esmaspäev, 7. aprill 2014

Elutarkus

tuleb vanusega. Vist on nii, et mida aasta edasi, seda enam muutub selgemaks tõsiasi, et elu ei maksa võtta liiga tõsiselt.

Ei, absoluutselt mitte. Mitte ükski asi pole nii tõsiseltvõetav, kui me seda enda jaoks ette kujutame. Kõik on hoopis lihtsam, õhulisem ja helgem. Kõik on üürike. Ja see ongi ilus.

Kui sa ei saa aru, miks mõni asi juhtub, siis on see paratamatus ja sellega tuleb leppida.
Kui sa ei suuda loobuda mõtlemast minevikule, siis on see klammerdumine ja sellest tuleb lasta lahti.
Kui sa ei oska lahendada probleemi, siis on see väiklus ja seda tuleb endale tunnistada.
Kui sa ei oska tunda rõõmu iga mööduva hetke üle, siis on see raskemeelsus ja see tuleb asendada tänutundega olnu ja oleva eest.
Kui sa ei leia kusagil asu ning kohtad igalpool vaid raskusi, siis on see argus ja sellele tuleb silma vaadata.
Kui sul ei ole aega näha vihmapiiska langemas või pilve muutmas oma kuju, siis on see kannatamatus ja sellele pole kohta rahus ega kindlameelsuses.
Kui sa ei karda negatiivseid emotsioone, siis on see tarkus ja see teeb sind tugevamaks.

Kui sa oled tugev, siis tähendab see vabaneda kõigest hinnangulisest ja koormavast. Tähendab kaotada kannatused. Tähendab osata naerda elu üle. Tähendab mitte võtta seda nii tõsiselt.


Üks samm lähemale saavutamaks zen'i. Või mis.

Ja üks imeilus lugu siia taustaks:


Ja lõppude lõpuks, kui järele mõelda, ei olegi kunagi nii radikaalsena tundunud Kaiser Chiefs'i  lause "There is nothing I need, except the function to breathe" sugugi ju vale. Hingata. Küll kõik muu tuleb ise su juurde.

hingata sisse
hingata välja
hingata sisse ...


Kommentaare ei ole: