimas hoopis muid jutte, täiesti teisi asju ning istusin kõnniteepervele maha. Tahtsin rääkida. Etendusest. Sellest, mis just oli juhtunud. Millestki. Sellest, mida tundsin. Või tundmata jätsin. Ei tahtnud minna mõnda aega teiste juurde, sest teadsin, et nad ei mõistaks mind. Nad ei saaks aru mu Dostojevski-hetkest. Hiljem, jah, ma läksin ja olin ja tantsisin. Viini valssi. Ja cha-cha’t. Ja midagi veel. Aga osa mu mõtteid jäi sellesse Dostojevski-hetke ning on pekselnud seal siiani kui puuris lind.
Ja seepärast ei ole ka üllatav, miks ma täna “Idiooti” kaisutasin, ta koju tõin ja ühes võtan, kaasas kannan ja järgmised kolm nädalat endaga hoian.

Muide etendus oli Rjazani oblasti Skopina Noorteteatri „PREDEL" Fjodor Dostojevski „Krotkaja", režissöör Iļja Deļ.

Mõtlesin pikalt, mis laulu ma siia taustaks panen. Kuigi festivalil kõlas palju Alenderit … Ning kuigi üks neist oleks üsna tabav ja sobiv... Ja kuigi veel..

Aga panen Coldplay – Violet Hill.
Las jääb.

Maasikaväljad igavesti! Ja eskimod.

Vahel polegi tarvis midagi muud kui soojust.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad sellest muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas oli 32 kraadi sooja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma tahan sõpru. Viimaks ometi – neid, keda mul kunagi õieti olnud ei ole. Parim sõber on midagi muud. Parim sõber on keegi, kes kasvab sinuga koos ja omab mingit erisugust pühalikku olemust ka siis, kui aastaid pole nähtud ega kuuldud. Aga sõbrad on midagi teistmoodi erilist. Sellist pooleldi mind ennast ja pooleldi midagi välist ja pooleldi midagi kõigest, millesse mu päevad ja ööd valatud on.
Ma pole end kunagi sõbra-inimeseks pidanud. Pole kunagi tundnud vajadust ega tarvidust rohkem kui ühe-kahe inimese järele, kelle ma oma elu-mulli luban ja oma üürikestesse sotsiaalsetesse tegemistesse kaasan. Olen olnud iseendaga ja harjunud üksinduse ning nähtamatute kaaslastega. (Siinkohal tervitusi mu lapsepõlve nähtamatule sõbrale Marikule, kes mind mu 5. eluaastal hülgas ning siiani naasnud ei ole.)
Minu endaga olemise hetki on hakanud närima aga pentsik kibe igatsustunne. Selline, mis tekib mõnel augustikuuööl, kui päike harjumatult vara loojub ning õhk lõhnab kahkjalt millegi jaheda ja niiske järele, andes aimu lähenevast sügisest. Selline, mis tekib koos esimeste halladega mõnel niiskel sügisõhtul, kui tahaks kõndida uduloori piirini, teades ometigi, et sinna iial ei jõua.
Need ei ole minutid ega tunnid üksindust ega vaikust, mida ma igatsen. Need on sõbrad, mille järele mu mõtted puudust tunnevad. Kui päris aus olla, ei meeldi mulle neid nii nimetada – sõbrad (kui äraleierdatud ja pealiskaudne mõiste!), aga ma pole veel leidnud keelelist väljendit nendele inimestele, keda tahaksin enda maailma enda kõrvale; nüüd ja alati. Kellega saaksin olla, kes mõistaksid mind, kellega saaksin rääkida. Kellega saaksin vaikida. Justnimelt vaikida. Segamatult ja rahus.

"Inimesi, kellega jutustada, on palju. Aga neid, kellega sa saad vaikida, on väga vähe.”
”Olen nõus.”
”See, kui sa saad teise juuresolekul vait olla nii, et sind vaikus ei sega, näitab, et sa oled õige inimesega.”
”Aga kui vaikus muutub minu jaoks piinlikuks? Kui ma tunnen, et peaksime millestki kõnelema..”
”Siis pole õige vaikus. Pole õige inimene.”

Millal me seda vestlust pidasimegi? Kuu aega tagasi? Rohkem?
Ja ma sain sellest mõttest lennult aru. Olin poolelt sõnalt nõus, kuid pole ise seda mõtet välja öelnud. Pole olnud vist kedagi, kellele öelda. Kuni selle hetkeni. Kuni taipamiseni. Kuni silmade avamiseni.

Olin kolm päeva TÜTi suvekoolis Värska lähedal. Päikest oli palju. Inimesi oli palju. Metsmaasikaid oli palju. Järvevett oli palju. Mõtteid oli palju. Hetki oli palju.
Ma ei tea, kas seda oli kuulda, kuid välja ma selle ütlesin: “Ma leidsin selle, mida otsisin”.

Kõndisime mööda kruusakrobelist metsavaheteed ja laulsime: “Kord läksid kolm sõpra…”. .

Ja kui ma seda hetke 80-aastaselt ei mäleta, siis mille nimel ma üldse nii kaua elanud olen?

Vahel polegi muud tarvis kui soojust. Olgu see siis hommikuses supluses, maasikate noppimises pronksikarva õhtus, kellegi toetavas õlas või pais, kellegi hoidvas käes, kellegi mõistvas embuses, muretsevas kõnes, murtud šokolaaditükis, sõõmus jogurtis, kesköises valsis muruplatsil kesk metsa, kitarrimängus või tuhandesõnalistes pilkudes, mida mõistetakse lausa pimesi. Või vaikuses.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad neist muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas on 21 kraadi sooja. Pilves. Ja vihmane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..

Vaid sellest:
Soundtrack: Damien Rice – Eskimo