Juba vanad eestlased teadsid nii rääkida. Igatahes läks nii, et eilne lustipäev tõi pühapäeva täis tööd.
Laupäev. Paduvihmad vaheldusid päikesepaiste ja laadameeleoludega. Aga ükski piisk ei langenud õhtul Smilersi kontserdi ajal. Lisaks oleme nüüd ühe huvitava teatrielamuse võrra rikkamad. Aga see oli nii .. jant, mis jant, et pärast kaht tundi tekkis tahtmine kuhugi südantnõretavat sügavat tragöödiat vaatama tormata. Õhtul tuli ühele tädile lihtsalt naeratada, kui too rääkis, kui vahva see lõunane teater ikka oli. No, naerda sai – märkimata, mille või kelle üle. Eks naer tuli meite sekka ka teatri kõrvalt. Polegi ammu veidra-huumori-õhtuid olnud ega lõõpida saanud.
Niisiis tuli pühapäev. Kes silmad vähegi lahti ja hommikukohvi joodud sai, ei jäänud olesklema. Kõik tööd valgusid korraga ühte päeva; üle said käidud nii korjatud kurgid, seened, peenrad, aiamaa, marjapõõsad.. Samal ajal kui jõe äärest kuurist kostis halgude klõbinat ja kaheksa rummi puid leidis endale peavarju. Mina ei jaksanud pärast peenraid enam õhtust ka väga süüa, kuigi tegu oli isa päevatööga – kukeseened – ja minu pealelõuna saadusega – vaarikatoormoos. Lisaks on mul kael kange ja maniküürist me enam ei räägigi. Minu homsed valud on ilmselt ühe noormehe omade kõrval minimaalsed. Tema näeb vististi uneski puuriitasid. Igal juhul produktiivne puhkepäev. Meeleolukas nädalavahetus. Täna ei langenud piiskagi. Soojust ja töörõõmu rohkem kui rubla eest.
Homme – viimaks ometi! – näen inimesi. Neid inimesi. Kolm päeva Lõuna-Eesti metsaõhku ja teatrihõngu. Kui ma vanade eestlaste kombel end tööga ära poleks väsitanud, oleks mul ärevuse tõttu võib-olla et raske uinuda. Aga ei, seda hirmu vast ei ole. Kõik on tasakaalus.
“Sekspiir Villiam"!”
Oeh.
Laupäev. Paduvihmad vaheldusid päikesepaiste ja laadameeleoludega. Aga ükski piisk ei langenud õhtul Smilersi kontserdi ajal. Lisaks oleme nüüd ühe huvitava teatrielamuse võrra rikkamad. Aga see oli nii .. jant, mis jant, et pärast kaht tundi tekkis tahtmine kuhugi südantnõretavat sügavat tragöödiat vaatama tormata. Õhtul tuli ühele tädile lihtsalt naeratada, kui too rääkis, kui vahva see lõunane teater ikka oli. No, naerda sai – märkimata, mille või kelle üle. Eks naer tuli meite sekka ka teatri kõrvalt. Polegi ammu veidra-huumori-õhtuid olnud ega lõõpida saanud.
Niisiis tuli pühapäev. Kes silmad vähegi lahti ja hommikukohvi joodud sai, ei jäänud olesklema. Kõik tööd valgusid korraga ühte päeva; üle said käidud nii korjatud kurgid, seened, peenrad, aiamaa, marjapõõsad.. Samal ajal kui jõe äärest kuurist kostis halgude klõbinat ja kaheksa rummi puid leidis endale peavarju. Mina ei jaksanud pärast peenraid enam õhtust ka väga süüa, kuigi tegu oli isa päevatööga – kukeseened – ja minu pealelõuna saadusega – vaarikatoormoos. Lisaks on mul kael kange ja maniküürist me enam ei räägigi. Minu homsed valud on ilmselt ühe noormehe omade kõrval minimaalsed. Tema näeb vististi uneski puuriitasid. Igal juhul produktiivne puhkepäev. Meeleolukas nädalavahetus. Täna ei langenud piiskagi. Soojust ja töörõõmu rohkem kui rubla eest.
Homme – viimaks ometi! – näen inimesi. Neid inimesi. Kolm päeva Lõuna-Eesti metsaõhku ja teatrihõngu. Kui ma vanade eestlaste kombel end tööga ära poleks väsitanud, oleks mul ärevuse tõttu võib-olla et raske uinuda. Aga ei, seda hirmu vast ei ole. Kõik on tasakaalus.
“Sekspiir Villiam"!”
Oeh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar