laupäev, 20. juuni 2009

''TAO JA TEE''

#13

TEE MIDA SUUDAD
ANNA MIS ANDA
AITA KUS SAAD
OLE KES OLED
TÄNA VEEL JÕUAD
HOMME ON HILJA
(Valmar Adams)

Mitte ainult tänaseks ja mitte ainult meile pole need sõnad. Need on igaks päevaks, eluks täna ja edasipidi.

Hommik algas vara. Kella kaheksaks pidin juuksuri juurde sõitma; täna on nende tõsine defitsiit - ikkagi kolmed lõpetamised. Siis paistis veel päike. Hetkel möllab väljas äikesevihm. Õhh. Ei meeldi mulle see ilm.

Üheksandikel algas 15 minutit tagasi aktus. Pisike isekas lootus sosistab kusagil mõttes, et ehk õhtul on ilm parem kui praegu.

Et täna kingitavad tiivad märjaks ei saaks...


reede, 19. juuni 2009

Läki leevikestele laulu õpetama!

#12

Nagu lubatud, jätkuvad minupoolsed harivad fauna-temaatilised loengud. Täna siis kokkuvõtva pealkirja all ''Loomade kuulmine''. Taaskord lähtume teaduslikest uuringutest ning eksperimentidest. Teadus teatavasti on tänapäeva ebajumal, seda peab ju uskuma.
Ühesõnaga.

Kas SINA teadsid, et...

...  on korda läinud dresseerida lepamaime ja huntkalu nii, et nad reageerivad isegi võnkumistele, mille heliallikad asuvad õhus - viled, tornikellad, inimhääl jne.  (lepamaimud-imeloomad on mingid karmid tegijad, ma vaatan - toim.)

... koerad on võimelised üldise kõla järgi eristama ka üksikuid öeldud sõnu, kuigi nad ei suuda vahel eristada ühtemoodi kõlavaid sõnu, nagu ''vilja'' ja ''välja''.

... mõned laululinnud suudavad omandada nende liigile võõrast lauluviisi. Näiteks koduvarblased, kes kasvasid üles kanaarilindude puuri läheduses, hakkasid ka kanaarilindude moodi laulma. Leevikesele on koguni võimalik õpetada lihtsamat lauluviisi.
(Prof. K. Ramul ''Loomapsühholoogia'')

Rääkides leevikeste laulma õpetamisest, siis samast kunstist on juttu ka selles raamatus, mille lugemisega ma hiljuti algust tegin. Seal räägib autor, kuidas üks tüdruk peab igal pärastlõunal leevikestele lauluviise vilistama, et viimased sama meloodiat siristaksid.
Nii kahju, et praegusel aastaajal neid roosakõhulisi laulvaid tombukesi puuokstel ei istu. Kui istuks, oleks üsna tõenäoline, et paari nädala pärast lõõritaksid nad kõik viisil ''...jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi..''
Nii vahva oleks!

Seniks, kuni me talve ootame, et leevikesi näha, edastaksin tervitused Sulle, unistaja,  kes Sa mu diafragma aktiivse tegevuse eest tänase päeva jooksul  hoolitsenud oled ja mind hommikust peale luksuma oled ajanud. Ega mõtteid saa kinni keerata, tõsi. 
Peaasi, et ma veel komistama ei hakkaks..

neljapäev, 18. juuni 2009

Kuidas rotid vikerkaart näevad?

#11

Täna räägime faunast. Õigupoolest peatume hetkeks loomapsühholoogial. Iseasi, mida nende teadmistega nüüd ülepea ette võtta, ent ma ei tahagi väita, et iga mu postitus mõnele maailmapäästvale innovaatilisele doktriinile pretendeeriks. Ei, kaugeltki mitte. Nii et, minu poolest võite järgneva ka sisutuks udujutuks lugeda.
Igatahes.

Paljud teist teadsid, et ...

... mesilased eristavad kollast sinisest ja hallist, kuid ei suuda eristada sinist violetsest või purpurpunasest ega punast tumehallist. Neid on kerge dresseerida teatava kindla värvusega seotud toitu otsima, kusjuures valguse intensiivsuse muutumine neid üldse ei sega.

... värvuste nägemine esineb ka mõnedel kalaliikidel, näiteks lepamaimul ja ogalikul, keda on samuti võimalik õpetada toitu otsima seoses teatava värvusega. Ka neid ei sega sealjuures valguse tugevuse varieeruvus. Erinevalt inimesest, ei tee lepamaim ja ogalik vahet punase ja violetse vahel, kuid nende silmad on tundlikud ultraviolettkiirte suhtes.

... kaladel esineb nähtus, kus kahe erineva värvi segamisel nähakse hoopis mingit kolmandat, näiteks punase ja kollase segamisel oranži, punase ja sinakasrohelise segamisel halli jne.

... värvuste nägemine esineb ka lindudel, vähemalt päevase eluviisiga lindudel, nagu tuvidel, kanadel jt. Tuvi suudab eristada kuni 20 erineva pikkusega valguslainet (20 erinevat värvust; inimesel on see arv 150-160).

... kassid, siilid, rotid jt on tõenäoliselt täiesti värvipimedad. Siia juurde kuuluvad ka pullid, keda igasugune rohkem või vähem punane ese täiesti külmaks jätab, kuni seda ei lehvitata. Katsed on näidanud, et arvamusel, nagu ärritaks pulle punane värvus, puudub igasugune alus.

(Põhineb K. Ramul'i populaarteaduslikul teosel ''Loomapsühholoogia'')


Nõnda siis selleks korraks. Järgmises tunnis räägime kuulmisest.


Seniks, minge oma kiisude juurde ja paluge neil valida, kumb pluus sobiks paremini: kas taevasinine või lõheroosa; vaadake, mida nad ütlevad.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Tulge sisse ja sulgege uks.

#10

'"Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?"
"Jah, sest ma ei andnud talle osa."
"Oi. Vaeseke.."

"Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?"
"Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud."
"Ah soo... siis muidugi."

"Ja see teine?"
"Milline?"
"See, kes just väljus."
"Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?"
"Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja."
"Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras."
"Ahah.""

"Aga kes see üldse otsustab, kas teie?"
"Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks..."
"Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema."

(Raphaële Billetdoux ''Tulge sisse ja sulgege uks'')


Näitlejate elu ei ole kerge. Ega ka nende, kes sooviksid erinevatel personaalsetel põhjustel näidelda. Olgu selleks siis näiteks tundmatu osa tundmatus filmis, mille ainsaks teadaolevaks faktiks on ülemaailmselt tuntud režissöör, keda keegi ei näe. Aga kõik teavad. Ta peitub pimedas prooviruumis kaamera taga ning jagab käsklusi. Ta ei näita end, kuid laseb teistel ennast näidata. Nii seest kui väljast. Sobrab inimeste hingesoppides, paneb nad nutma, karjuma, vaikima. Viib nad ekstaasi, raevu- ja segaduseseisundisse. Küsib vastuseid küsimustele, mida keegi kunagi ei küsi, mis on tabud, millele küsitavad iial pole mõelnud, kuid mis on saatnud neid terve elu.
Ükski pole piisavalt hea. Sest see, m i s on 'hea', pole teada.
Ükski ei sobi. Sest see, m i l l e jaoks peab sobima, pole teada.
Vaid mees pimedusest, prožektorite ja kaamera tagant teab seda. KUI teab. Nähtavasti siiski mitte.
Ainult üks tüdruk.
Üks öö.
Üks minevik.
Üks tundmatu tulevik.

4 põhjust, miks ma armastan seda raamatut:

  • see on üles ehitatud dialoogvormis; puuduvad seletused. Lugeja peab pidevalt mõttega asja juures olema ning endale teadvustama, kes ja mis põhjustel midagi lausub, ning mis toimub.
  • see räägib näitlemisest; hea ja halva näitlejakandidaadi eristamisest tühiste toimingute ja vestluse põhjal.
  • selle sisu on ülepakutult dramaatiline; karakterid on veidramad, ettearvamatumad ja kirevamad kui elus reaalselt korraga kohata võib (ometi on see Elu; nii juhtubki).
  • see oli kõige vastuolulisemaid emotsioone tekitav raamat, mida kunagi lugenud olen.

4 põhjust, miks ma vihkan seda raamatut:

  • see on üles ehitatud paljal dialoogil; ei mingeid seletusi. Lugeja peab ise pidevalt mõtlema, kes, mida ja milleks ütles. Mis pagan üldse toimub?
  • see räägib näitlejatest; sellest, et üks ülbe mats, kes juhtumisi on geenius, otsustab selle üle, kes on hea ja kes halb. Ja veel mille pagana põhjal?
  • selle sisu on ülepakutult dramaatiline; kohati lausa hüsteeriline ning ebareaalselt twisted. Inimesed oma inimlikkuses, alatuses ja alastuses tekitavad piinlikkust, panevad punastama, kaasa tundma, haletsema. Ja üks ennast varjav egoist ajab raevu. Ja veel lollim ja vihastama ajavam on endale tunnistada, et sisimas tekitab ta imetlust.
  • see on kõige segasemaid mõtteid, tundeid tekitav raamat, mida kunagi lugenud olen.

Üks sellistest fenomenidest, millesse sa süvened, kaasa elad ja siis vihaga eemale lennutad ning patja nutad. Nutad, sest sa oled raamatu nurka visanud ning pead vähemalt pool tundi ootama enne, kui saad seda uuesti lugeda. Sest sa pead ju endale tõestama, et raamatu eemalelennutamine tõesti õige tegu oli. Tegelikult ei olnud. Sa tahad seda edasi lugeda. Elada läbi seda kiiksuga, ometi nii huvitavat ja haaravat elu; kõrvaltvaatajana.

Teise raamatu sain ka läbi. (Sulaima Hind ''Kasvuvalu")
See on sobilik nendele, kes tegelevad literaarse masohhismiga ja tahavad, et neid šokeeritakse, ebameeldivalt üllatatakse, ajatakse süda pahaks ja tekitatakse neis õudusunenäod. Elu enesega. Pahupoolega. Normaalsuse ja hullumeelsuse ning kokkukuulumise ja mitteolemise piirimaadega. Edu.

teisipäev, 16. juuni 2009

Väsinud, kuid rõõmus.

#9

Ma olen väsinud. Ei, mitte linnapea vastuvõtul fotograafile naeratamisest ega ka sellest, et mu raal juba tund aega kala mängib (mis iseenesest on ka üsnagi väsitavad). Hoopis lõunasest mitmetunnisest heinateost. Käisime Ulvil maakodus ja korrigeerisime selle avalikku profiili, mis oli ajaga muutunud vägagi stiihiliseks. Ehk maakeeli: niitsime tolle metsikult rohtu kasvanud hoovi enam-vähem läbitavaks (sile oleks veidi liialdatud sõna siinkohal) ja vedasime kõik selle meeletu heinalaari maja taha hunnikusse. Vahepeal jõudis otseloomulikult vihma tulla ja muruniiduk ehmatas end seda padrikut nähes peale mõningaid pöördeid oimetuks. Ei toibunudki. Seekord siis 1:0 trimmeri kasuks, kes omakorda kokkuvõttes kaotas 0:1 vikati kasuks.Viimase trumbiks oli fakt, et ta ei saa üle kuumeneda ega nõua bensiini. Selle koha pealt olid vanad eestlased ikka täitsa targad.
Aga küllaltki loomalikku lähenemist nõudis see heinategu küll. Villid mu käel on selle tõestuseks, kes ei usu. Vähemasti sain pügala jagu õndsamaks, kui jälle vanu eestlasi uskuda (olid ikka nemad, kes väitsid, et töö õnnistab inimest?) Parem oleks, muidu hakkan veel kahtlema. Ja siis oleks nagu ilmaasjata see rabamine. Või nh, kui kõrvale arvata, et õu sai korda ja näeb hoopis hoolitsetum välja.
Ja üle pika aja sai ka vana sõpra Rekut tervitatud. Paksuks söönud end. Ja karva ajab hirmsasti. Aga muidu sama suur ja sõbralik.

Rõõmus olen ka. Mitte vastuvõtul antud paari pralineekommi ega selle üle, et viimased 15 min on mu arvuti ennast korralikult üleval pidanud (kuigi ka need on väga rõõmustavad asjaolud). Hoopis selle üle, et sain oma kirjandi tulemuse teada. See ületas kõik senised tulemused ja vastas õpetajate (ning minu) ootustele. Nüüd siis võin julgelt siia-sinna sisse saada. Kui vaid soovi oleks. Kas on? On.. Aga mida? See peamurdmine ootab alles ees. Läheb lammaste lugemiseks... Nagu olin kartnud/lootnud.
Ja selle üle olen ka rõõmus, et ma täna edukalt mõlemad teetähistuspostid alles suutsin jätta ning isegi keerulisemate tagurdamismanöövritega toime tulin. Tähistamistväärt, mu meelest.

Ja siis on mul üks raamat. See.. Ma olen lugenud sellest üle poole ja.. Mulle tundub, et ...ma tahaksin sellest rääkida. . Tundub, et mulle ei meeldi see raamat, aga ma vist mingil moel armastan seda. Ei ole just kuigi loogiline, ega? Ma kahtlustan, et see oli märk. Võtsin selle raamatu, sest see oli esimene raamat, mida uksest sisse astudes nägin. Automaatselt. Siis kandsin seda tund aega kaasas, vedasin riiulite vahel ringi, otsides paremat. Võtsin ikkagi selle. Ja ühe veel. Aga alustasin sellest.
Ahh. Miks nad kirjutavad selliseid raamatuid? Provokatsioon. Miks? Kes lubas? Nõmedus. Alatu. Milleks? Paberiraiskamine.. Kardan, et mind ootab see ees. See ehk ongi see, mida soovin. .. Ja sealt ilmneb nii selgesti, et järelikult on see, mida soovin s e e , mida tegelikult sooviksin kõige vähem.. Mulle meeldib too raamat, sest ma vihkan teda.
Jah. Elu on lava.
Ma tahaksin sellest kirjutada.. Ei. Mitte täna. Mitte nii tühisõnaliselt. Mitte veel.

Lugemisõhtu. Reunion.

#8

Kahjuks ei saa mina alustada saaga kirjeldamist päris algusest peale, sest mina liitusin kahe vapra ratturiga alles Mustvees. See oli peale seda, kui ma autoga Tormast (surnuaiast taaskord) tagasi jõudsin ja imekombel teetähistusposti ikkagi riivamata suutsin jätta, vaatamata oma ülisuurele ilusale kaarele. Elagu silmamõõt; ka viimasel minutil.
Niisiis olid kamraadid Ott ja Alo juba Jõgeva rongijaamast ratastel kohale jõudnud (olgu öeldud, et nende kodud ei asu teps mitte siin maakonnas. Üks neist mitte ka naabermaakonnas.) ning tutvusid kohalike vaatamisväärsustega iseseisvalt. Suured poisid ikkagi. Minu liitumisel suundusime esmajoones kohalikku Mall'i (Kaubanduskeskus) - Konsumi. Ja varustasime moonakotti kõikvõimalike enda arvates vajaminevate tarvikutega, st toidu ja joogiga. Hoolimata tuulisest ja vihmaseks kiskuvast ilmast, ei olnud ma/me loobunud mõttest grillida.
Tagasiteel haarasime Laura kaasa ja tatsasime minu juurde (rattasõidust nad millegipärast keeldusid. Huvitav miks?). Et vihm osutus ikkagi tugevamaks kui meie, pidime sooja ja tegevust leidma mõningat aega toas. Leidsime. Alias Juniori näol põhijoontes. Naisvõistkonna võib võitjaks lugeda. Paar eredamat pärlit sellest ettevõtmisest:

  • Jalgratas - sõnatu viide Otile ja Alole, lisaks kommentaar ''millega''.
  • Postkast - ''oranž asi, mille postiljon hommikuti ära viib.''
  • Täht - ''sirp ja vasar ja.. viisnurk. Aga nii, kuidas lapsed seda nimetavad.''
  • Kiik - ''asi, kus saab pendeldavat tegevust rakendada.'' jt

Paar lugu kitarril sai ka isekeskis ette kantud, kuid need Lugemisõhtu 3 liiget. saavutasid liialt melanhoolse repertuaari tiitli. Miks küll? Jõime hoopis teed ja suundusime välja grillima. Vihmgi soostus taanduma ning me saime käe valgeks toorete lambasoolevorstidega(sinna juurde kuuluva kahtlase valge vedelikuga üksiti). Ülejäänu oli tavapärasem. Siiani ägisen, kuigi jätsin ise õhtusöögi vahele.
Siis lahkus Laura meie seast ja me suundusime Mustvee ekskursioonile. LähLambasoolevorstidega ilutsemas. tusin põhimõttest ''vähem mögiš, rohkem tegiš'' ja tallasin niisama ringi. Minu seletavad kommentaarid piirdusid repliikidega a la ''Näete, kirik. Vana kirik. Seal on muul - see koht, kus maa saab otsa ja algab vesi.'' Las näevad ise; mida ma ikka seletan ajaloost ja mingitest x-legendidest.
Päeva teise poole sisustamiseks organiseerisin aga ühe rattaretke (selle üle saab ju ainult rõõmu tunda). Tänusõnad õhtusele seltskonnahingele Timole (jällegi), kes soostus meiega ühe sportlik-humoorika õhtupooliku veetma ja miniekskursiooni Vilusi külas tegema. Kui asi puudutab võistkondlikku pallimängu või korvpalli, siis sellega hätta ei jäädud. Korvpallist, tõsi, hoidsin mina natuke kaugemale. Jäägu see huvitatutele.
Peale põnevate sööduvõtetega paarismängu väntasime tagasi Mustveesse ja karmid sportlased võtsid õhtuse eine kohalikus mereröövlipubis. Ma ise ägasin veel lõunasest toiduvirnast ja piirdusin mahlaga. Nii.
Saaga lõpuks minu jaoks oli tarkade filoloog-sportlaste tänamine, et nad nii pika reisi ette olid võtnud, ja nende telki magama saatmine, sest nemad peavad homme kukelaulu ajal startima, kui mina veel sügavat und näen.

Selliste ekstreemsete retkedeni viivadki riigiülesed emakeeleolümpiaadid..

pühapäev, 14. juuni 2009

Mõnikord polegi kirjutada tarvis...

#7
.. sõnad on pikad ja lohisevad. Sõnu pole vaja. (Ja kui nad ka on, siis võivad nad nt islandi keeles olla.)