Hoogsas rütmis..

Hea on vahel tõdeda, et suudan veel millegagi üllatada. Näiteks, et kogu mu elu ei möödugi näoli raamatukaante vahele kadununa. Siinkohal võiks öelda: küll mulle meeldivad sünnipäevad!
Omapoolse panuse sünnipäevapeo meeleolukaks kulgemiseks andsin nimelt neljapäeval. Ja hällilapseks oli/on (endiselt) meie kõigi armastatud Alma Mater Tartuensis. 90 pole mingi naljaasi, seepärast ei tahtnud ka tudengilauliku esitlust ning tantsuõhtut niisama tuulde lasta. Eriti kui see veel kõigile osalistele prii oli.
Niisiis hõikasin teate välja ning panin isegi senise nii truu seltsilise jahmuma: mina ja sihuke ootamatu soov välja minna (?!)Tegelikult oli imestuse põhjus hoopis selles, et mu neljapäevane plaan ei piirdunud vaid Justamendiga TÜ spordisaalis. Kus sa sellega.. me jõudsime veel CT-sse Rolf Juniorit kuulama ning teises stiilis tantsu praktiseerima. Innovaatilisuse eest tantsutehnika loomises plusspunktid meile, aitäh.
Kõik oli väga kena. Kuni hetkeni, mil kell näitas juba hea paar tundi uut päeva. Ning ma avastasin, et osa minust otsustas jalga lasta. Hääl. Kõigi eelduste kohaselt ei suutnud ta Rolfist lahkuda ja jäi peale meid veel klubisse lae alla hängima. Hommikuks muidugi tuli koju, kus tal pääsu. Aga tema selline isepäine põige tõi meie kavva uue nüansi: hüppe Statoili teel kodu poole ning kuuma kakao (koos eksperimentaalsete joomisvõtetega. Siiski – kaanega s a a b juua.) Nautisin oma maskuliinset akustikat ja kirusin vanadust: et need jalad ka nii kergesti väsivad ja - mis see olgu - , et kontsadega kilomeetreid kõndida ei saa?! Mis ajast?
Vot selline õhtu siis. Loomulikult hakkasin järgmise päeva hommikul õppima. Keeleteadust. Jah, seda, mis kannab ebaõnne nime.
Ent sünnipäev pole veel läbi. Homme kaotatakse Vanemuise trepile ära nii mõnedki kingakesed. Ja ma kavatsen olla üks osalistest. Seda küll ei tea, mis saab peale kesköiseid kellalööke, kuid üks on kindel – ball.

Ja siinkohal tuletaksin nüüd meelde, et kaks nädalat on läbi. Lubadus on täidetud – lund ei ole ikka veel. Aga suvi võiks nüüd juba tagasi lõunamaale lennata. Esimene advent jäi eilsega selja taha. Mudase ja vihmasena. Soojaga 7 kraadi.
Meenutame: eelmisel aastal möllas sel ajal ringi lumetorm. Ega aastad ole vennad…

Ahjaa. See lõik ei lähe just kuigi palju teemasse, aga tahtsin ikkagi ära märkida filmi, mida mul rõõm näha oli - (500) Days of Summer. Oli tõesti hea film! Tõesti. Ja nagu ma kuulsin, oli see lausa PÖFFi avafilm. Kel veel võimalus – jookske!

Meeleolumuusika: Take That – Up All Night

Echo Echo ...sweet delays.

Kaja sõna otseses mõttes. Need kaks teiste hulgas jälitavad veel eriti.







If i have to switch the lights off
I wanna switch them off with you

Ah. Praegusel hetkel võiksin Chris Cornerile ära anda oma õnnekastanimuna ning loovutada kahe nädala lumesaju. Nii suured ohverdused lihtsalt selle eest, et ta niisugused laulud on kirjutanud. Aitäh.
Lähen nurka liigutusest värisema.
(Olgu, valetan. Maale vanaisa sünnipäevale. Aga kajal luban jälitada. Ohjah, palun.)

Loss.

Keegi ei pääse lossi – see on kirjutamata seadus. Olukord, mil tundub, et sinna pääsemine on paari sammu kaugusel, on kõigest tühi lootus: alati tuleb keegi ootamatu, juhtub midagi kummalist ning paarist sammust saab paarkümmend katsumust.
Kõigis meis on see võhivõõras Maamõõtja, bürokraatia ning juhuslikkuse köidikutes vaevlev kangelane, kes meeleheitlikult püüab jõuda lossi – oma ihatud, kuid tundmatu eesmärgini, mis köidab salapära ja müstilise ülevusega. Tegelikkus osutub vahel hoopiski proosalisemaks. Oma pimedate kinnisideedega lämmatab ta selle reaalse elu, mis ümberringi kulgeb. Ja kui ta kord mõistab, et on rühkinud valede väärtuste nimel ja eitanud vigu, võib olla hilja. Ei aita ametlikud läkitused ega tähed taevas. Üksikisiku surm on traagilsem kui kogu plejaadi kangelaste massihukk.

Selline oleks neljapäeval vaatamas käidud etenduse mõttelugu.
Ent kui läheneda veidi teoreetilisemalt, siis julgen tunnistada tüki üle keskmise heaks. Mis veidi kohatuna tundus, oli mõningane ülepopulariseerimine karakterite ja tegevuse pisinüansside puhul. Kui nüüdisaegseid stereotüüpe ja Kafka eestistamist populariseerimiseks nimetada saab. Olgu, eestikeelse levimuusikaga võis viimaks harjuda ning mingil hetkel ei häirinud ka emost peategelane enam nii väga kui alguses (kuigi see veenilõikamine oli maitsetu). Ja kolmas asi, mis natuke kriipima jäi, oli Jeremijase (Martin Kõiv) rollivahetus: totrast tolast iseteadvaks ja karmihääleliseks maksmapanijaks saamine polnud kuigivõrd usutav ega loomulik. Kõivule sobinuks naerutaja roll paremini, ilma asjalikkuseta.
Jah, kriitika on kõlanud ka liiga lihtsakoeliste ning otse-kõigile-arusaadavalt-välja-naljade pihta, ent ma võtsin seda kui lavastajapoolset irooniat. Tõsi küll, kafkalik süngus ja kõhedus kannatas selle all.
Lõpp selle-eest säras oma eksistentsialistlikus-sürrealistlikus headuses ja jättis mõtteisse lüürilise retoorika kaja armastusest..

Jäin rahule. Aitäh.

---

Ent mis puutub edasisse õhtusse, siis järgnev on heaks näiteks sellest, kuidas tütikad pidutsevad (TÜT – Tartu Üliõpilasteater).

Jõudnud Lutsu raamatukogu kohvikusse, kisti mind kohe rahva hulka ja sealt edasi viinapitsi taha (vaevu jõudsin keelduda, enne kui soolapekk ja sibularõngad kätte pisteti). Keeldusin nii viisakalt kui sain ja püüdsin teha juttu tudengifilmi tegijatega castingu’st. Pikalt see ei õnnestunud, sest pidin ikkagi TÜT-i terviseks sõõmu võtma. Ja tõmbama omale õnnemündi. (Selle sain üherublase) Üllatav oli, et mitte ainult pekki, ‘Saaremaad’ ja sibulat ei olnud vabalt saada, vaid kui ma midagi muud juua palusin, tõi meie näitejuht isiklikult mulle mustika Fizzi ja palus lahkesti laua juurde. Seal - ohhoo- oli tervelt kahte sorti salatit, täidetud lihapalle, kringlit ja muud näsimist. Hetkeks tekkis kahtlus ega ma kellegi sünnipäevale pole sattunud, vaid ikka tutvumisõhtule. Ei, kahtlused olid asjatud ja kõike, mida leidus, oli vabalt saada. Noormehed muidugi kasutasid seda võimalust ära ja ei lasknud tasuta alkoholil liiga kauaks seisma jääda. Neiud olid veidi tagasihoidlikumad, ent panustasid ka ise taara taastootmise jätkusuutlikkusse. Niisiis - sööki-jooki oli rohkem kui küll ja ühel hetkel oli seltskond muutunud väga lõbusaks. Muusikavaliku eest vastutas meie näitejuht isiklikult ja lasi meile tantsuks kõike ‘süngest’ tehnost Modern Talking’u ja latiinorütmideni. Ahjaa, Gery Halliwelli, Shakirat ja Iglesiast kõlas ka. Fun. Ning kui tuli elava muusika isu, haaras Jari kitarri järele, andis minikontserdi ja siis suundusime väiksema seltskonnaga sujuvalt koridori edasi laulma ja mängima, sest samas ruumis avastati oma pianistivõimed ja lasti neil särada. Nii me siis eraldi vahepeal laulsime.
Ja tantsu oli ka. Ohjah. Kõik tantsisid, keegi ei viilinud. Olenemata muusikastiilist või –stiilitusest.

Tundsin, et mul polegi vaja oma lossi otsida. Mul on hea ka sellises kohas, nende inimestega. Terve neljapäev oli ood nendest ja neile.

Heaolu verehinnaga.

Reede 13 algas poole liitri vere kaotusega.

Olgu, kui nüüd aus olla, siis peaks ütlema loovutamisega. Kas ma olen arust ära? Ju siis. Aga tõsi see on: palusin end Verekeskusesse kaasa sõidutada ja lubasin heledates vormides tädidel omale nõela veeni lükata. Aitäh sõidu ja mentaalse käehoidmise eest.

Selline eneseületus siis. Sest kord pidin ju end veenma selles, et foobiad ei ole muud kui inimmõistuse vili ning – nii võimatu kui see ka ei tunduks – doonorlusse ei surda. Ja tõsiasjad, et olen tundmatus kohas, kaugel heast ja harjumuspärasest ning piirisituatsioonis, kus mina kedagi ei tunne ja mind ei tunta, on hoopis lihtsam säärase sangarlusega hakkama saada. Anonüümsus on kõige mõjuvam turvatunne.
Ja mida ma siis sain, peale augu veenis ja väga eriskummalise tutvumise oma saatjaga? No, mõistmise, mis on mu veregrupp, hemoglobiinitase ja miks nuuskpiiritus nii (kuri)kuulus asi on (ei, ma ei kaotanud pilti ära, aga tädid heledates vormides arvasid, et äkiline palavushoog võib sinnani viia); kogemuse, küpsiseid ja šokolaadi. See viimane on kaalukas motiveerija, ma tean. Tõeline väärtus aga on ikkagi see, et sain endale tõestada: pole olemas võimatuid asju - on piiratud mõtlemine (kui tihti pean ma seda ütlema.. ). Minu jaoks oli see üks kõrgemaid mõõdupuid. .. See oligi see mägi, mille tahtsin ületada järgmisena. Done.

Ja kui kõrvale arvata kogu see ebameeldivus, mis tuli lihtsalt välja lülitada, oli tänane vereloovutamise aktsioon mulle paradoksaalselt vajalik – et tunda heaolu. Oma põhimõttekindluse, julguse, huvitava hommikupooliku ja.. šokolaadi pärast. Nagu esimene teenitud palk.

Vaatan kilekotipelikaniga tõtt. Ta justkui küsiks: millal siis jälle kohtume? Ma vastan kerge muigega: Oh ei, mitte niipea küll, aga.. ma ei ütle enam kunagi "iial!".

---

Eile oli Kafka. Ja oli õhtu, täis meeldivat seltskonda, tantsu ja häid emotsioone. Aga sellest teine kord.. (Ma lükkan oma lakoonilisuse verevaeguse kaela ja lähen oma ‘veremaitselist’ šokolaadi sööma.)
Nii need asjad elus käivadki. You give –you get.
--

Meeleolumuusika: Kasabian - British Legion

Keegi ei pääse..

Ja hommikused pannkoogid juustu, kohupiima- ja pähklikreemiga ei muuda midagi lihtsamaks.
Akna taga on küll udu ja vihm, aga mis sest.
Täna on üks nendest hommikutest, kui kõik tundub kergem, alustades kliimast ja lõpetades metafüüsiliste nähtuste ning oluliste siseorganitega.
November vist, mis muud.

PS. Soovitan kindlasti vaadata originaalvideot.

Teatrinuudlid

Paar nädalat tagasi tahtsin ära märkida selle, et aeg on jälle lennanud ja mööda lasknud kiired 365 päeva. Ent ma unustasin seda teha - ei tea, kas tahtlikult või kogemata - ja tundsin veidi süüd. Eelmisel nädalal plaanisin meenutada aastatagust Halloweeni, ent ei jõudnud sellenigi.
Elan siis parem praeguses hetkes ning välistan võimaluse taas süüd tunda, et olen oleviku maha maganud.

Olen nii mõnegi asja üle õnnelik. Esmalt selle üle, et on novembrikuu ja kaunis põhjamaa kliima ehtis ära põllud, metsad ja tänavad.
Ja ühest põhjusest olen varasemas postituses juba rääkinud. Kohe järgmisel päeval ilmus teinegi - vabastus eesti keele õpetuse eksamist. See oli ilmekaks kinnituseks, et mu töö ja vaev kõikide kontrolltööde ''A'' peale tegemiseks tasus end ära. Niisiis - mul ei olnud suurusehullustus, vaid kindel siht ; ). Selle ma ka saavutasin ja tean südamerahuga, et mu tulevasele tunnistusele üks hinne kirja saab. Kahe päeva jooksul juba teine kord, mil tahtsin lakke hüpata.

Ühe loengusarja lõpp tähendas ka rohkemat aega. Selle meeldivaks sisustamiseks sain paar kutset. Võtsin mõlemad vastu.
Esimene neist oli Genkluppi TÜT (Eesti esi)etendusele ''Vabadus või surm''. Lavastus kajastas 'batko' Nestor Mahno elu läbi anarhismi, vabadusepüüdluse, eneseteostuse ja Ukraina-Vene poliitilis-sõjaliste olude. Mulle meeldis etenduse hoogsus, jõulisus, hoolimatus - just stilistilisest küljest, ent mis häiris, oli liigne sisu kokkusurutus kitsasse ja ajalis-ruumiliselt piiratud kompostitsiooni. See hajutas veidi mõtte tabamist ning muutis lavastuse tormavaks ja segaseks. All in all, mulle meeldis. Ühe mehe maailmaparandamise ideed siiski veidi liigutasid mind.
Ja siis olin vastu võtnud kutse minna samal õhtul veel õhtustama. Gildi tänava itaalia restoran võttis meid kenasti vastu. Just nagu oleksin seal varem käinud. Kuigi ma seda ei olnud. Otsustasime tradistiooniliste nuudlite kasuks, mis traditsiooniliselt magedad olid. Kuid ei saa itaallastele pahaks panna, et nad soola puudumise ülepipardamisega kompenseerivad. Õhtusöögi meeldivust see rahvuslik pisiasi ei häirinud.
Nuudlid said lausa nii südamelähedaseks, et neist tuli juttu ka hiljem. S. olevat neid veel peale Itaalia köögi külastamist kodus samuti söönud. (Jah, siin - koduskoduski- olid nad menüüs) Sellest rääkisime reedel, kui Tartu suurimas 'loomaaias', zooloogiamuuseumis käisime ja üksiti ka geoloogiaosakonna ekspositsiooni üle vaatasime. Seetõttu saime veeta reedese päeva loodusteaduste õppehoones ja vaadata oma silmaga maale kukkunud meteoriiditükke, vääriskivisid, trilobiite, dinosauruste ja mammutite luustikke ning loomi. Loomi, loomi, loomi. Linde. Ja putukaid. Elusaid ja elutuid. Ahjaa, ka seda tarantlit, kes mu peaaegu poolsurnuks ehmatas. Sest ta oli kalade akvaariumite lähedal. Ja ta elas. Õeh.

Vahepeal olen tervelt kahel korral jõudnud ka teatristuudiosse ja elada elu, millest kunagi unistasin - lavakunstilist. Ma ei tea, kui usutavalt kõlab, kui pean ülevaks laval aeglaselt (kollektiivselt) katku suremist, kuid minu jaoks oli see puhas rõõm. Nagu ka see, et ma saan viimaks oma füüsilise toonuse kätte ning võin lisaks veeta kvaliteetaega nii toredate ja huvitavate inimestega. Jah, jälle. Nendest ei teki mul iialgi küllastumist, vist.
Praeguseni võin end õnnelikuks pidada.
Möödunud nädal on selle teesi suurepäraseks näiteks. Lisaks varasematele.
Ilusad ja head.
Uue nädala prognoos ennustab kauaoodatud Kafkat ning Teatrit. Suure tähega.
Nuudlid jätaks küll mõneks ajaks menüüst välja.

Ahjaa - ja ühe asja üle, mis mu peas puhuti lakkamatult ringkäiku teeb, olen juba rohkem kui paar nädalat rõõmus olnud. Nimelt on Minor Majority'lt ilmunud uus album. Love it.

Aitäh. Kõige eest.

Vihkajad vanaeided for the victory!

Islami religioonis usutakse, et 180 päeva pärast eostamist kirjutatakse inimlapsele ta saatus.
Meie seda muidugi teada ei saa. See jääb samasuguseks müsteeriumiks kui vastus küsimusele ''Kui detailselt see määratud on?''

Elu veeretas paari viimase nädala päevadesse nii mõndagi huvitavat. Ühtlasi ka sellega kaasneva ajapuuduse, mistõttu olin sunnitud kõige selle ülestähendamise pidevalt edasi lükkama . Ent nüüd, kui tormised ajad on möödas - ja arvatavasti tormisemad tulemas-tõmban hetkeks hinge. Ja ühe hingetõmbega räägin, kuidas ma lasin end eesti filmikunstil kummastada, vaatasin vene filmikunsti, pugesin läbi Kristjan Jaak Petersoni jalgevahe, loetlesin taskulambivalgel üles teoseid, mida kunagi lugenud ei ole ja elasin topelt läbi emotsionaalse šoki teemal ''teater''. Ning reede hommikust, mil üle pika aja äratas mind päikesepaiste.

Kolmapäev, 21.oktoober.
Lahkusin usundiloost joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Elo soovil jagada temaga filmielamust, ja et uudishimu puudumine tähendaks tühisurma, olin nõus ning üksiti lootsin end harida. Loomulikult hoiatasin E.-d, et tegu on ''Püha Tõnu kiusamisega''- ''Sügisballi'' tegijatelt. Aga et ta viimast näinud ei olnud, oli targem lasta tal lihtsalt vaadata. Ja teha seda isegi.
'Veider' ei oleks vist õige sõna. Sürrealismi kalduv sümbolistlik psühhootiline maailm ei ole väga eestlaslik. Film seega oli üllatav. Kohati süžee kontseptuaalsuse, ebaloomulikkuse ning painajalikkuse tõttu kõhedust tundes mõtlesin endamisi, kas see on tõsi? Ei, ma ei kahelnud sisu kui sellise ebareaalsuses, vaid pigem selle ideetasandis - kas tõesti heategude eest nõutakse tasu? Kas siirast headust pole olemas? Ja kui ongi, ..kas head inimesed sunnitakse end selles sünges ja must-valges maailmas ketseriteks tunnistama?
Ning siiani ei oska seda filmi kommenteerida. Nii mina kui E. lahkusime kinost suu ammuli ja ei osanud öelda ei A-d ega O-d. Ä.st rääkimata. Sügavalt keerukas kummastus. Aga aitäh selle eest.


Neljapäev, 22. oktoober.
Lahkusin semiootika loengust joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Ja minna Zavoodi.
Kokku lepitud ajast pool tundi hiljem istusime tühjas Zavvis kolmekesi ümber laua ja arutasime (teisipäevase kogunemise-arutamise jätkuks), kas kasutada head tugevat köit või bensiini? Viimase võimalusena pakkusime, et rebaste ristimise õhtuks ettenähtud performance võiks ikkagi näidendi vormis olla. Kolmveerand tunni pärast oli meid 8 ja enamus otsustas ikkagi modernistliku etteaste kasuks.


Reede, 23. oktoober.
Vaatasin ära viimased osad filmist ''Meister ja Margarita'' ning veendusin, et idee oli hea, aga Bulgakov viskas siiski vahepeal villast ning pakkus asjaga üle. Ei maksa läheneda autorikeskselt ja otsida sümbolismi sealt, kus seda tõesti ei ole mõeldud olema. Aga visulaalselt oli hea elamus.

Nädalavahetust ei mäleta. Arvatavasti ma lihtsalt õppisin ta ära. Et teha järgmisel nädalal kontrolltöid.

Teisipäev, 27.oktoober.
Wilde lokaalis polnud kedagi, kes seal olema oleks pidanud. Kuigi ma olin jälle loengust tulnud jooksuga, et jõuda poole tunniga koju, sööma, tagasi. Viimaks oli meid viis ning plaan sai veidi uut lihvi. Neljapäev oli kahe päeva kaugusel ja ma ei kujutanud endiselt ette, kuidas me oma etteastet mõjuvalt esitada saaksime.. (kas ma tõesti olen alati nii alahindav?)
Jõudsin koju ja hakkasin taas õppima: vähe sellest, et neljapäev pidi tooma rebaste ristimispäeva ja õhtused etteasted, tõi ta ka eesti keele viimase kontrolltöö. Ning just siis, kui olin oma sügavas kapsa-staadiumis vaatamas enne pealelaskuvat und kirjakasti, sain šoki. Meili kujul. See teatas, et Tartu Üliõpilasteater võtab vastu uusi liikmeid. Neljapäeval. Kell 20.00.
FUN!
See tähendas kahte päeva proosa, luule ja laulu (meelde)tuletamise, selgeks lihvimise ning vaimse valmisoleku saavutamiseks. Peale kõige muu. See oli viimane koht, kuhu lööki ootasin.

Kolmapäev, 28. oktoober.
Peale esimest loengut karjusin appi. Kõige eelnevalt loetletu jaoks. See saabus. Koos praemunasaia, kahvli ning pisikese kitarrikontserdiga. Et ma omadega endiselt kapsas olin olnud, kulusid kõik need asjad mulle kuhjaga ära. Lisaks konstruktiivsele kriitikale ja julgustusele. Ma tänan.
Õhtul tuldi mulle pealinnast külla, filmidele järele. Puuviljatee, küpsised ja minu Tartu-elu lühikirjeldus. Tänan taas.

Neljapäev, 29. oktoober.
Ma ei läinud hommikul kell 06.00 õppejõudude akna alla laulma, vaid magasin, et viimase eesti keele kontrolltöö tegemine ülemõistusekäivaks jõukatsumuseks ei osutuks. Siiani pole kindel, et ta seda ei olnud, ent palju parem tunne oli küll, kui teadsin, et olen maganud rohkem kui.. 2, 75 h näiteks. Kuigi Edgar Allan Poe, Kareva ja mingi mixed soundtrack kummitasid mu peas ning ma hakkasingi end vaikselt hulluna tundma.
See tunne jõudis haripunkti pärast akadeemilist kogunemist K. J. Petersoni kuju juures, kus meile pisike õpetlik kõne peeti, väidetava esimese eesti luuletaja jalgu šampusega pesta kästi, nende vahelt läbi pugeda paluti ning sõõm kihisevat meilegi anti. Leidsin end tänaval Lee kõrval pisarais naermas, ning peagi semiootika loengut oodates vaheldumisi ''Mikumärdit'' deklameerimas. Ilmekalt, loomulikult. Enne seda sai Cher'i lauldud. Kõvasti, loomulikult.
Siis järgnes peaproov neiu Riina juures. Et Jaril oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis teda näha loota oleks palju olnud.. Viimaks ta siiski jõudis - poole maa peale - , ent me olime oma taskulambi patareisid juba piisavalt kulutanud, et proov lõpetatuks lugeda.
Lahkusin sealt joostes, et jõuda . . edasi teate isegi.

Õhtu. Rokiklubi.
Seisime ühel hetkel (peale pikka õppejõudude ootamist) laval ja valgustasime taskulampidega pilkases pimeduses oma nägu. Kordamööda, lausudes, mida me iialgi lugenud ei ole. Ei, ma ei ole kunagi Maajat lugenud. Ausalt.
Järgnes hämmastav reaktsioon: publik võttis meie esituse väga elavalt vastu; ja nööri järele polnudki tarvidust. Hurraa.
Kuid siis saabus aeg kitarr selga visata ja tipa-tapa saatusele vastu astuda. Õnneks polnud ma üksi ning eelmise õhtu sünipäevalaps ja paar kursusekaaslast takkaotsa tulid samale teekonnale.
Kas kõik. Või eimidagi.

Dejavu'likud poolteist tundi tõid kaasa pigetõusu ja -languse nagu Ameerika mägedes ning teate, et tulemused saabuvad järgmisel päeval. Mis siis ikka. Andsime endast parima. Mängisin oma parimat hullu-rolli ja laulsin oma laulu parimat esitust. Siiani.
Vantsisime tagasi peoõhtule Rock & Roll Heaven'isse, vaidlesime õppejõududega, demonstreerisime koos teiste rebastega neile oma rumalust ning viimaks lõid nad meile raamatuga pähe. Peale selle anti head sõnad teele kaasa ja sõõm šampustki. Plasttopsist. Tudengistiil.
Ja siis sain ma jalgsi koju minna. Kõrgetel kontsadel. Nagu eelmisest korrast veel õppinud ei oleks. Hetkeks kaalusin tollast lahendust. Kuid, ohjah, miinus kolm kraadi osutus mõjuvaks põhjuseks loobuda. Valetaksin, kui ütleksin, et jalad põrgutuld ei löönud. Ai.

Reede, 30. oktoober.
Esimest korda paari nädala jooksul paistis väljas särav päike ja maailm tundus olevat rahulikum. Kojukoju jõudnud, tuli kõne, kus Jari hääl teatas, et ma kontrolliksin oma postkasti. Tal olevat aimdus .. See ei petnud teda. Jah, ma ei tea, mis mind, Jarit ja mõnda kaasvõitlejat veel ees ootab. Ehk midagi hirmsat. Aga ainuüksi selle pärast, et mu lavaline hullumeelsus Tartu teatritegijaid(peale mu enda sel õhtul)ehmatas ja neile muljet avaldas, tahtsin ''Yeah!'' karjuda.

Jah, moslemid usuvad, et 180. (absoluutne elu-)päev on määrava tähtsusega.
Huvitav, kas minu saatuse kirja pannud ingel tahtis lihtsalt näha, kuidas ma küünilise pioneere vihkava vanaeide etüüdi teen?
Well, there you go!