Just see..

.. laul, mida täna, 31.juulil, jaagupikuu viimasel päeval, läheneva augusti eel, jahedamal ning tuulisemal päeval leida ja 67 korda kuulata. Ma arvan küll.

Ilus.

 Ja mitte vaid. 

Koorem.

Mulle kingiti just praegu terve sülem lilli. Kakskümmend viis oranž-punast roosi. Lihtsalt selle pärast, et ma olevat nii ilus ja armas. Lihtsalt.
Kakskümmend viis! Kakskümmend viis roosi, mis ajasid mu just ahastusse.

Ma kardan, et mind tõepoolest vahetatakse peagi kolme kaameli ja 700 inimtöötunni vastu. Jumal, ma tahan siit 18. sajandi Egiptusest ära!

Nali naljaks.

See nüke mõnevõrra vähendab tõenäosust edukalt läbi viia mu eluplaan olla armastav, empaatiline ja mitte-paha inimene. Sest nüüd on mul tunne, nagu ma oleksin just vastasmärgiline kõigele sellele, mida taotlen.

Aaaah.

Rendime Soontagale sauna, ja siis keskele floora ja fauna aka kolmas suvekool.

Selliste emotsioonidega jõudsime pärast kolme päeva teatri suvekooli, kõne ja hääle ning näitleja kehatöö workshope, uka-uka ning mädamunamänge, metsajooksu, ujumisi, grillimisi, saunatamisi, jalgpallimatši, hilisõhtuseid laulupidusid, "Džentelmeni" turniire, lõkke- ja jutuõhtuid, palavaid öid, hommikusi kohvi- ja pudruhetki rõdul ning viimase päeva 8-kilomeetrist kottidega jalgsimatka metsast välja, mööda Tõrva maanteed viimaks Valga maanteele, bussipeatusse. Kes jõudis, kes ei jõudnud. Mõnel läks lihtsamalt, aga meil kindlasti huvitavamalt. Vististi sai tehtud korralik kõnnirekord, sest bussini oli kaks tundi, kui alustasime. Panustasime hääletamise peale, kui kord maantee peal oleme, aga see osutus asjatuks. Jõudsime välise abita sihtpunkti 1 h ja 20 minutiga. Voh. "Džentelmen" jätkus. Ka bussis. Selle sõidu lõpuks olid kõik pärast kolme päeva rassimist ja viimast spurti puruväsinud, kuid ilmselt õnnelikud.


See oli magnifikaalne kolmpäevak. (Ja ma ei ütle seda vaid selle pärast, et viimase seisu järgi olin "Džentelmenis" kolmandal kohal või et lõin jalkamängus 1/3 võidumeeskonna väravatest.)







Ja EI OLE täpsemat laulu hetkel, kui Tõnis Mägi & Jääääre "Tolmused riided".

Töö tuleb pika ilu peale.

Juba vanad eestlased teadsid nii rääkida. Igatahes läks nii, et eilne lustipäev tõi pühapäeva täis tööd.
Laupäev. Paduvihmad vaheldusid päikesepaiste ja laadameeleoludega. Aga ükski piisk ei langenud õhtul Smilersi kontserdi ajal. Lisaks oleme nüüd ühe huvitava teatrielamuse võrra rikkamad. Aga see oli nii .. jant, mis jant, et pärast kaht tundi tekkis tahtmine kuhugi südantnõretavat sügavat tragöödiat vaatama tormata. Õhtul tuli ühele tädile lihtsalt naeratada, kui too rääkis, kui vahva see lõunane teater ikka oli. No, naerda sai – märkimata, mille või kelle üle. Eks naer tuli meite sekka ka teatri kõrvalt. Polegi ammu veidra-huumori-õhtuid olnud ega lõõpida saanud.
Niisiis tuli pühapäev. Kes silmad vähegi lahti ja hommikukohvi joodud sai, ei jäänud olesklema. Kõik tööd valgusid korraga ühte päeva; üle said käidud nii korjatud kurgid, seened, peenrad, aiamaa, marjapõõsad.. Samal ajal kui jõe äärest kuurist kostis halgude klõbinat ja kaheksa rummi puid leidis endale peavarju. Mina ei jaksanud pärast peenraid enam õhtust ka väga süüa, kuigi tegu oli isa päevatööga – kukeseened – ja minu pealelõuna saadusega – vaarikatoormoos. Lisaks on mul kael kange ja maniküürist me enam ei räägigi. Minu homsed valud on ilmselt ühe noormehe omade kõrval minimaalsed. Tema näeb vististi uneski puuriitasid. Igal juhul produktiivne puhkepäev. Meeleolukas nädalavahetus. Täna ei langenud piiskagi. Soojust ja töörõõmu rohkem kui rubla eest.

Homme – viimaks ometi! – näen inimesi. Neid inimesi. Kolm päeva Lõuna-Eesti metsaõhku ja teatrihõngu. Kui ma vanade eestlaste kombel end tööga ära poleks väsitanud, oleks mul ärevuse tõttu võib-olla et raske uinuda. Aga ei, seda hirmu vast ei ole. Kõik on tasakaalus.

“Sekspiir Villiam"!”
Oeh.

Visuaalid.

Carry your bag in a sea of stories
To her mainland in Caesaria
Fly the flag of your borrowed glories
Till, the west end of Old Sofia

She'll give you the world to lean on 
Perish the age of reason

But her love, she won't trade it for nothing

Poe tänava maja seinal on Poe pilt.

Juba ammu, kui aus olla.

Sattusin eile "The Raven"-i peale. Kuulama ja lugema. See oli nii kaunis. 

"Once upon a midnight dreary, while I pondered weak and weary, Over many a quaint and curious volume of forgotten lore, While I nodded, nearly napping, suddenly there came a tapping, As of some one gently rapping, rapping at my chamber door. `'Tis some visitor,' I muttered, `tapping at my chamber door - Only this, and nothing more.' " ...

And that's how I spent my time at Night's Plutonian Shore.

Neli veidrat.

Veider, kuidas ma mõnikord seostan toite kohtadega. Või kuidas mõnikord tulevad emotsiooniga kohad meelde teatud toite süües. Üleeilne soolapähklisnäkk tõi mulle meelde tumepunased plüüškardinad, "hotelli" «Säde», teise korruse-kella-viie-vestluse, öise Viini valsi .. etc. 

 Täna, kukeseente otsingul, sai leitud hoopis lademes metsmaasikaid.  Suu neid täis, mõtlesin Värska metsade, lõunaste ümber-järve-jooksuplaanide, pealelõunaste "hüppekate", õhtuste lõkkeringide ja ööhakuste udulooride peale.  

Veider, kuidas ma vahel - viimasel ajal üsna tihti - ärkan hommikul üles ja mu peas hakkab kõlama üks konkreetne laul, mis terve järgneva päeva mind saadab. Ja ma ei pea kunagi muretsema päeva-soundtrack'i otsimise pärast - see tuleb ise mu juurde. Olen ärganud "Suvekuninganna" peale ja tundnud ette ära igatsust ja melanhooliat; tõusnud üles "Strawberry fields forever" saatel, kui Tartu Uuel Teatril on Baltoscandalil etendus olnud ja .. kuni tänaseni olen ma neist aru saanud. Täna siis avasin silmad, nende taga kajamas The XX "Intro". Ja ma ei tea, mida ma sellest välja peaksin lugema.

Veider, et jälle on 13 ja reede. Viimasel ajal on neid üha rohkem, või mulle näib?

Ja ma vist lõpetasin oma näidendiga, mille kirjutamise täpset algust enam ei mäletagi, aga mis ilmselt langes kuhugi 2010. aasta kevadesse. Tunnen, et pean laskma tal mõnda aega puutumatult olla, et ta siis uuesti läbi lugeda ja ametlikult valmisolevaks kuulutada.
Nüüd siis alles. Veider.

I don't usually post memes ... Vol 4.

Tsiteerin: " Cheer up, paremad ajad on ees! PS, kas nad on alati meist ees?"

Vähemasti ma tean, mida mina sügisel tegema hakkan.
Meelsamini oleksin muidugi ühes teises nimekirjas, jätkuvalt. Aga - to look at the bright side - riik vajas vaid kolme. Ja ma olen üks neist. Well, hurray!

Through the looking-glass.

Käisime üleeile selle suve esimesel mustikajahil. Ja ujumas. Mõned päevad tagasi jätkasin oma pooleliolevat näidendit, mida ma juba aasta jagu avada ega lugeda ole julgenud/tahtnud. Eneselegi üllatuseks ei tekitanud  see minus enam kardetud pettumust ega resignatsiooni; pole vist siiski täiesti mittearvestusväärne ega lootusetu.

 Spliin näib püsivat.

Eile sain kõne that made me go "aaaaa!",  mis ütleb nii mõndagi. Ühes nende unenägudega lennust Firenzesse, minekutest ürgmetsadesse ja neist otsatutest trammisõitudest varasügiseses Tallinnas, Kalamajas ei-tea-kuhu. Hommikul mõtlesin, et kas nüüd hakkabki nii olema - näengi oma elu järgnevad nädalad unes samu inimesi, kuni harjun eluga ilma nendeta? Kuni reise ja koosolemisi mu une-ilmades koguneb viimaks rohkem kui olnud päriselus? Kuigi kõva põhi on aja jooksul sellele normile alla tehtud, mõtlesin kõiksugu toredatele kohtumistele-käimistele, mis ette on tulnud, pisikestele nüanssidele, mida tavapäraselt ei meenuta, ja võin öelda, et reaalsed hetked on ikka tugevas ülekaalus. 

 M. helistas ka ükspäev ja ütles, et ma ei peaks õnnetu olema. Aga temagi on nüüd ju.. eemal.

Muidu on kõik sama. Päike on kuum. Liiv niisamuti. Maasikad on magusad ja jäätis aitab alati. 

Kui tähti nähti langevat, kus olin mina?

Kõige raskem on saada üle enesehaletsusest, mitte selle eitusest, ja hakata tegema midagi loominguliselt konstruktiivset. 

Veider, et kõik tundub alles nüüd nii lähedalt möödaläinuna. Siinsamasoleva ja lõplikult kättesaamatuna.

"Saatus pole ahelad, vaid tiivad." (A. Baricco)

Juuni on läbi.
Baka on läbi.
Ja nädalavahetusega sai ka üks etapp mu elust läbi.

Nii kahetised tunded on praegu mu sees, et ehk peaksin enne kõike seedima ja ootama, aga praktika on näidanud, et siis jäängi seda õiget hetke ootama. Viimaks jääb palju ütlemata.
Mitte, et mul palju öelda oleks.

Reede oli täis rõõmu, kinke, lilli, siniseid diplomeid, päikest ja lähedasi inimesi ümber ühise laua. Oluline jupike ülikoolist sai lõpetatud. Aktusel üheskoos teatriteadlastega istudes tundsime rõõmu vahefiniši üle. Uued paberid on sisse antud, tuleviku mõiste piirdub nädalaga korraga. See oli ülev-kaunis päev.

Ja põhjust hõisata, lilli jagada ja kergendatult ohata on mujalgi. Toom-Kooli 4 sai endale täna viis TÜTi liiget.
Kaks neist lähevad ja võtavad osakese minust ja kolmest baka-aastast kaasa..  Meenutan üht talvist pärast-seminari jutuajamist "Armastuses" ja üht hiliskevadist takkaotsa Prisma bussis. Ja üht olemata jalutuskäiku Salme tänaval.
 Ja kui ma liiga pikalt mõtlema hakkan, siis ilmselt tahaksin olla maikuises ateljees ja mitte tunda neid maguskibedaid jutte endast läbi jooksmas. Nii et ma parem praegusel momendil liiga pikalt ei mõtle.
Tallinn võis teid saada, aga Tartu teid ei unusta. Saite vastu võetud sinna, kuhu vaja. ; )

Need kolm aastat olid mu senise elu ühed olulisemad.
Jumal tänatud nende eest. Kõikide nende hetkede eest.

Nil desperandum - cras ingens iterabimus aequour!