Tristan ja Isolde. Ja maailmalõpp.

Esmaspäeval käisin külas. Veetsin suurepärased paar tundi armsa haldja juures ja sain taaskord kolmekordse doosi ilu ja headust, peale hõrgu õhtusöögi ja tee. Nagu ma ütlesin - tema juures on alati hea. Üheskoos jätkasime pärast raamatukogus esseemaratoni. Jõudsin edukalt (ehk siis elusalt) finišisse ning seminaritöö sai ka kahepeale marmorisse valatud. Maailm siiski vist ei lõpe jaanuarikuus.
 Peale heade mõtete ja emotsioonide sain ka ühe filmisoovituse. Vaatasin. Jahmusin. Olen nüüd ühe äärmiselt kummalise, ilusa ja sügava filmielamuse võrra rikkam. "Melanhoolia" on üks imelikumaid filme, mida ma näinud olen. Minu jaoks oli see kui liikuv maalikunstiteos. Viimasest ja sümbolismist ta inspireeritud ka oli. Kaunis põhjamaine atmosfäär, juba esmapilgul ära tuntava borealistliku kiiksuga. Lars von Trier ei olnud end maalikunsti lavastamisega tagasi hoidnud ja pikkis viiteid John Everett Millais'le ja  Pieter Bruegel vanemale, rääkimata siis veel Jean Genet'st või Wagnerist.
 See oli nii.. lummavalt kummastav.


Väljas sajab tihket lund. Maa pöörleb kusagil kosmilistes sügavustes.
Ja ma ei suuda oma mõtteid lahti rebida sellelt filmilt.

Kui maailmalõpp tuleb, Richard Wagneri "Tristan ja Isolde -  Prelüüdi" saatel, ehitan ma omale võlukoopa ja sulen silmad..

'Ja muud ma ei tee..'

Ja jälle ei tee, ei tee ma muud
Kui otsin kaunite sõnade puud...


Kuid see 
pole see, 
pole see

Ja needki sõnad on tegelikult varem öeldud. 

Kõnelused ämblikuga.

Uus aasta. Esimene nädal saab homme läbi. Vana kalendri jõulude ja isa sünnipäevaga, nagu ikka.
Üllatused tabasid mind juba uue aasta esimesel päeval kodus. Koos lumega, jällegi. Olin mõelnud just asjade peale, mida teha ainult kord elus. Asjad, mille peale tavaliselt ei oska tulla ning mille väärtus seisneb nende aeg-ruumilises kordumatuses. Jõudsin arusaamisele, et ühel ilusal talvepäeval jänesekostüümis Tartus mööda Laia tänavat joosta, tantsida ja lumeingleid teha – oleks üks nendest. Ent peagi sain sinna nimekirja ühe asja juurde – täiesti spontaanselt uue aasta esimese päeva õhtul õrnas lumesajus autoraadiost kostva Queeni saatel järve ääres tantsida. Just niimoodi. Ent see sai nüüd tehtud.
Tulin Tartusse. Kõik näis olevat vana koha peal, kõik näis olevat alles. Eksamis(tr)ess on oma kulminatsioonis. 
Teisipäeva öö. Ja seal ma siis olin – lugemas kardinal passivale kääbusämblikule ette teatriajaloo konspektist Elizabethi-aegsest teatriarhitektuurist, dramaturgiast, näitlejatööst; Dionysose kultusest, Senecast ja keskaegsetest miraaklitest. Mitmel korral rõhutades “Pane tähele!”, ise veel näpuga tema suunas vibutades. Ta sai tol ööl väga kultuurselt haritud. Mina aga tõmbasin järgmisel päeval eksamil just need küsimused, mida ma ämblikuga põhjalikumalt läbi võtnud olin. Õhtul põikasin ÖÖraamatukokku. Nii poole 12ni õhtul. Haarasin Ibseni kaissu, aga mõtlesin peagi ringi ja haudusin kurje plaane järgmiseks päevaks.

Neljapäev. Viisin kurjad plaanid täide. Veetsin 12 tundi raamatukogus. Olin tulnud hommikul, lahkusin kolmveerand üks öösel. Võtsin viimast ÖÖraamatukogust ja Pirandellost, reetsin Ibseni.
Väljas langes hommikul minnes laia lund. Enne Utlibi jõudmist läksin ja lubasin omale Starburgerist miniburksi (mis on tegelikult kaks korda suurem kui mistahes McDonaldsi burks). Ja siis tegin oma esimese nii pika kirjutamismaratoni. Huvitav oli vahel pilku arvutiekraanilt ja raamatuvirnalt tõstes näha, kuidas inimesed tulid ja läksid, päev kadus õhtusse, aga mina istusin endiselt seal, oma koha peal.
 Raamatukogus õppimise pioneerid T. ja E. lahkusid õhtul, nende koha peal nägin ühel hetkel ilmunud olevat ùr L.-i. Naabripoiss ühikast, kes hommikul minu tulles lahkumas oli, käis samuti mu selja tagant õhtu hakul mööda. Mina olin ikka kogu aeg sama koha peal olnud. Minu laua ja raamatutega oli liitunud ühel hetkel ka K.L., keda ma peale oma sünnipäevapidamist näinud ei olnudki ning kes mind rõõmsa kallistusega tervitas. Temagi käis vahepeal proovis ja naasis; helistas pool 11, kas ma ikka veel alles olen. “Jaa-jaa, ikka-ikka.” Naer telefonis. Kui ta veerand ühe ajal alla andis ja küsis, et kas ma ikka veel sinna jään ning ma taas automaatse innukusega “jaa-jaa, ikka jah” vastasin, hakkasin ka mina temaga ühes naerma. Tore lootusetu raamatukoi tunne tekkis…
Zombie-mina korjati hoolitsevalt kolmveerand üks öösel Utlibist üles, kui ma olin oma esseega lõpetanud, ning eskorditi koju. 
“Silmad nii punased ja..!” oli kommentaar mu seisundi kohta. “Ja mis sa värised?” 
“Tauriin, kofeiin ja suhkur...”. Oeh. Hea, kui ÖÖraamatukogulistele ikka antakse. Uni ja loidus olid ometigi viimased asjad, mida ma vajanuks.
Värske õhk lõi aju aga klaarimaks ja võttis kätevärina ära ning ühikasse jõudnuna hakkasin oma esseed kõpitsema ja draamateoreetilisi artikleid analüüsima. Jälle.
Perpetuum mobile vajus siiski ühel hetkel unne.

Jäätul Emajõel ujuvad pardid, kaldaäärsetel vedelevad šampusepudelikorgid ja Aleksandri tänaval lörtsiloigus lebab aastavahetusest jäänud Martini Asti pudel.
Kõik on justkui alles. Imelik talv see tänavu . .

Maraton jätkub. Sõidan bussiga Peipsi äärde, pean ära 7. jaanuari ja kirjutan valmis veel ühe essee. Ühe päevaga, nagu ikka. Peaproov on tehtud (märkus endale: arvestuslikuks ühepäeva-essee teemaks ei tasu valida nii keerulist ja bakatöömõõtu väljaandvat lähenemist. Tubli, D.)

Sessimuusika : DeVotchka  - Lunnaya Pogoda 
(viimase palaga tervitaksin ka K.L.-i, kes tänu minule oli kulutanud hea pika aja õhtust seda kuulates)
 

Vana maailma kurbus

Aasta 2011 lõppeb 15 minuti pärast. Mulle tundub, et mul ei olegi midagi muud öelda, kui tsiteerida valget raamatut. Mulle näib, et ma olen liiga rumal ja küündimatu, et täna midagi tähtsat ja tarka öelda. Las ma ütlen neid asju siis, kui tunnen, et aeg on käes või oskan midagi õiget öelda.
Ühesõnaga – las tulla, mis tulema peab. Oli märkimisväärne aasta. Uuel on kõrged panused.

Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees.
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid SILMAVEES.
Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ei ma tea. 
kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea

ei lähe iial meelest. Ei iial tuulde kao.
Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle TOA.
AOVALGUS lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb.
kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ei ma tea.
(Jaak Jõerüüt)

Inimesed tuules.

Otsustasin just, et panen kooretäidisega kommi suhu ja kirjutan jõuludest.
Kõik on nii muutlik. Ühel hommikul on kõik justkui endine, ainult maa on üleöö valgeks saanud. Ja samal õhtul on kõik jälle uus, ainult, et hommikuks on viimanegi lumeraas kadunud. Vaid tuul puhub. Puhub katustelt plaate ja parkides pikali puid, tänavad täis oksi ja pilvi üle taeva.
Ent öösiti säravad tähed. Nii kirkalt, nagu oleks torm Patrick puhunud nõnda kõvasti, et tolmukiht tähtedeltki minema on pühitud. Tunnen igal õhtul jälle kiivast soovi teada rohkem tähtkujudest ja sellest koodist, mis taevalael öösiti helkleb.

 Kahekümnekaheselt ei tundu maailm kuidagi teistsugune. Vahest natuke tuntum, teadaolevam, mõttekam. Ent asi võib vabalt olla minus eneses. Ja see ei ole üldsegi halb. Vastupidi.
 Kakskümmend kaks aastat oleme pidanud perega traditsioonilisi pühi - minu sünnipäeva, jõululaupäeval. Sel aastal.. Kuusk säras, näod niisamuti. Süütasin õhtul kingiks saadud soolakivist küünlajalas õuna-kaneeli-lõhnalise küünla ja lõin kokku (vahu)veiniklaasi. Sain lihtsalt aasta vanemaks, muud midagi.  Sulnilt ja rahulikult.
 25. detsembri hommikul mõtlesin mulle kord lubatud sõnadele ("Ta tuleb, küll näed, ausõna.") ja nii oligi - lumi tuli jõuludeks maha. Aknast paistis valendav õu ja kuigi lumekatteks oleks seda palju nimetada, oli muru ja must maa ja hallid tänavad kaetud valge värviga. See polnud ainus üllatus, mis mind sünnipäeval tabas. Pärastlõunal kõlas uksekell ja päeva üllataja otsustas isiklikult mulle kingi teha (sõna otseses mõttes), kohale tuua ja üle anda, olles seega sel päeval mu ainsaks sünnipäevakülaliseks. Varem (ette)kingina saadud vaasis seisnud päikesed olid juba "looja läinud", pidin nördimusega tõdema, aga toodud kink on hoopis püsivam, hoidmaks mu hinnalist vara tunduvalt kauem ja kindlamalt. Ja ma olen alati mõelnud, milline näeb välja eebenipuu...

Sünnipäevaõhtu ja külalisega läks ka lumi. Öösel sadas vihma. Eestimaale saabusid järgemööda torm Patrick, mis jättis tuhanded majapidamised elektrita, ja Quirin, mis müksas Tartu kuuse tähe viltu. Uus olevat ees. . Aasta ka, muidugi.
Aga mis sa ikka muretsed. Tuleb, mis tuleb.
Elu on muutlik. Kõik võib muutuda üleöö ja kes teab, milleks nii olema peab või miks nii on just hea. Siinkohal tuli mul üks mõte meelde. Jah, õige aeg see lisada.

Mõtlesin, milline lugu selle postituse juurde panna. Aga ei mõelnudki välja. Järelikult jääb see, mis mu playlisti viimastel päevadel enim täitnud on, olles sealjuures piisavalt huvitav ja hea. Ja jõulude juurde - absoluutselt sobiv. 

Soundtrack - Edward Sharpe & The Magnetic Zeros - 40 Day Dream

Vaikusse, valgusse, puhtusse..

nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.

nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb,
tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti. ega sule

iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati. 
       jah, seda
nüüd ma näen.
      sest kõik on igavene.
(J. Jõerüüt)

Selle luuletuse võtsin ma valgete kaantega kogumikust, millel valguse käes vaadates võib näha valgeid linde. Vaikuse lävel. Luulet rasketeks aegadeks. Minu kätesse jõudis see raamat laupäeval ning tuleb tunnistada, et pärast eelmise õhtu jutuajamist oli see nii õige, nii oma mõttelt kui sisult, et raske oli liigutust tagasi hoida. Minu liigutushetke ainsateks tunnistajateks olid sel öösel üks roosinupp vaasis , krüsanteem ja pärlitega kaunistatud kaks päikest (sic!), mida mulle väga vaja olevat, ja vaikivas nõustumises eraldi potis oranž echeveria colorata. Minu varajane sünnipäeva pidamine oli just läbi saanud ning hoolimata väljas kiuslikult visklevast tuulest ja vihmast, olid südames hardus ja härdus.
Jah, see otsus kutsuda kokku selle osa TÜTist, selle osa koolist ja selle osa Genist, kes mulle kõige hingelähedasemad on, paluda nad kokku ühte õhtusse, ühe laua taha, tuli üleöö. Sellevõrra kiiremini pidin ringi jooksma (ent hetkekski mitte sihitult), asju korraldama ning Genis koogi valmis meisterdama. Aga keskööl ühikas eksamiks õppimise vahepausiks koogi jaoks õunamoosi keetmine oli, arvestades mu ärevust ja suutmatust keskenduda, ütlemata hea ja igati omal kohal olnud tegevus. Kõik toimis.
Minu Tartu kõige kallimad olid selles õhtus olemas (aga ka Viljandist tuldi ja oldi ja kallistati), nii vanad kui uued. Ja just niisamuti, kui eelmisel aastal, jõudis Alias mingil hetkel lauale. Öö tõi lisaks naerule veel mitmed tantsusammud, jutud ning pühadesoovid. Vaikne jalutuskäik koju tuletas meelde, kui tähtsad on hingele inimesed. Need head ja ilusad, kes ulatavad meile oma käed, õlad või südamed. Et meid kanda, toetada ja aidata.

Eksami sain A. See oli ilus punkt viimasele ajale Tartus ning päevadele psühhopatoloogia seltsis. Sõitsin koju ja avastasin, et näen just selline välja, et kanda Preili Psühhopatoloogia nime. See on nüüd möödas.
Keerulised nädalad on alles ees.
Aga mul on olemas valgete kaantega raamat, laual roos, krüsanteem ja kaks pärlendavat päikese-gerberat; südames heade inimeste embusesoe ning lausutud sõnad; akna kõrval kodune jõulupuu ja veidi aega, et puhata ja mõelda, olla ja oodata lund. Alustuseks on see vägagi hästi. Vägagi.

Soundtrack: Ruja - Rahu

"Öö on ilusam, külm on soojem.."

"Pole vaja mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees. "

(Romano Battaglia, "Vaikus") 

Mul on taas see tunne, nagu oleks mu elu üks suur emotsioonide siinusfunktsioon. Tublid paar nädalat kindlasti. Olen öösiti jälle kergekujulise somnambulismiga tegelenud, mäletamata hommikul esimese hooga, kuidas või miks mingid asjad toas teise kohta tõstetud või peidetud on. Mitu nädalat ärkan ma üürikeseks ajaks mõistmatult vara, sundides end siiski uuesti magama jääma. Või siis ei jäägi, nagu tänane näitab. Mitte, et ma omale und ei saaks võimaldada - minu unetundide arv ei korrelleeru kuidagi minu enesetundega.
 Psühhopatoloogiasse süvenemine ei ole siinkohal ka just abiks. Öösel diagnoosisin endal afektlabiilsuse ja psühhomotoorse rahutuse ja/või akatiisia. See selgitab ka viimase aja Vainola-, Vennaskonna- ja Alenderi-lembuse. Vitamiinid ei näi toimivat. Vähemalt mitte sellise koguse juures, mis ma neid praegu tarbin.
 Viimase nädala jooksul on vähenemas ka söögiisu; sellest, et midagi pole tavapärane, andis tunnistust minu ükskõiksus lauasahtlis oleva tahvli šokolaadi vastu.
Sess ei ole veel täielikult alanudki, kuid ma olen stressi äärel ja eksistentsiaalse kriisi lävel. Või teinud juba esimese sammu.

Nägin just, et väljas sajab lund.
Viimaks ometi!

Eilne hilisõhtune pikk jutuajamine Werneris oli nagu palsam hingehaavadele. Sain ise ka aru, kui kergesti ma liimist lahtilöödav olen. Ning seda enam - kui väga on mulle selliseid hetki tarvis, et tervemõistuslikult edasi elada. Mõneks tunniks tuli rahu ja tasakaal. Ma olin liigutuseni tänulik. Iseenesest lootsin, et see tunne püsib kauem.
Ent tänane päev lõi - plõks! - mu silmad valla ja jälle on tahtmine haarata mullikile või mehaanilise pastapliiatsi järele. Esimest mul ei ole, seega..

Ma teadsin, et see poolaasta tulebki just selliste karide rikas. Ime, et ma üldse siiani võrdlemisi adekvaatselt toimida olen suutnud. Ja selle "ära-ärata-mind"-faasi võiksin ka võimalikult kiiresti läbi põdeda, üle elada, maha jätta.
 Lohutuseks: praegu pidavatki selline aeg olema. Mitte ainult minul.

Sõidan uuel nädalal koju ja loodan, et saan oma kaks nädalat rahu ja vaikust.