eksistentsi mitu palet

Pärast TUTi hooaja lõpupidu, kus päevane palavus tõi öise äikese, ja maasika-toorjuustutort maitses taevalikult, tantsuvinüüliks tõmbasin Queeni ning Eurovisiooni finaalgi sai nähtud - tuli pühapäev. Just selline palav, vaikne ja unelev Tartu pühapäev, millest siinkäinud mujale naastes räägivad. Ja mõnikord isegi tagasi tulevad, just selliste päikseliste Tartu maikuupühapäevade pärast. Mul oli õnne neid kohata. Üks pealinna päike jalutas mulle Rüütli tänaval vastu ja tema kallistus oli kui moos pannkoogi peal, kui nii saab öelda. Planeeritud lillede istutamine ja aiatööd Uues Õues kulgesid pärast seda kohtumist hoopis rõõmsamalt. Tema aga - istus lustlikult T. pakiraami peale ja kadus lehvitades ümber botaanikaaia Supilinna poole. Me kohtume peagi.
 Need kuumad päevad siin on möödunud erinevalt. Kevadetega tekib ikka sisse mingi rahutus, tulenevalt eesootavast pikast suvest või ettenägematust sügisest. Palavad pärastlõunad vahelduvad hilisõhtuste äikesehoogudega. Eksistentsi mitu palet.
Meil on kaks rada. Üks neist on jalutada pärast päevatoimetusi soojas suvebriisis käsikäes maikuuõhtu loojangu paistel, teha vastutulevatele kassidele pai ja seisatada iga sirelipõõsa juures, et leida sealt 11-kroonlehega õisi. Kui hästi läheb, siis mitu. Õnne pole kunagi liiga palju. Ja siis on teine võimalus - nutta end samas magama tundega, et õitenuusutamine on ajaraisk ja selle asemel peaks juba ammu kuhugi jõudnud olema, keegi veel parem ja edukam olema, midagi suurt tegema; et elu läheb mööda ja meist ei saagi kunagi õnnelikke inimesi, sest õnn on püüdmatu ja pidev raske töö ei pruugi selleni üldse viia. Aga teha tuleb. Siis oleks ju veel lootust.

Tihtipeale elu ei välista.
Kõik on vaatepunkti küsimus. Kelle jaoks madal tipp, kelle jaoks jäämägi.
Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, on vist öelnud Saint-Exupéry.
Need sireliõied ei paista tõesti mu seest välja. Seda õnne ja rõõmu olemisest ja inimestest ei saa ühelgi paberil näidata.