Minul on aega küll.

Head uut!

Nagu näha, olen ma aastavahetuse üle elanud. Ja Internet on seda teinud ning ka Sina, kes Sa praegu arvuti taga oma aega nende sõnade lugemiseks kulutad. See on Sinu valik. Just nagu minu oma neid ridu kirja panna.
Palju õnne! 2010 on käes ja elu läheb edasi.
Ja väljas on vist sajandi ilusaim talv. Peale vaadates ei arvakski, et –26.

Nojah, rohkem ma praegu ei ütlegi.

Vana-aasta viimasel päeval ajas inspiratsioon mind kella üheksa ajal üles. Ei tea, mis ta järgnevaga öelda tahtis, aga ma panin kuulekalt kirja. Nagu ikka.

Minul on aega küll
liitristes purkides
sahvris ja keldris.
Mõned on möödunud aastast,
mõned on veelgi vanemad.
Ja mõned on
käärima läinud,
mõnel on hallitus peal.

Niiskete ilmadega ikka juhtub.

Minul on aega küll
karpides pööningul reas.
Mõnel nii paks
on tolmukord,
et enam ei paista läbi.
Mõni on kukkunud
teiste taha.
Mõni jäänud
on alla.
Mõnesse löönud
on koid.
Ja mõnda ei ava ma iial,
sest võti on kaduma läind.

Mänguhoos ikka juhtub.

Minul on aega küll
toas virnade viisi.
Osa neist läinud
on raisku.
Osa lakkamatult nurgas
omaette tiksub.
Osa vahel
lendab must mööda.
Osa seisab
mu selja taga.
Osa venib
seina peal.

Kui aega on palju käes, siis ikka juhtub.

Minul on aega küll
hoolikalt laotud
hoovi peal riita.
Suuremad alla ja
väiksemad peale.
Need, millel kasvand
on sammal,
panin ma eraldi.
Kuulekalt ootamas
ühiselt kevadet,
et päike neilt sulataks
rõhuva lume
ja viimaks saaks
valgust ja sooja.

Külma talvega ikka juhtub.

Minul on aega küll
väikestes kapslites
kottides sahtlites.
On siniseid ja punaseid.
Kõige kibedamad
on mustad ja valged.
Kui keegi on andnud
vastu nina
või sees on murdnud
miskit katki,
siis paar kapslit
need vead
kõik parandab.

Pimedusega lööduna ikka juhtub.