Ma lahkusin lauldes

, et vesi on ees.

Kui ma eelmisel nädalal Tallinnasse sõitsin, et korrakski koolitöö pingest puhata, teatrit, inimesi ja vanalinna nautida, ei uskunud ma, et see võrratu tunne nii kiire on saabuma, ja et see üleüldse nii vabastav on - tunne, et kõik on tehtud ja ma võin rahumeeli sundimatult jalutada, restoranis tunde hiina toitu süüa, häirumata sealjuures oma pulkadega söömise aeglusest; lihtsalt loojangusse vaadata, spontaanselt TÜTi lõpupeolt Otepääle road-trip'ile sõita või kodus kiirustamata pirukaid küpsetada. Ent see on nüüd nii.

 Iga suvealgus ja nägemisenijätt Tartu ja inimestega on veidi teistsugune. Alati on mingi lisanüanss, mingi hetk, midagi, mille üle rõõmustada ja midagi, millele magusa igatsusega mõtlema jääda. Jälle oli TREFF. Ei midagi sarnast eelmise aastaga, kuid ometi jõudsin nii meeldejäävat linnasõitu kogeda, esineda, hingata, rõõmustada, naerda, kallistada, naudiskleda, kui teatrit, päikest ja vihma näha. Armuda linna ja hetkedesse, meenutada olnud festivale, ammutuntud tundmusi, uusi helgeid elamusi. Nägin neid, keda olen igatsenud, kohtusin nendega, keda armastan. Kõik olid koos. Üks haldjapreili sai aasta vanemaks, üks noormees, kes ka aitas sünnipäevalast kallistada ning öises Tallinnas teatriklubis etno-charlestoni tantsida (sest eklektikažanrid on olnud meie eriala from the very beginning), ulatas täpselt kaks aastat tagasi mulle oma käevangu ja tantsitas mind koju. Ma pole sellest ajast peale lahti lasknud. Tantsiskledes oleme ühes kulgenud. Suvest sügisesse ja kevadest talve. Nemad kaks on need, kelle pärast ma tunnen end õnnelikuma ja tänulikuma inimesena. Ometigi moodustavad nad kolmiku. See üks silmapaar vaatas mulle Pikal tänaval otsa ja lubas varsti uuesti mind näha. Ja, oh, vanu häid ja toredaid uusi inimesi oli ju veelgi, kellega garderoobis istuda ja nalja visata, jutustada tänaval või emmata kohtumisrõõmust pargis.
 Muidugi olid need kolm päeva väga vajalikud ja täis siirast rõõmu. Et jaksata taas kirjutada ja lõpetada ära oma magistri esimene kevadsess. Kolmapäeva õhtul kell pool 6 vajutasin punkti. Ja astusin kerge südamega tänavale, mis tundus otsekui uus ja ootamatutes värvides. Oli aega. Oli aega, et lasta end viia Tsink Plekk Pange, nautida toitu ja vestlust, sõita rattaga ja hingata kergendatult. Ärgata hommikul hiljem, pesta aknaid ja pühkida ära õppeaasta tolm, küürida ära koolisemestri raskus, näha nostalgilist kyogen'ide etendust ning minna pidama TÜTi viimast pidu, et veel kord "teise perega" koos olla. Ja kui keegi on puudu, siis saab järele mindud. Vot selline huvipere. Nii et end Otepäält leida, autos Brainstormi "My Stari" laulda ja meie teatri Parise aiamaal maasikaid süüa on ka täiesti normaalne. Nagu ka politseiga kohtuda, rattaga Salme tänaval jänesehaake teha ja adrenaliini tõsta. Eks need lõpupeod ole alati veidi hullumeelsuse piiril balanssseerivad. Kuid kõik asjad on õiges kohas, ühes mõtete ja südamega. Rahu on leitud. Tartuga on nägemiseni jäetud. Suvi on ees. Ja kui kõik lubadused saavad täidetud, siis on mida oodata..

Ma teadsin,

et pühapäevane tööpäev maal saab olema kergelt öeldes karm. Seda ma aga ei osanud ette näha, et me ka viiekesi täisaurul rassides alles kella kuueks õhtul valmis saame. Kui ma kell kaks öösel olin Treffilt Tartusse jõudnud, teadsin, et mul on telefoni aku maksimaalselt tühi ja et varahommikune ärkamine saab huvitav olema. Jah, kolmveerand tundi hiljaks jäänuna avasin silmad nõudliku uksekella peale. Selge - A. on mulle järele tulnud, mis tähendab, et öösel allalaetud äratuskella-arvuti-app pole toiminud, mis lubab aimata, et päev on juba lõunas. Ema-isa on kurjad ja teevad kogu töö üksinda ära. Unesegasena ärkasin ma vist adekvaatselt üles alles poole tee peal tanklas. Kell oli kolmveerand 10.
 Õnneks kallas täna päikest, sääski oli palju, ent kuuma lauskiirguse käes ei tahtnud nemadki olla. Selg veel põletusest ei kipita. Randmed ei valuta veel puude lõhkumisest, jalad käru ja sületäite vedamisest. Homme selgub kurb tõde, ma usun. Vanaisa võib meie ja tehtud töö üle rahul olla - selles pole kahtlust. Õunapuuaed, majaümbrus ja õu on niidetud, puuvirnad lõhutud, riitades ja kuivamas, seinaääred trimmerdatud ja põõsad pügatud.
Koju jõudnuna oli järvevesi meile õnnistuseks - nii hea, et võis kerge vaevaga unustada, kui palju tööd päeval tehtud sai, ning lasta end loojuva päikese taustal loksudes helkleval veel kanda. Punktiks sellele kõikehõlmavale pühapäevale sai grillimine ja jõel valgete vesirooside vahel ujuvate pisikeste piilu-tombukeste imetlemine.

Mu väsimuseaste pole ammu nii kõrge olnud, mistõttu ei suuda ma hetkel enamast rääkida kui ühest pühapäevast, tänasest. See oli tore. See oli veidike kõike ja enamgi veel. 

Elu elevandiluust tornis

kestab juba loendamatut aega. Ma ei pea siinkohal silmas seda nelja-aastast saagat - selle kevade sess on see, mis on sundinud mind päevast päeva kaduma raamatukogu seinte vahele kolmeteistkümneks tunniks ööpäevast ning koju arvuti ja raamatuvirnade keskele hiliste õhtutundideni.
 Väljas on püsivalt 40 kraadi sooja. Päikese käes. Varjus 27. Tund päevas, mille ma pühendan aias olemisele ja kõikvõimalikest teadusartiklitest puhkamisele, on vähemalt mu luigetooni kaotanud. Kaelani vees olemine on üürike õnnistus. Sellest, et suvi on käes, saab aru sulanud asfalteedel rattaga koju sõites.
 Nädalatagusest ajast meenub väljasõit Kõue mõisa, lummav interjöör, üks meeleolukas teatrielamus ning öine peatus Kükita kohvikus burgeri-eineks. Pärat seda on hägune.
Mõni päev veel ja siis tõmban ma hinge. Tallinnas. Treffil. Kõik on koos. Kõik, kellele ma hetkel mõelda ei julge, sest tarvis on keskenduda teadustööle. Eksamitele. Kontsentreeruda. Ootusärevus peab oskama oodata.

Just. Seesama.

Kaks päeva maal

kindlustavad meile kõigile ilmselt parema ja sügavama une. Ehlvesti mängimine Tartus sai läbi, loengud said läbi, palavad ja lämbed päevad said läbi. Mõneks ajaks. Neljapäeva õhtu oli veel päikseline ja leebelt soe, nii et jahutav apelsinimahl pannkoogikohvikus oli hea mõte ning kinno sai kõndida triiksärgi väel. Tänavad tõid vastu mitmeid huvitavaid inimesi ja popcorn maitses üle pika aja hästi. "Suur Gatsby" oli üllatav film; nauditavad võttenurgad, operaatori- ja režissööritöö, kiidusõnad soundtracki'ile, mis esimese hooga kõlas kummastavana, ent Lana Del Rey, The XX ning Florence + the Machine ei vaja põhjendamist. Oli elegantne film. Oli nauditav õhtu.
 Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
 Ent muru sai niidetud, rohi  kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
 Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.

See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
 Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.

eksistentsi mitu palet

Pärast TUTi hooaja lõpupidu, kus päevane palavus tõi öise äikese, ja maasika-toorjuustutort maitses taevalikult, tantsuvinüüliks tõmbasin Queeni ning Eurovisiooni finaalgi sai nähtud - tuli pühapäev. Just selline palav, vaikne ja unelev Tartu pühapäev, millest siinkäinud mujale naastes räägivad. Ja mõnikord isegi tagasi tulevad, just selliste päikseliste Tartu maikuupühapäevade pärast. Mul oli õnne neid kohata. Üks pealinna päike jalutas mulle Rüütli tänaval vastu ja tema kallistus oli kui moos pannkoogi peal, kui nii saab öelda. Planeeritud lillede istutamine ja aiatööd Uues Õues kulgesid pärast seda kohtumist hoopis rõõmsamalt. Tema aga - istus lustlikult T. pakiraami peale ja kadus lehvitades ümber botaanikaaia Supilinna poole. Me kohtume peagi.
 Need kuumad päevad siin on möödunud erinevalt. Kevadetega tekib ikka sisse mingi rahutus, tulenevalt eesootavast pikast suvest või ettenägematust sügisest. Palavad pärastlõunad vahelduvad hilisõhtuste äikesehoogudega. Eksistentsi mitu palet.
Meil on kaks rada. Üks neist on jalutada pärast päevatoimetusi soojas suvebriisis käsikäes maikuuõhtu loojangu paistel, teha vastutulevatele kassidele pai ja seisatada iga sirelipõõsa juures, et leida sealt 11-kroonlehega õisi. Kui hästi läheb, siis mitu. Õnne pole kunagi liiga palju. Ja siis on teine võimalus - nutta end samas magama tundega, et õitenuusutamine on ajaraisk ja selle asemel peaks juba ammu kuhugi jõudnud olema, keegi veel parem ja edukam olema, midagi suurt tegema; et elu läheb mööda ja meist ei saagi kunagi õnnelikke inimesi, sest õnn on püüdmatu ja pidev raske töö ei pruugi selleni üldse viia. Aga teha tuleb. Siis oleks ju veel lootust.

Tihtipeale elu ei välista.
Kõik on vaatepunkti küsimus. Kelle jaoks madal tipp, kelle jaoks jäämägi.
Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, on vist öelnud Saint-Exupéry.
Need sireliõied ei paista tõesti mu seest välja. Seda õnne ja rõõmu olemisest ja inimestest ei saa ühelgi paberil näidata.

Äikesevihm

– kui romantiline! Istuda kell 8 hommikul Emajõe pargi vastpuhkenud rohelust vaadates bussipeatuses ja kõlgutada jalgu. Püüda ripsmeilt ja juuksetukast allapoetuvaid veetilkasid ja kuulata kõuekõmina saatel Lana Del Rey’d. Pärast möödunud nädalast kuumust oli äikest oodata. 28 kraadi sooja, hommikused rattasõidud Karlova päikesepaistes, kesklõunased jäätised ning hilisõhtused väljasolemised pärast etendusi. Ööseks lahtijäetud aknaruut. Ja ööbikulaul koidukumas ja õhtupaistes, esimesed arglikud kirsiõied. Maikuude peadpööritav kõikvõimsus.
Käisin reede õhtul “Papleid tuules” vaatamas - juba teist korda. Kui ma ei pea oma tähelepanu koondama sellele, et ma köhima ei hakkaks, tundus see etendus veelgi nauditavam, eriti kui juba teada, mis koha peal kõrva teritada ja hea huumori üle muiata. Armas lugu. Nädalalõpp algas laupäevase toimetamisega: poodi ja turule, pokaalid siit ja kausid sealt; värskeid rediseid ja rohelist sibulat, õige laudlina ja parimad kurgid. Viis liitrit salatit resultaadiks oli mõningane liialdus, kuid kvaliteedi kohta ei saa just halbu sõnu öelda. Ahjukana oli marvelloosne, singirulle ja reede öösel valminud küpsisetorti kreeka pähklitega ei saanud ka alahinnata. Ühesõnaga, sünnipäev sai edukalt korraldatud, külalised vastu võetud ja veedetud rõõmus päev. V. õhtune grill Genis, kringel ja soe briis lisasid omakorda päevale kaalu, mistõttu viimaks koju jõudes oli väsimus eriti toimekast ja meeleolukast päevast paratamatu, ent sünnipäevaga võis igati rahule jääda. A. on nüüd aasta vanem ja tervelt 3 liitri salati ja laadungi sünnipäevatoitude võrra rikkam.
Pühapäevane emadepäev kodus oli natuke kõike – aiatöid ja tegemisi, kooki, veini ja komme. Koduaia ülased ja nartsissid köögilaual vaasis – nagu igal aastal, tähistasime pühapäeva.
 
Ja siis kõige selle taustal on veel mõningaid mõtteid ja hetki paralleeluniversumist. Aga sinna ei saa ma midagi parata. Pean laskma neil minna.
Pärast vihma tuleb alati päike välja.

Singing blues has been getting old

pitfalls of modern man

Et saada sügisel porgandeid, on tarvis lüüa labidas kevadel mulda. Kaevad oma igapäevast aiamaad, silme ees peatsed viljad.
Ma kaevasin eile oma esimesed peenrad.
Inimene peab kõike suutma.

Õhtul kuulsin selle aasta esimest kägu. Õhtukägu.
Näib toimivat.

Ja kui nüüd mõelda metafoorselt, siis siin on üks õpetlik lugu kahe tabava muusikavideo näitel, 2 in 1. Ei tasu jätta kumbagi vaatamata.