Tonight I have no words for you.

… ainult muusika. Luban enda eest rääkida kõrgema taseme Heal Muusikal. Sellisel, mis tuleb Norrast, omab külmanärvilist ükskõiksust popkultuuri, üleüldise imago-ralli ja arutu hype’i vastu ning halvab tahes või tahtmata igasuguse alateadvuse. Sellisel, mis ostab su ära nagu kapsapea turuletilt, paneb potti ja keedab pehmeks. Aga ikka on hea.

Nii hea.

Koidik.

Mindtrack: Madrugada – Tonight I have no words for you

Püsivalt ellipsil.

Ärge heitke mulle ette, et olen orbiidilt kadumas. Mina tiirlen oma ellipsil ja näen sealjuures ränka vaeva, et hoos püsida. Jah, tunnistan, nii mõnigi asi on jäänud kirja panemata, nii mõnigi mõttelend on läinud kaotsi, ununenud, lennanud nelja tuule suunas... Ent ma tulen uue ringiga ja püüan veidigi mõttepuru maha pudistada, et kord keegi selle raja leiaks (sest ma ise vaevalt et juba käidud teed uuesti kõmbin).
Niisiis on möödas hea mitu kuud ajast, mil viimati pikema peatuse tegin ja oma elust-olust heietasin. Nüüdseks on seljataga ka esimene semester, eksamid ja - nii kahetsusväärne või lootustandev kui see ka pole - ka minu kahenädalane hingetõmbepaus. Ülehomme tõmban sügavalt kopsud õhku täis, tõstan oma jala taas kooliradadele ja tuhisen ühe hooga suveni välja.

Ja mida ma siis vahepeal teinud olen?

(tagasivaade ..)

• Sain vanemaks. Oma sünnipäeva pidasin lausa kahel korral. Esimene neist oli juba 17.detsembril Tartus Ristiisas. See oli kiire ja hägune päev. Esiteks saabusid siis karmid talveilmad ja ma pidin jõudma enne oma peoõhtut veel teatristuudiosse, et etendada ära meie klounietüüd KJ-ga. See tähendas otse Peplerist pubisse jooksmist (külma ja kontsade ja muu tüdrukute-halaga). Enne, kui end purikaks külmutasin, tuli mulle aga külaline, kellega jagasime tasside taga kiirelt kuuma puuviljateed ning kes mu ära viskas. Mitte prügikasti, vaid Peplerisse. Ja oli hiljem veelgi abiks nii transpordi kui kottide-kompsude kandmisel. Aitäh.
  Minu peoõhtu kulges meeldivalt. Kuulasime Raen Väikest ja sõime end oimetuks (enamjaolt). Võin öelda, et kõige paremad olid selles õhtus olemas. Kõik, keda oleksin tahtnud.
  
  Teine sünnipäevapidu toimus traditsiooniliselt kodus. Vaikselt ja rahulikult. Jõuluselt. (Minu sünnipäev on jõulune, mitte jõulud on minusünnipäevased, eks).
• Pidasin jõule ja aastavahetust. Jõulud ja aastavahetus on meie peres niivõrd traditsioonilised, et mingeid eristuvaid nüansse on raske välja tuua. Kui, siis Uusaastapidu. Käisime peol. Kuulasime Homenjat. (te võite nüüd naerda, ma luban). Vastuseks: ei, ta pole muutunud ja lajatas taaskord medika omale otsaette, lõõritas kõik laulud ühel viisil ja jõi vaheaegadel liiga palju viskit. Aga hästi. Muidu oli hästi.
  
• Elasin üle eksamisessi. Oma esimese sessi. Vaevasin pead kõiksugu materjalidega nagu kolmeliitrist purki soolaseentega. Tihkelt täis. Suruda. Uuesti! Mõelda vaid: õppurid põhi- ja keskkoolis nurisevad selle üle, kui peavad õppima päevas rohkem kui 2-3 tundi. Nende jaoks on see ebainimlik pingutus (ok, ma ise tabasin end ka sellelt mõttelt tihti; keskkoolis see nii vist ongi). Kuid rahustuseks teile: ma arvutasin kokku oma (iga)päevase õppenormi, selleks tuli keskmiselt 14 h päevas. Ja see on üsna ümaralt öeldud, sest mahaarvatud pesemise-, söömise- ja üürikest puhkeaega oli tegelikult kindlasti vähem kui 1, 5 h päevas. Kindlasti. Minu puhul vähemasti. Seega võis vabalt ka 15 h õppimist per päev tulla. Vot nii siis. Ega kibedama eksamigraafiku ajal suurt ei teinudki, kui hommikul üles, söök ja õppima; vahepeal korraks seljasirutus, kerge söök, tagasi õppima ja nii hilja õhtuni, magama.
  Enamik hindeid on küll käes, ent ebaõnn hüppab ikka aeg-ajalt kui kährik tulede peale mu teele ning mängib mäkra.. Loodan, et saan selle asja paari nädala jooksul ära lahendatud.
  
• Käisin vaatamas Avatari. Ohverdasin 3 h ühest neljapäevaõhtust, et näha filmi, mis ületas "Titanicu" kassarekordid sõrmenipsuga ning on nädalaid olnud ka Eestis enimvaadatud film. Visuaalne pilt oli elamus omaette. Tõesti hämmastav. Sisu kipitas kohati klišeeliselt, aga nii mõnigi asi pani mõtlema. Kellel siis on universumis eesõigus? Mis on püsiväärtused? Kas oma rahva ''reetmine'' sisemise õiglustunde nimel on õiglane? Kas selline maailm on üldse võimalik?
  Ja käik ei võtnud tükki küljest ära: järgmisel päeval tehtud eksami tulemuseks saabus A (see oli kõige hirmsamini kardetud ja enimõpitud aine. Ujeah!)
• Käisin juubelil. Naabritädi kutsus meie pere oma juubelile kohalikku külalistemajja. Peale suurepäraste söökide (minu põhiteema), tasub mainida, et samas majas veetsid ööd ka paar teleajakirjanikku. Üks neist kutsus mind tantsule, kuigi tema lauda palutud ei olnud, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida ja imbus ise seltskonda. Mitmeid mänge sai mängitud, Lõuna-Aafrika veini joodud ja niisama seltskondlik oldud.
  
• Olin haige. Suutsin vaheaja esimestel päevadel korjata külge müstilise viiruse. Olin täiesti läbi; söök ei olnud sõber, keha oli justkui võõras ja hell, pea täis klaasvatti. Imekombel kestis selline madalseis vaid vaevalt kaks päeva.
  
• Võtsin aja maha. Vaheaeg sai kalendrisse kirja lõunani magatud päevade ja jalgade järel vedamisega. Kuigi, see viimane on veidi liialdatud (mitte küll võrreldes sessi-ajaga), sest lugesin plaanitult raamatuid, sidusin (piltilikult) paaril korral põlle ette ja tegin purukooki ning ohtralt leivakreemi. Jõudsin isegi suusatama. Tegime emaga hea 1.5 km-se ringi. Kõvasti, ma tean. Aga vähemalt on rajad lumme sõidetud, see on peamine. Mingi aeg kuulutasin kõva häälega, et minust saab kabetšempion, seega mitmed tunnid läksid kabenuppe virtuaalselt ning reaalselt tõstes, kaotades, pöörates.
  

Peale esimest semestrit, poolt aastat uues elus, kui ma saavutasin oma viimase viie aasta madalaima kaalurekordi(viimati olin ma selles kaalus 15-aastaselt, tõesti.), õppides, kogedes, valgustudes ja tuhmudes.. mida võin ma öelda? Seda, et tunnen end viimasel ajal ka viis aastat vanemana. Viimati oli selline äkiline vanemaks-jäämise/saamise tunne peale Viljandist tulekut.. Aga jah, nii ongi. Jajaa, pea läheb otsas halliks, kortsud süvenevad ja kõiksugu muud hädad annavad tunda. Kuid mitte see, vaid pigem miski klõps kusagil sees annab vahel end tunda. Üha rohkem. Klõps.
Ning ees ootab mind uus toanaaber, uued ained, uued teed, uued ideed, uus kevad..

Mindtrack: Muse - Butterflies and Hurricanes

Fotoreportaaž: Ball

Keda skleroos ei vaeva, peaks mäletama, et aegu tagasi oli juttu Tuhkatriinuks olemisest, kingakeste kaotamisest ning materjali kogumisest. Ühesõnaga, see materjal on olemas. Ammu, ma tean, aga postitus jäi tahte ja muu lobisemise taha toppama.
Nüüd loomulikult teen ma aga hoopis lühemalt. Piltlikumalt, kui võib öelda..

Nimelt toimus 1.detsembril 2009 (siis, kui väljas oli praegusega võrreldes hullupööra soe ja vihmane) Tartu Ülikooli 90. aastapäeva ball. Jah, sai käidud.

Trepil pakuti tervitustoosti..

Peale sissejuhatavaid kõnesid alustas Politseiorkestri Big Band ning saal täitus hetkega rahvast. (antud ülesvõte pärineb mõnevõrra hilisemast tantsuringist)
Enamik ajast toimus midagi sellist. Kes ütles, et seltskonnatantsuga ei tegeleta?


Ka hr ja pr President olid kohal. Nüüd võin siis öelda, et olen Ilvestega ballil jalga keerutanud. (Oh, lausa kolmega)

Siis demonstreeriti meile krambambuli püromaanlikku valmistusmeetodit. Tulemus oli üsna meeldiv. (mitte see, et topsikud laual põlema läksid, vaid jook ise. Cheers!)

Ivo Linna & Rock Hotel esinesid ka. Tants jätkus..

Peoõhtu kõrghetk: sööme torti. (Ja vähe siis ei söönud.. Mina andsin kiiresti alla.)

On üsna veider tähelepanek, et kõiksugu olemiste ja pidude kirjeldamisel panen ma rõhku menüüle. Te olete ka tähele pannud, et ma räägin alati detailselt söögist-joogist? Kas siinkohal peaksin siis mainima, et konjakit anti ka? Ei, seda ma ei proovinud. Aga tort oli tasemel. Krambambul samuti.
Kõrvailu pakkusid veel Gerli Padar ja Margus Jürisson ja Vanemuise näitlejate-lauljate trio Kaljujärv-Lumiste-Dvinjaninov.
Aitäh KJ-le, kes mind assisteeris ning mu jalatallad sõna otseses mõttes ära lõhkus.. (seda ma avastasin õnneks küll alles koju jõudnuna). Ma usun, peale säärast dance-kamikaze't ei olnud tema olukord sugugi kergem. Afterparty kandus edasi korp!Ugalasse. Seal esines Kolumbus Kris. Paluti ka tantsima, aga olin nii väsinud, et sinna pikalt peatuma ei jäänud..

Ühesõnaga. Taldu tuliseks tantsima ei ole pelgalt väljend. See on ohtlik. Ärge seda kodus järele proovige.
(TÜ ballil aga - vabalt!)


Tõestuseks, et ma olen kohal olnud - piltidel: kes otsib, see leiab..

Oo, hõimlane, laena mul kuube..

Kallis Päevik,

elu siin Siberis Põhja-Jäämere ääres kulgeb endistviisi. Hommikud algavad koera jooksutamise rituaaliga – koer on vaja soojaks saada, kuigi ta on kelgu vedamiseks liialt vana. Rõõm on tõdeda, et daļe bierapşie kiţeda (päikesetõusu-kuu) on toonud juba mõningase soojema ilma – päeva ajal päikese käes on muhedalt kõigest –20 kraadi (ööd mööduvad –28 kraadi vaimus). Ja ühtlasi on päike peletamas minema polaarööd. Kurb on, et iglu ei taha temperatuurile eriti vastu panna: seinad pragunevad ja tapeedi lööb lahti. Vale ehitusmaterjali konsistents vist.
Ma kahtlustan, et harpuuniga järvele minek on keelatud. Sellest on kahju. Pole ammu head rasvast vaala saanud. Tomatimarinaadis… Seda saame vaid jõulude ajal lubada. Hülged ei paku enam pinget, pealegi on nad kavalaks muutunud ja ei anna isegi saiatüki peale kätte. Uut vesti vist see kuu ei saa. Pealegi on alanud polaarrebaste küttimise hooaeg.
Ja mu tarkusehambad kasvavad usinasti. Pea-šamán ütles alati, et kihvad on hundi julgus. Õiged kihvad teevad hundist hundi. Minust peaks ka siis õige nganassaan saama, eks.
Nädalalõpuks lubasid ilmatargad –32 kraadi. Ma tahan seda vesti!
Ent siinkohal lõpetan. Krasnojarski krai kohale on laskunud Mou-nämõ (Maaema) rahumeelne pimedus. Loen jälle Kundera’t ja unistan Pariisist. Kas seal on ka külm?

Kuraditosin.

Uusaastasoovid tiirlevad atmosfääris koos küttesuitsuga. Kes tahab autot, kes maja, kes last.

Kes on varjus, kes on varjuta.

Mina olen vahel mõelnud et...

Tahaksin, et mul oleks palju raha, mida ma raatsiks kulutada raamatute ostmiseks (ja just ilukirjanduse).
Tahaksin, et mul oleks lauaserval enda Fowles’i “Liblikapüüdja”.
Tahaksin, et oleksin vahel kannatlikum.
Tahaksin osata paremini kirjutada.
Tahaksin osata paremini laulda.
Tahaksin osata mängida klaverit. Hästi.
Tahaksin osata maalida. Hästi.
Tahaksin aru saada rohkem, aga teada vähem.
Tahaksin mõnikord paremini tahta.
Tahaksin suuta õpetada inimestele empaatiat, et nad oleksid kaastundlikumad.
Tahaksin, et maailmas oleks rohkem leebust ja leplikkust.
Tahaksin olla parem inimene, et mul ei oleks kahju ennast ohverdada.
Tahaksin, et mul oleks rohkem aega.

(siinkohal saate ehk mu eelmise sissekande iroonilisest alatoonist aru, eks)

Mindtrack: Indigolapsed - Koiduhirm

Minul on aega küll.

Head uut!

Nagu näha, olen ma aastavahetuse üle elanud. Ja Internet on seda teinud ning ka Sina, kes Sa praegu arvuti taga oma aega nende sõnade lugemiseks kulutad. See on Sinu valik. Just nagu minu oma neid ridu kirja panna.
Palju õnne! 2010 on käes ja elu läheb edasi.
Ja väljas on vist sajandi ilusaim talv. Peale vaadates ei arvakski, et –26.

Nojah, rohkem ma praegu ei ütlegi.

Vana-aasta viimasel päeval ajas inspiratsioon mind kella üheksa ajal üles. Ei tea, mis ta järgnevaga öelda tahtis, aga ma panin kuulekalt kirja. Nagu ikka.

Minul on aega küll
liitristes purkides
sahvris ja keldris.
Mõned on möödunud aastast,
mõned on veelgi vanemad.
Ja mõned on
käärima läinud,
mõnel on hallitus peal.

Niiskete ilmadega ikka juhtub.

Minul on aega küll
karpides pööningul reas.
Mõnel nii paks
on tolmukord,
et enam ei paista läbi.
Mõni on kukkunud
teiste taha.
Mõni jäänud
on alla.
Mõnesse löönud
on koid.
Ja mõnda ei ava ma iial,
sest võti on kaduma läind.

Mänguhoos ikka juhtub.

Minul on aega küll
toas virnade viisi.
Osa neist läinud
on raisku.
Osa lakkamatult nurgas
omaette tiksub.
Osa vahel
lendab must mööda.
Osa seisab
mu selja taga.
Osa venib
seina peal.

Kui aega on palju käes, siis ikka juhtub.

Minul on aega küll
hoolikalt laotud
hoovi peal riita.
Suuremad alla ja
väiksemad peale.
Need, millel kasvand
on sammal,
panin ma eraldi.
Kuulekalt ootamas
ühiselt kevadet,
et päike neilt sulataks
rõhuva lume
ja viimaks saaks
valgust ja sooja.

Külma talvega ikka juhtub.

Minul on aega küll
väikestes kapslites
kottides sahtlites.
On siniseid ja punaseid.
Kõige kibedamad
on mustad ja valged.
Kui keegi on andnud
vastu nina
või sees on murdnud
miskit katki,
siis paar kapslit
need vead
kõik parandab.

Pimedusega lööduna ikka juhtub.

Võtke.

Mu hinges pole

miskit puudu,

vaid vastupidi -

paljutki on üle.

Ja kui ka sellest

midagi ei muutu,

kõik võtke,

võtke, jah,

võtke täis

kõik süled.

Ei müü, vaid

ära annan muist

võtke,

võtke heaks!

Ei vastu taha muud,

kui et ei iial

prügihunnikuist

ma neid tükke

hiljem leidma peaks.

See oli ühel päeval,

kui ma

olin väike,

mil elu

ootamatult tuli

minu tuppa;

ta tegi oma

igapäevakäike

ja õpetas,

et anda

tuleb rohkem alati

kui võtta.

Kuid hoiatas, et

vaadaku ma ette:

on olemas ka vargaid.

Me keskel poes

ja tänavail

on nähtud neid,

ootamas vaid hetke,

et saaks meilt röövida

nii mõistust.

Elusid.

Kui südameid.

Nii elu kord mind

karmilt õpetas.

Ja minu ainsaks

tänuks jäi

siis teda kuulata.

Ei. Ma iial end

ei lase nõnda

paljaks röövida.

Vaid ise annan.

Annan, jah, kõik,

võtke!

võtke heaks.

Kuid, palun, hoidke

minu mõistust.

Elu.

Südant.

Et ma kord

prügihunnikust

neid iialgi

eest ei leidma peaks.

Polnud juba kaua aega midagi kirjutanud. Napilt jõudsin.
Ilusat lõppu.

Helgemat uut.