Pauguga!

See oli tujuküllane ja arendav aasta.
Ma võin seda öelda, sest olen aasta vanem. Olen nüüd vana ja elukogenud. Nii vana, et saan aru ja oskan kindlalt öelda, noogutan eneseteadlikult pead ja kinnitan noorematele: “Jah, nii see tõepoolest oli” (järgneb tark ja kõiketeadev pilk kaugusse).
Ühesõnaga - sain 21 ja võin nüüd kasiinosse minna, kanget alkoholi osta ning kandideerida riigikogusse. Esialgu ei ole ega plaani ma ühtegi neist teha.
Jõululaupäeval võtsin perelt ametlikult vastu õnnesoovid vanaks saamise puhul. Traditsiooniliselt. Kenasti.
Esimesel jõulupühal olin kodus, rookisin lund ja lootsin, et bussid sõidavad. Et nad seda õnneks tegid, asendas traditsiooniline sünnipäevalaud süldi ja heeringarullidega igasuguse kasiino, Sovetskoje igristoje selle kraami, mis kanged mehed uttedeks teeb, ning pantomiim-versioon Aliasest mistahes istungi Toompeal. Selle viimasega, tunnistan, oli hoog juba Genis käigust sees. Seekord õppisime seda, et kui vastus pole ”sukeldumine”, siis on see “telk”. Pikema jututa oli mitmel moel armas kahekümne teise eluaasta algus. Mul on sellest päevast nüüd kaasaskantav mälu, soojad sukad, ilusad sukad, vastupidavad sukad, palju šokolaadi, lilli ja purpurne karbike kahe rea kivikeste ja 925 kraadiga.

Kõige austuse juures Ilona Laamani vastu:

Kuldne keskiga

    ma olen juba nii vana
et panen end ise riidesse
olen veel nii noor
et mind võetakse riidest lahti

Kui mina, Ninni Nugis
ja United States of America
avastame teineteist
oleme üksteisele NN ja USA

Veel on tulevik ees
veel võivad ajalehed koguda materjali
mu nekroloogi jaoks
veel nimetatakse mind paljutõotavaks

Veel võin ma otsida USA'd
ja leida oma India

Vahepeal jõudis hulga lund juurde sadada, 150 aasta lumerekord on löödud nagu hilissuvine kärbes vananaistesuve leitsakus. Lõin Monika tulekuga Alenderi parafraasi: Nii palju on lund, et otsa ei näe/ja sumbates lõppeks mul jaks./ Kui sumpaksid vastu ja annaksid käe, /las hange siis vajuks me kaks. Nüüd on Scarlett lisa toonud; järjekord järgmise lumesaju nime jaoks on rõõmsasti üle kahe aasta pikk, seetõttu ei hakanud ma D.-nimelisele ilmastikuanomaaliale pretendeerima ja võtsin leplikult lumelabida taas kätte. Lükkasin uuele aastale tee lahti ja nüüd ootan seda. Vanale aastale kinkisin lohutuseks esimese endaavatud šampuse. 25. detsembri katse läks aia taha (st ei läinud alguses üldse ja siis ei läinud ikkagi minu käes) ja et mitte mömm olla, haarasin täna härjal sarvist – ehk pudelikaelast. Kõik on elus, vaip on kuiv, lagi terve. Võin enda üle uhke olla. Ja möödunud aasta üle ka.
Uus toob euro, toob Euroopa kultuuri, toob eksamid ja .. Eks kõike muud ka. Mida ja kuidas täpsemalt, võime vaid lootusrikka põnevusega oodata. Selle kõige, mis 2010 sisse mahtus, saadame väärikalt ära. Pauguga!

Kohtumiseni kassiaastal.

“Miks mitte võtta seda piskut..”

Inimesed tänaval ei pööranudki nii suurt tähelepanu, kui oleks võinud oodata. Või oskasid nad oma hämmeldust hästi varjata. Kuid võib-olla ei üllatagi neid enam miski. Nad heitsid minu suunas vaid üürikese pilgu ja kõndisid siis oma teed, kui mina läksin, käes neoonroosa kann piimakotiga, ilmses kõigutamatuses, ühiselamust bussiga Raekojaplatsile. Ka KJ ja Mannuga Comarketis riiulite vahel kaupa valides ning kirjandusõppejõuga kokku trehvates, ei teinud viimane just suuri silmi. Pentsikult ilus algus ilusale kolmapäeva hommikule. Hommikule, mis järgnes õhtule ja ööle, kus oli minu viimane Piirivöönd, Genialistide klubi, head ja ilusad inimesed, male, tants, jõulud ja porno. Tõesti liigutav sissejuhatus jõuluaega.
Just kõike seda lubasin endale peale selle aasta viimast eksamit, mis nõudis korralikku pingutust nii õppimisel kui sooritamisel. Jõuluüritus Genis näis peale etendust hea ja õige valik. Mitte seepärast, et ühes ruumis alasti päkapikumütsides ulakaid tegelasi näitas ja teises seinal jõuluklassika “Üksinda kodus” jooksis, vaid laes rippuva kuusepuu pärast. Justnimelt. Et selle kuuse all laua ümber istet võtta ning olla nendega, kelle silmis peegelduv Geni sume valgus südame soojaks teeb. Sel päeval tabas mind jälle fanaatiline inimestearmastus. Mul oli tunne, nagu oleks õnneks ääretult vähe vaja. Nagu ei mahuks minu armastus elu ja inimeste vastu minu veenidesse ära.
See oli armas õhtu. Kaotus malemängus ei vähendanud rõõmu mängust enesest, kõrvalruumi pornodisko ei seganud headel retrolugudel nahka kuumaks kütmast, puuduolevad Aliase nupud ei takistanud meil tervet turniiri maha pidamast ning minu külmetusest maskuliniseerunud hääl ei peletanud kedagi. Esimesed etteruttavad õnnesoovid said hõõgveiniga kätte saadud, niisamuti ka lubadused kinkida mulle midagi suurt. Neli meist lahkusid peolt veidi varem kui ülejäänud seltskond, et järgmisel hommikul pidada vaikset ja harrast jõulueelset brantši.
Ka mina olin midagi lubanud – et tulen ja teen mannaputru ning toon neoonroosa kannuga liitri piima kaasa. Tõin. Tegin. Mannu imehea maasikatoormoos oli minu arust siiski olulisim maitselooja selles säravas detsembri hommikus kollaste seintega korteris. Tegime pannkooke, nautisime hilist hommikusööki, jõime end seest soojaks (kes kohvi, kes glögiga). Viivuks libistasin sõrmed ka üle kitarrikeelte. Aeg kristalliseerus ja kulges kiirustamata, mähkides meid mahedasse pühapäevameeleollu.

Õhtul oli krüpti viimane etendus. Ning jõulupidu. See pidu, kus mind 21 korda lae alla visati, lauldi, klaase kokku löödi, üllatavaid kinke tehti ning mil ma liigutatult laususin: “…kui ma olen oma perega, on mul alati kõik hästi”. Minu teine pere – teater. Need inimesed, kellega täiesti juhuslikult Saatus veidi rohkem kui aasta tagasi teed ristas, on nüüd saanud lausa elutähtsaks osaks. Sest nad on nii andekad, sest nad on nii head, sest nad ei karda teha nalja enda üle, sest nad ei karda tappa teisi naljadega, mida keegi teine iialgi välja ei mõtle, sest nad teevad uskumatult originaalseid kingitusi (aitäh, Jari, selle toreda paariskingi eest; aitäh, Jürgen, turbakoti eest; aitäh C. gurmaaniaarde eest ning aitäh teile kõigile, kes te olite näinud vaeva ja pakkinud – kas või nähtamatusse hingepaberisse - mulle sel õhtul kingi.), sest nende soovid on siirad ja ilusad, sest nad ei keela mul muutuda sentimentaalseks; sest nendega on alati hea tüti pidudel tantsida, limbotada ja ajatuid sise-nalju visata. Sest nad on olemas.
Just selle ja kõige eelpoolräägitu tõttu oli minu aastalõpp Tartus üks parimaid sünnipäevi/jõulupidusid. Aitäh.

Nüüd jõulud ja ametlik D21 kodus, kodukolle, kuusepuu ja esimese jõulupüha hommiku eriline tunne, justkui maailm oleks uus ja keegi suur ning nähtamatu teeks julgustava pai.
Ning tõesti - õnneks ei olegi palju vaja.

Soundtrack: Yann Tiersen - Comptine d’un autre été

Do you remember when…

…things were really hummin’..

17. detsember, kui ma ei eksi. Jah, tõepoolest, täna täpselt aasta tagasi oli ka 17. detsember, ent siis oli neljapäev, aasta viimane - semiootika – loeng, teatristuudio klounaadi arvestus Pepleri seltsimajas, oli 18 kraadi külma, roheline kleit ja D20 Ristiisas. Kui hästi ma seda päeva mäletan. Ja neid inimesi, kes selles päevas olid. Ja kui veider on mõelda, et see oli 365 päeva tagasi. Ja et ma seda mäletan. Et inimesed ei unusta. Minu arust on see lihtsalt ilus.

Sama hästi mäletan ma ka 1. detsembrit 2009. Oli udune-vihmane päev, oli White Lies’i “You still love him”, koristustuhin ühikatoas (selles kolmeses veel), ootusärevus, aastapäevaball Vanemuises, punane korsett ja helesinine lips, Ivo Linna ja lainete lugu. Aastaring on täis saanud ja jälle oli 1. detsember. Nüüd juba veidi teistmoodi. Selle aasta loop-artist oli Florence + the Machine kolm korda väiksemas toas. Päev oli kargelt lumine, kleit oli must ja sobis helesinise lipsuga hoopis paremini. Ja seda enam, et aasta tagasi ballil hoogsat tantsu vihtunud noormees ja neiu teatristuudiost ei olnud sugugi enam nii võõrad keerutajad kui tookord. Vastupidi, nemad ja sel aastal nii mitmedki teised olid need inimesed, kellega tantsupõranda parketti Tartu Big Bandi, TÜ Sümfooniaorkestri ning Laura ja Raivo Tafenau bändi saatel kõvasti lihvida sai, kellega me Shakespear’is naersime olnu, oleva ja tuleva üle, kellega me kella poole ühe ajal Struve tänava korteri köögis laulsime, anekdoote rääkisime ja kassi üle naersime ja kellega me poslebala'l riided selga ära sulatasime. Jah, sel aastal on nii paljugi teisiti. Ometi pole elu kunagi muusugune olnudki. Me ise oleme need, kes muutuvad. Või hakkavad ümbritsevat teisel moel märkama.
Koju jõudnuna avastasin, et mul on 4 h aega magada ja et mu jalatallad on lõhki. Ent see teadmine ei vähendanud grammigi rahulolu ega heade ja ilusate mälestuste väärtust.

Lisaks võin veel ühele julgustükile nimekirjas “Asjad, mida teha” linnukese juurde vedada. Seda äärmiselt meeleolukat õhtut Püssirohukeldris tuletab mulle nüüd, nädal hiljem, meelde sinine viirg käevarrel ja paranenud marrastus küünarnukil. Võitlusarmid. Ja kõigest ühe salto pärast, mis kuuldavasti olevat väga efektne olnud. Kuid, nagu öeldakse, pulli peab saama. Eelmise nädala neljapäeval saigi. Sõna otseses mõttes – haarasime KJ-ga härjal sarvist ja panime oma sisemise kauboi proovile. Minu suureks üllatuseks suutsin ma end naiste arvestuses finaali sõita (rodeo kohta vist “ratsutamine” öelda ei saa, ega). Hoolimata põhjalikult kaalutud strateegiatest ja tehnikatest, ei õnnestunud mul finaalis isiklikku rekordit teha ega ka liidri 43 sekundit ületada, kuid vähemasti pälvisin tähelepanu efektse maandumisega. Ning, KJ, ära siis väga kurvasta selle ühe sekundi pärast ;).
Peale pulli raputas rahva elama püssika majabänd, kes taaskord oskas hinnata meie entusiastlikku parketikulutamist. Niisiis – väga kordaläinud õhtu. Järgmisel päeval maandusime taas Ristiisas, soovisime palju õnne ja rääkisime pikemalt elust ja ilmast. Lausa uskumatult hea, et inimesel on mälu. Geniaalne. Ma võin meenutada seda, mis juhtus eile, mis pool aastat tagasi, aasta või viis tagasi. Võin jutustada sellest, olla õnnelik, et mul on need pildid alles, mälus. Muidu ei oskaks me ju millestki rääkida. Me peaksime üksteist iga päev uuesti tundma õppima ja iialgi ei saaks me naerda ja öelda: “ Ah, mäletad seda korda, kui me.. “ Ja keegi teine mäletab vastu. Lihtsalt geniaalne. Kunagi aasta pärast võime jälle meenutada.. “.. See päev, kui me mõtlesime, et mälu on ilus. “

Jah. Mälu on ilus küll. Aga vaevalt, et pelga esteetilise poole märkimisega eksameid ära teeb. Tulving kindlasti pettuks, kui kuuleks, et ma ainult selle teadmisega piirdun. Niisiis peab vahepeal ka õppima, tegema selgeks episoodilise, semantilise ja protseduurilise mälu eripärad, mälu (seniteadmata täpse) lateralisatsiooni, amneesiate liigid ja meenutamise-unustamise seaduspärasused ja toimemehhanismid ja …
Kuid on hea mitte unustada, et mu aju on nii suurepärane, võimaldades mul kogemusi, elamusi ja emotsioone salvestada ja taasluua. Täna, homme, aasta hiljem. Et head tunded kaotsi ei läheks. Et ilusad hetked oleks rinnataskust võtta.

Come on let's twist again like we did last summer
Yea, let's twist again like we did last year..

Soundtrack: Chubby Checker – Let’s Twist Again 1961

Olgugi, et pime. Ikkagi on valge.

Elu pole end kulgemisega tagasi hoidnud. Küll aga olen seda teinud mina. Olen ahmanud suu õhku täis, et rääkida nii mõnestki seigast, mõtiskleda nii mõnegi olukorra üle, aga võta näpust. See õhk on kõik tühjalt alla neelatud. Ainsaks vabanduseks võin öelda, et võttiski näpust.. Külm siis. Talv tuli üleöö. Katused said valgeks. Teed said valgeks. Tänavad said valgeks. Tulesid on rohkem kui kevadel sääski. Vist. (Kinnitamata andmete kohaselt palun eelnevat väidet vägagi subjektiivse arvamusavalduse ja pigem illustreeriva metafoorina võtta.) Ühesõnaga – iluson. Külmaga pole koonerdatud – november jõuab vaevu lõpusirgele, aga –20 on ammu põski paitanud.
Eilse esimese advendi meeleolus ostsin poest piparkooke, keetsin ingverimaitselist rosinatega leivakreemi ja süütasin küünla. No, ja mandlid-pähklid on käe ulatuses. Sees on sume-hämar, lõhnav ja vaikne. Ja väljas on valge, valge, valge.. Pimedas küll ei paista nii hästi, et valge.. Hommikuses päikesevalguses on seda aga eredasti näha. Nii, et sundis bussiga sõites silmad suurest eredusest pilukile pigistama ja naeratama. Vot nii valge on. Põllud on üleni. Ja kuused on üleni. Ja puuvõradki on üleni. Emajõgi on ka. Esimest korda nägin, kuidas sääraste miinuskraadide juures jõgi aurab. Aga ta auras.
Mulle meeldib ilus karge Põhjamaa talv. Või ei ole külm mulle veel naha vahele pugenud. See oleks isegi ravitav, peaasi, et sügavamale ei poe.. Sügavamalt on külmust juba raskem kätte saada.

(Pildil siiski möödunud talv)

Noh, nõndaks. Olen heietanud maast ja ilmast. Ja ilmast (välted sättida vastavalt soovile). Viimaste nädalate jooksul (ja jooks see on olnud, tõsi) on ette tulnud nii draamat (ka seda igas mõttes) kui pidu ja pillerkaari. Mõtisklesin üks nädalavahetus selle üle, kuidas ja millal küll inimesi tähele pannakse. Ja miks pannakse. Kas siis, kui nad mingil põhjusel pälvivad laiema tähelepanu? Või siis kui nendega mingi õnnetus juhtub?
Ühel laupäeva hommikul klõpsasin juhuslikult teleri mängima. Nägin ennast. Ahah. Sa vaata, kui tore. Siis meenus: meie “Piirivööndi” etendusest tehti OP-i saatele epiloog. Naabritädi ütles mind tänaval nähes, et nägi mind telekast ja ei tundnud mind üldse kohe ära, igatahes väga tubli olen .. Koolikaaslased ka mainivad.
Kuidas seda nüüd nimetada? Kuulsus? Vaevalt, olen ju mina kogu aeg mina olnud. On seal siis vahet, kas telepurk või tavaelu.. Miks keegi ei ütle näiteks kiitvalt, et “nägin sind eile tänaval. Ei tundnud üldse kohe ära. Aga sa oled nii tubli.” Oehjah. Ja lähme siis edasi..

Peale üht etendust, kui ema-isa vaatamas käisid, polnud Tartust vaevalt jõudnud kojugi, kui autorehv katki läks. Õnnelik juhus, ütlete? Läksime emaga ees jalgsi kodu poole. Mõne aja pärast järgnesid uudised. Isa ka, seda küll, aga koos uudistega. Et talle sõideti kõnniteel otsa. Kolm meetrit õhulendu ja järgmiseks päevaks uudised raadios ja netis ja.. kõikvõimalikes meediumites, k.a sellisel sotsiaalsel infofenomenil nagu linnatänav. Naabritädi - jälle - küsis, kas kuuldu on tõsi ja kuidas tervis on ja kuidas nii küll läks ja kus isa küll käis ja oli.. Et olgu ta ikka tubli. Iga teine vastutulev tuttav oli agar küsima.
Jälle. Ka kuulsus? Miks keegi küll ometi niisama ei tule ja ei uuri, kuidas isal läheb, kuidas teie elu läheb? Olge ikka tublid!

Näete siis. Kui suhteline on kuulsus. Ja inimeste väärtus. Alati peab enne midagi juhtuma. Või peab selleks midagi tegema, et inimest märgataks. Jah, kandma helkurit, eks ole. Aga ma ei mõelnud seda plinkivat asjakest, vaid mingit sotsiaal-kultuurilist markerit. Veider, kas pole. Nagu enne seda inimest ei olekski olemas. Või on ta nii iseenesest mõistetav.
Ühesõnaga: ärge võtke elu iseenesest mõistetavana. Seda tahtsingi öelda. Tuleb osata näha ja tuleb osata hinnata.

Enne veel, kui asi pateetiliseks kätte läheb, ütlen ära, et magedaid nalju ei ole tarvis hinnata. Siiraid ja positiivseid püüdlusi – seda küll. Aga “keeran-sulle-ära-olen-kõva-mees-nalju” ma ei tolereeriks. Nõup. Ehk et: käisin nädalavahetusel vanaisa juubelil (Õnne, Paps!); terve küla oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud… vms.. Pole ammu õekesega suguseltsi kokkutulekul viibinud, täitsa vahva oli. Selle hetkeni, kui õekese kullakene otsustas omamoodi defensiivse strateegia kasutusele võtta. Ahah, hästi. Jätan meelde, jätan meelde…

Lõpetuseks ikkagi rõõmsates nootides: kui külm võtab varbad ära, on sõrmed veel alles! (loodetavasti).

PS: juba ülehomme algab detsember. Ja sellega seoses saab alma mater aasta vanemaks. Ja seoses eelneva seosega: ball!
Lähen selle ootuses piparkooke sööma, küünlaleeki imetlema ja elu mitte iseenesest mõistetavana võtma.
Kaunist!

Kusagil seal. Vahepeal.

Samal ajal, kui Brüsselis vangutatakse pead selle üle, et Euro-rahadest miski 1,6 miljonit läheb Rootsi kuninga põldudele, ja Eesti tohtrid neelatavad õudusega, et riik on kaotanud igasuguse kontrolli süstivate HIV omanike statistika üle, on üks seltskond inimesi viibinud Piirivööndis. Neil pole sooja ega külma sellest, mis toimub “seal väljas”. Mingu või maailm hukka, peaasi on täita oma roll. Ja täita seda nii hästi kui võimalik. Kes hakkas nägema unenägusid fiktiivsetest piirivööndlastest, kes parapsühhootilistest seisunditest.. Ja olen üsna kindel selles, et mina ei olnud ainuke, kes köögis putru keetes, vannitoas hambaid pestes või tänaval kaubamaja klaasvitriine vaadates teksti loeb, otsekui kõneledes kellegi nähtamatuga. “Kas hinge on olemas? . . Me ei jõua kuhugi, kui puhastustulest läbi ei käi. . . Kas ka Teie armastate Tartut?”
Esietendus sai peetud. Nii uskumatuna kui see ka ei paistnud, saime sellega hakkama. Alles paar nädalat tagasi olime proovisaalis, nina tekstiraamatus. Jah, ning näidendit muudeti ju igal uuel proovil kuni kontrolletenduseni välja. Kuid tulime toime. Nii esimene kui teine esietendus jäid eilsega seljataha ja ees on kuu, mil tõeline hoog sisse saadakse. Ootan huviga viimaseid etendusi – milliseks nad küll kujunevad?
Neljapäeval tõstsime toostid Kangro, Üliõpilasteatri ja kunsti terviseks ning sõime. Üle pika aja sõime. Kogu selle prooviperioodi ajal, mil koolitunnid sujuvalt proovitundideks ja sealt öötundideks keerdusid ning hommikusöök päeva ainsaks korralikuks eineks sai, lihtsalt ei avanenud võimalust rahumeeles maha istuda ja kõhtu täita. Õnneks sai nüüd sedagi tehtud. Üksiti meenutasime helge nostalgiaga ühiseid vanu aegu ja elu. Tantsisime. Laulsime. Oo, laulda meeldib meile alati.. Kui me ei oleks üliõpilasteatri näitlejad, võiks arvata, et oleme muusikute organisatsioon. “Laev lõikab laineid nagu igas laulus…”

Ja paari nädala jooksul on nii mõnigi tütikas vanemaks saanud. Need tähtpäevad tõid endaga uued ja põnevad kohtumised ning vestlused Ristiisas ja Suudlevates Tudengites, aga ka helged ja kodused kokkusaamised proovisaalis ja Ülikooli kohvikus. Hip-hip-hurraa!

Ja niisama tasuks ju mainida, et tahan teatrit ja luulet ja küünlavalgust. Näib, et november on tõepoolest käes. Vihm võiks nüüd kompsud kokku pakkida ja seitsme maa ja mere taha sõita.

Kui paadimees meid sõuab üle Styxi.

Ta küsis, kas me siis mitte kuhugi välja ei jõua? Ta küsis, kas sellel jõel ei olegi teist kallast? Aga mina küsin: kuidas on sõita üle selle jõe? Kes ütleb, millal ja kelle jaoks saabub kord aeg paati istuda? Ja kes tasub paadimehele hõbemündid, et need silmadele asetada?

Seista selle jõe kaldal ja mitte tunda hirmu. Nii või naa jõuame siia samasse tagasi. Või pole me siit veel lahkunudki..

Ei, mina ei otsi elu mõtet. Elu mõte on Elus eneses. Olen seda kogu aeg teadnud. Just seepärast on igasugune elu lõpp nii mõttetu. Kõik edasine tundub mõttetu. Seepärast küsingi - mis on teiselpool olematut kallast? Ad vitam paramus? Seepärast ütlengi: Elu! Seda tuleb armastada.

Linnud. Ikka ja alati linnud..
Et keegi ei peaks leidma linde, et keegi ei peaks nägema linde. Toas. Kambrites. Keldrites. Sest nad lendavad ära. Ja sellised linnud võtavad endaga alati midagi kaasa. Kellegi hinge. Sellised linnud toovad musta keebi. Looritavad sellesse millegi, mis on habras ja kallis. Ja viivad ära.

Sellel jõel ei ole teist kallast.
Aga ehk .. ehk ikkagi on.

P.S. Ütelge mulle kohe, kas Saatus on olemas?

Teie
A. J.

Jah, õitsegu see kibuvits kõik järgnevad kevaded Su üürikese elu auks.

Käis külas.

Sõitsin nädalavahetuseks koju. Ja sain tuttavaks Arturiga. Meie esmakordne kohtumine leidis aset reedel ning viimased kolm päeva oleme ikka ja jälle näinud. Olin temast ja tema ringiliikumisest kodulinna tänavatel juba terve nädala kuulnud, viimaks avanes võimalus temaga isiklikult tunnike kodusest laupäevast veeta. Õigemini tutvusime isa kaudu. Nüüd oli mul siis põhjust isale töö juurde külla minna ja asja teha.
Väga sümpaatne… Ta jättis meeldiva ja avatud mulje algusest peale. Ka meie juures köögis tundis ta end üsnagi koduselt ning enesekindlalt. Piidles meie punast Kikut vaheldumisi meie askeldamisega. Ka minul oli huvitav. Ammu pole temasuguseid tegelasi toa peal toimetamas ja asju uurimas näinud. Ja kui isa teda endaga töö juurde kaasa kutsuma tuli, ei tahtnudki Atu enam hästi minna: kuulas, kuidas ma arvuti taga klõbistan või jälgis oma suurte säravate silmadega, mida ema köögis teeb.
Noh, ühesõnaga, oli meeldiv. Jään ootama järgmist nädalavahetust. Ning ilmselt ka paremaid võimalusi pildi tegemiseks.
Ent siit saate vast aimu.. Saage tuttavaks – see ongi Artur.