Püsivalt ellipsil.

Ärge heitke mulle ette, et olen orbiidilt kadumas. Mina tiirlen oma ellipsil ja näen sealjuures ränka vaeva, et hoos püsida. Jah, tunnistan, nii mõnigi asi on jäänud kirja panemata, nii mõnigi mõttelend on läinud kaotsi, ununenud, lennanud nelja tuule suunas... Ent ma tulen uue ringiga ja püüan veidigi mõttepuru maha pudistada, et kord keegi selle raja leiaks (sest ma ise vaevalt et juba käidud teed uuesti kõmbin).
Niisiis on möödas hea mitu kuud ajast, mil viimati pikema peatuse tegin ja oma elust-olust heietasin. Nüüdseks on seljataga ka esimene semester, eksamid ja - nii kahetsusväärne või lootustandev kui see ka pole - ka minu kahenädalane hingetõmbepaus. Ülehomme tõmban sügavalt kopsud õhku täis, tõstan oma jala taas kooliradadele ja tuhisen ühe hooga suveni välja.

Ja mida ma siis vahepeal teinud olen?

(tagasivaade ..)

• Sain vanemaks. Oma sünnipäeva pidasin lausa kahel korral. Esimene neist oli juba 17.detsembril Tartus Ristiisas. See oli kiire ja hägune päev. Esiteks saabusid siis karmid talveilmad ja ma pidin jõudma enne oma peoõhtut veel teatristuudiosse, et etendada ära meie klounietüüd KJ-ga. See tähendas otse Peplerist pubisse jooksmist (külma ja kontsade ja muu tüdrukute-halaga). Enne, kui end purikaks külmutasin, tuli mulle aga külaline, kellega jagasime tasside taga kiirelt kuuma puuviljateed ning kes mu ära viskas. Mitte prügikasti, vaid Peplerisse. Ja oli hiljem veelgi abiks nii transpordi kui kottide-kompsude kandmisel. Aitäh.
  Minu peoõhtu kulges meeldivalt. Kuulasime Raen Väikest ja sõime end oimetuks (enamjaolt). Võin öelda, et kõige paremad olid selles õhtus olemas. Kõik, keda oleksin tahtnud.
  
  Teine sünnipäevapidu toimus traditsiooniliselt kodus. Vaikselt ja rahulikult. Jõuluselt. (Minu sünnipäev on jõulune, mitte jõulud on minusünnipäevased, eks).
• Pidasin jõule ja aastavahetust. Jõulud ja aastavahetus on meie peres niivõrd traditsioonilised, et mingeid eristuvaid nüansse on raske välja tuua. Kui, siis Uusaastapidu. Käisime peol. Kuulasime Homenjat. (te võite nüüd naerda, ma luban). Vastuseks: ei, ta pole muutunud ja lajatas taaskord medika omale otsaette, lõõritas kõik laulud ühel viisil ja jõi vaheaegadel liiga palju viskit. Aga hästi. Muidu oli hästi.
  
• Elasin üle eksamisessi. Oma esimese sessi. Vaevasin pead kõiksugu materjalidega nagu kolmeliitrist purki soolaseentega. Tihkelt täis. Suruda. Uuesti! Mõelda vaid: õppurid põhi- ja keskkoolis nurisevad selle üle, kui peavad õppima päevas rohkem kui 2-3 tundi. Nende jaoks on see ebainimlik pingutus (ok, ma ise tabasin end ka sellelt mõttelt tihti; keskkoolis see nii vist ongi). Kuid rahustuseks teile: ma arvutasin kokku oma (iga)päevase õppenormi, selleks tuli keskmiselt 14 h päevas. Ja see on üsna ümaralt öeldud, sest mahaarvatud pesemise-, söömise- ja üürikest puhkeaega oli tegelikult kindlasti vähem kui 1, 5 h päevas. Kindlasti. Minu puhul vähemasti. Seega võis vabalt ka 15 h õppimist per päev tulla. Vot nii siis. Ega kibedama eksamigraafiku ajal suurt ei teinudki, kui hommikul üles, söök ja õppima; vahepeal korraks seljasirutus, kerge söök, tagasi õppima ja nii hilja õhtuni, magama.
  Enamik hindeid on küll käes, ent ebaõnn hüppab ikka aeg-ajalt kui kährik tulede peale mu teele ning mängib mäkra.. Loodan, et saan selle asja paari nädala jooksul ära lahendatud.
  
• Käisin vaatamas Avatari. Ohverdasin 3 h ühest neljapäevaõhtust, et näha filmi, mis ületas "Titanicu" kassarekordid sõrmenipsuga ning on nädalaid olnud ka Eestis enimvaadatud film. Visuaalne pilt oli elamus omaette. Tõesti hämmastav. Sisu kipitas kohati klišeeliselt, aga nii mõnigi asi pani mõtlema. Kellel siis on universumis eesõigus? Mis on püsiväärtused? Kas oma rahva ''reetmine'' sisemise õiglustunde nimel on õiglane? Kas selline maailm on üldse võimalik?
  Ja käik ei võtnud tükki küljest ära: järgmisel päeval tehtud eksami tulemuseks saabus A (see oli kõige hirmsamini kardetud ja enimõpitud aine. Ujeah!)
• Käisin juubelil. Naabritädi kutsus meie pere oma juubelile kohalikku külalistemajja. Peale suurepäraste söökide (minu põhiteema), tasub mainida, et samas majas veetsid ööd ka paar teleajakirjanikku. Üks neist kutsus mind tantsule, kuigi tema lauda palutud ei olnud, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida ja imbus ise seltskonda. Mitmeid mänge sai mängitud, Lõuna-Aafrika veini joodud ja niisama seltskondlik oldud.
  
• Olin haige. Suutsin vaheaja esimestel päevadel korjata külge müstilise viiruse. Olin täiesti läbi; söök ei olnud sõber, keha oli justkui võõras ja hell, pea täis klaasvatti. Imekombel kestis selline madalseis vaid vaevalt kaks päeva.
  
• Võtsin aja maha. Vaheaeg sai kalendrisse kirja lõunani magatud päevade ja jalgade järel vedamisega. Kuigi, see viimane on veidi liialdatud (mitte küll võrreldes sessi-ajaga), sest lugesin plaanitult raamatuid, sidusin (piltilikult) paaril korral põlle ette ja tegin purukooki ning ohtralt leivakreemi. Jõudsin isegi suusatama. Tegime emaga hea 1.5 km-se ringi. Kõvasti, ma tean. Aga vähemalt on rajad lumme sõidetud, see on peamine. Mingi aeg kuulutasin kõva häälega, et minust saab kabetšempion, seega mitmed tunnid läksid kabenuppe virtuaalselt ning reaalselt tõstes, kaotades, pöörates.
  

Peale esimest semestrit, poolt aastat uues elus, kui ma saavutasin oma viimase viie aasta madalaima kaalurekordi(viimati olin ma selles kaalus 15-aastaselt, tõesti.), õppides, kogedes, valgustudes ja tuhmudes.. mida võin ma öelda? Seda, et tunnen end viimasel ajal ka viis aastat vanemana. Viimati oli selline äkiline vanemaks-jäämise/saamise tunne peale Viljandist tulekut.. Aga jah, nii ongi. Jajaa, pea läheb otsas halliks, kortsud süvenevad ja kõiksugu muud hädad annavad tunda. Kuid mitte see, vaid pigem miski klõps kusagil sees annab vahel end tunda. Üha rohkem. Klõps.
Ning ees ootab mind uus toanaaber, uued ained, uued teed, uued ideed, uus kevad..

Mindtrack: Muse - Butterflies and Hurricanes