Võtsin oma kitarri, kompsud-kotid ja viimase kahe nädala tunded ja elamused ning jõudsin nendega koju. Sõite on olnud omajagu ja kõike, millest tahaks ja oleks rääkida ning kirja panna, kordades enam. Ent eks ole see alati nii, et sellised ajad elus väärivad raamatut.
Eurovisioon. Esimese eelvooru vaatasime ära ateljees, koostasime isiklikke edetabeleid ja kuulasime takkajärgi teenimatult finaalist välja jäänud laule. Teise eelvooru ajal olin mina juba Treffil; jõudsin etenduselt joosta vanalinna ning näha ära Leplandi esinemise ja hääletuse. Grande finale ajaks olid teised ateljeelised ka pealinna jõudnud ning meie otsingud olid viinud meid Pika ja Mündi tänava risti, ühe pubi ette, kus üritusele innukalt kaasa elatud sai. Möödakäijate imestuseks – me tõepoolest nautisime seal olemist.
Armastus. Meie proovikava Armastuses oli võrdlemisi elegantne. Lisaks oli publikuks omade inimeste seltskond ja sundimatu esinemine ei vajanud pingutust. Tol õhtul sai sealsamas nauditud ka õhtusööki ja tehtud Rüütli tänaval võidulaulmist.
Treff. 24.-27. mail olin Tallinnas. Viimased eksamid ja arvestused olid tehtud ja mu süda oli rahulik. Jõudsin selle aja jooksul taas armuda. Korduvalt. Päikselistesse vanalinna tänavatesse, õhtutesse ja metropoli-mellu. Esimesed kiired päevad möödusid tuubil täis teatrit ja etendusi. Treffil oli sel aastal häälekandja ning mina üks selle korrespondentidest, mistõttu tuli nii mõnegi etenduse järel tulistjalu arvuti taha joosta ja tunni ajaga arvustus või persoonilugu valmis kirjutada, et siis uuele etendusele jõuda. Kõigist nähtud lavateostest andis Polina Borisova intervjuule ja persooniloole lisaks ühe meeldejäävama teatrielamuse – tema soololavastus “Go!” oli tõesti meisterlik niisamuti kui mõtlemapanev. Õhtuti kõlas lõkke ääres laul ja hommikuti langes päikesepaistes Hella Hundi ees kastaniõisi. TÜTi raskekahurvägi oli olemas nii praeguses kui endises koosseisus ning nendega sai aega veedetud viimase hetkeni, kuni lahkumiseni. Pärast mitut aastat leidis üks sõrmus taas oma omaniku ja laval sai tehtud nalja ja šõud. Haldjapere oli üürikestel hetkedel, mil Uuele tänavale jõudsin, neile omaselt lahke ja armastusväärne. Kui enne mu ärasõitu K.L.’iga NUKU ees olime, ütles ta, et kõikidest festivalidest on Treffi lõpp alati kuidagi kurb, hääbuv – inimesed sõidavad eraldi linnadesse ja ühist lõppu nagu ei olekski. Eks ta nii tõepoolest tundu olevat. Sellegipoolest jättis Treff meeldiva mälestuse ühest kaunis-toredast reisist.
Lõputöö. See on nüüd möödas. Ja ma ei ütle siinkohal “läbi”, sest bakatöö kaitsmine oli ühest küljest ühe tsükli lõpp, kuid sisuliselt siiski vaid alguse lõpp. Kolm ülikooliaastat on tõesti-tõesti nüüd selja taga. See hetk, millest ma esimesel kursusel mõtlesin, on käes. Kaitsmispäeva emotsioonid tormasid mööda ameerika mägesid. Kartsin, rõõmustasin, ehmatasin ja kurvastasin samaaegselt. Õppejõud surusid kätt ja soovisid õnne kooli lõpetamise puhul, mis ei jõudnud mulle veel tükil ajal kohale. Istusin kodus, tühja pilguga ja püüdsin aduda, mis just oli juhtunud. Õhtul ootas mind aga kaunis üllatus – küünlavalgus, kook ja Madrugada. Sel päeval oli minust saanud.. teadlane. Järgmise päeva pühendasin südamerahus oma südamesõpradele. Visiit haldja juurde ja tema võrratu pealelõunane püreesupp. Vestlusi Tartust ja inimestest ja ilusatest hetkedest kandus õhtusse ja südamesse. Ja kuigi ta varsti Tartust lahkub, jäävad ühised päevad Taaralinnas eredaina mälestustesse, ootama uusi kohtumisi. M.’i külastamise järel toimus ateljees minu baka-astme lõpu tähistamine. Šampusepudelikorgid lendasid uhke kaarega, Džoodži ja C.’ga alustasime Sabotööri-mängu ja sõime jälle kartulikrõpse, kuni lisandusid Karlid. Jätkasime naeru ja lauamängudega, kuniks šampus ja kook olid joodud-söödud ja kes ateljeesse õppima, kes linnapeale edasi pidutsema jäi. Mina sõbraarmu täis meelega jalutasin koju, sest hommik algas vara.
Saaremaa. Lühidalt öeldes: road-trip Saaremaale pulma. Põgusalt tervitasin jällegi Tallinnat ja reis saare poole võis alata. Jõudsime enne veel külastada Orissaare trahterit ning sisse elada saarerahva omapärasesse ellu, mis justkui kulges oma aegruumis. Samal ajal, kui Tartus pidas TÜT hooaja lõpupidu ning valiti N-objekti, olime meie õnnitlenud pruutpaari, sõime pulmaroogasid kivi pealt ja tantsisime. Looduslikelt lapikutelt kividelt söömine oli minu jaoks üllatav esmakogemus. Silmud peale ja kahvel sisse. Nii see käiski. Väljas ladistas kõigi kiuste vihma, aga valge telgi tulukestes lagede alla mahtusid kõik sööma, jooma, mängima ja naerma. Kui südaöisest
tantsust juba jalad tuikasid ning viimaks tortki lahti lõigatud ja söödud sai, jäime telgis õndsasse unne. Jah – telk kesk niitu Kübassaare poolsaarel, mereäär kiviga visata. Hommikul avastasime, et telgi ümber on 
tekkinud tiigikesed, aga meie olime kuivad ja oskusliku liiklemise tulemusel saime kuiva jalaga ka autoni. Hommikusöögi leidsime Orissaare Konsumist, mida muhedalt autos nautisime. A. oli just kinkinud mulle sirelikobara, kust leitud viieõieleheline õnneõis muud peale kenade hetkede tuua ei saanudki. Road-trip viis meid aga tagasi praamile ja mandrile, täpsemalt Saleverre, vaatama suvilat, biohermi, kindlusekive, Silmaallikat ja õiterikast ning viinamäetigude rohket viikingite ürgmetsa. Tagasiteel sain ka ise autorooli. Ja nii juhtuski, et sõites Tallinnasse, saatjaks Raadio 3, vaatasime mööduvaid kohanimede silte ja laulsime mõlemad Eagle Eye Cherry’t. Kõvasti ja südamest. Tallinn-Tartu bussireis kestis vaid viivu, kui suikusime reisiväsimusest.
Niisiis jätsin mõneks ajaks Tartu ja inimestega hüvasti. Nii mõnigi kord nende päevade jooksul tuli mu mõtteisse üks Piibli tsitaat, mida ma juba lapsest peale kodukiriku altari kohalt lugenud olen:
Soundtrack: Eagle Eye Cherry - Save Tonight
Eurovisioon. Esimese eelvooru vaatasime ära ateljees, koostasime isiklikke edetabeleid ja kuulasime takkajärgi teenimatult finaalist välja jäänud laule. Teise eelvooru ajal olin mina juba Treffil; jõudsin etenduselt joosta vanalinna ning näha ära Leplandi esinemise ja hääletuse. Grande finale ajaks olid teised ateljeelised ka pealinna jõudnud ning meie otsingud olid viinud meid Pika ja Mündi tänava risti, ühe pubi ette, kus üritusele innukalt kaasa elatud sai. Möödakäijate imestuseks – me tõepoolest nautisime seal olemist.
Armastus. Meie proovikava Armastuses oli võrdlemisi elegantne. Lisaks oli publikuks omade inimeste seltskond ja sundimatu esinemine ei vajanud pingutust. Tol õhtul sai sealsamas nauditud ka õhtusööki ja tehtud Rüütli tänaval võidulaulmist.
Treff. 24.-27. mail olin Tallinnas. Viimased eksamid ja arvestused olid tehtud ja mu süda oli rahulik. Jõudsin selle aja jooksul taas armuda. Korduvalt. Päikselistesse vanalinna tänavatesse, õhtutesse ja metropoli-mellu. Esimesed kiired päevad möödusid tuubil täis teatrit ja etendusi. Treffil oli sel aastal häälekandja ning mina üks selle korrespondentidest, mistõttu tuli nii mõnegi etenduse järel tulistjalu arvuti taha joosta ja tunni ajaga arvustus või persoonilugu valmis kirjutada, et siis uuele etendusele jõuda. Kõigist nähtud lavateostest andis Polina Borisova intervjuule ja persooniloole lisaks ühe meeldejäävama teatrielamuse – tema soololavastus “Go!” oli tõesti meisterlik niisamuti kui mõtlemapanev. Õhtuti kõlas lõkke ääres laul ja hommikuti langes päikesepaistes Hella Hundi ees kastaniõisi. TÜTi raskekahurvägi oli olemas nii praeguses kui endises koosseisus ning nendega sai aega veedetud viimase hetkeni, kuni lahkumiseni. Pärast mitut aastat leidis üks sõrmus taas oma omaniku ja laval sai tehtud nalja ja šõud. Haldjapere oli üürikestel hetkedel, mil Uuele tänavale jõudsin, neile omaselt lahke ja armastusväärne. Kui enne mu ärasõitu K.L.’iga NUKU ees olime, ütles ta, et kõikidest festivalidest on Treffi lõpp alati kuidagi kurb, hääbuv – inimesed sõidavad eraldi linnadesse ja ühist lõppu nagu ei olekski. Eks ta nii tõepoolest tundu olevat. Sellegipoolest jättis Treff meeldiva mälestuse ühest kaunis-toredast reisist.
Lõputöö. See on nüüd möödas. Ja ma ei ütle siinkohal “läbi”, sest bakatöö kaitsmine oli ühest küljest ühe tsükli lõpp, kuid sisuliselt siiski vaid alguse lõpp. Kolm ülikooliaastat on tõesti-tõesti nüüd selja taga. See hetk, millest ma esimesel kursusel mõtlesin, on käes. Kaitsmispäeva emotsioonid tormasid mööda ameerika mägesid. Kartsin, rõõmustasin, ehmatasin ja kurvastasin samaaegselt. Õppejõud surusid kätt ja soovisid õnne kooli lõpetamise puhul, mis ei jõudnud mulle veel tükil ajal kohale. Istusin kodus, tühja pilguga ja püüdsin aduda, mis just oli juhtunud. Õhtul ootas mind aga kaunis üllatus – küünlavalgus, kook ja Madrugada. Sel päeval oli minust saanud.. teadlane. Järgmise päeva pühendasin südamerahus oma südamesõpradele. Visiit haldja juurde ja tema võrratu pealelõunane püreesupp. Vestlusi Tartust ja inimestest ja ilusatest hetkedest kandus õhtusse ja südamesse. Ja kuigi ta varsti Tartust lahkub, jäävad ühised päevad Taaralinnas eredaina mälestustesse, ootama uusi kohtumisi. M.’i külastamise järel toimus ateljees minu baka-astme lõpu tähistamine. Šampusepudelikorgid lendasid uhke kaarega, Džoodži ja C.’ga alustasime Sabotööri-mängu ja sõime jälle kartulikrõpse, kuni lisandusid Karlid. Jätkasime naeru ja lauamängudega, kuniks šampus ja kook olid joodud-söödud ja kes ateljeesse õppima, kes linnapeale edasi pidutsema jäi. Mina sõbraarmu täis meelega jalutasin koju, sest hommik algas vara.
Saaremaa. Lühidalt öeldes: road-trip Saaremaale pulma. Põgusalt tervitasin jällegi Tallinnat ja reis saare poole võis alata. Jõudsime enne veel külastada Orissaare trahterit ning sisse elada saarerahva omapärasesse ellu, mis justkui kulges oma aegruumis. Samal ajal, kui Tartus pidas TÜT hooaja lõpupidu ning valiti N-objekti, olime meie õnnitlenud pruutpaari, sõime pulmaroogasid kivi pealt ja tantsisime. Looduslikelt lapikutelt kividelt söömine oli minu jaoks üllatav esmakogemus. Silmud peale ja kahvel sisse. Nii see käiski. Väljas ladistas kõigi kiuste vihma, aga valge telgi tulukestes lagede alla mahtusid kõik sööma, jooma, mängima ja naerma. Kui südaöisest
tantsust juba jalad tuikasid ning viimaks tortki lahti lõigatud ja söödud sai, jäime telgis õndsasse unne. Jah – telk kesk niitu Kübassaare poolsaarel, mereäär kiviga visata. Hommikul avastasime, et telgi ümber on 
tekkinud tiigikesed, aga meie olime kuivad ja oskusliku liiklemise tulemusel saime kuiva jalaga ka autoni. Hommikusöögi leidsime Orissaare Konsumist, mida muhedalt autos nautisime. A. oli just kinkinud mulle sirelikobara, kust leitud viieõieleheline õnneõis muud peale kenade hetkede tuua ei saanudki. Road-trip viis meid aga tagasi praamile ja mandrile, täpsemalt Saleverre, vaatama suvilat, biohermi, kindlusekive, Silmaallikat ja õiterikast ning viinamäetigude rohket viikingite ürgmetsa. Tagasiteel sain ka ise autorooli. Ja nii juhtuski, et sõites Tallinnasse, saatjaks Raadio 3, vaatasime mööduvaid kohanimede silte ja laulsime mõlemad Eagle Eye Cherry’t. Kõvasti ja südamest. Tallinn-Tartu bussireis kestis vaid viivu, kui suikusime reisiväsimusest.Niisiis jätsin mõneks ajaks Tartu ja inimestega hüvasti. Nii mõnigi kord nende päevade jooksul tuli mu mõtteisse üks Piibli tsitaat, mida ma juba lapsest peale kodukiriku altari kohalt lugenud olen:
Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda Sa mulle oled andnud.
Soundtrack: Eagle Eye Cherry - Save Tonight
2 kommentaari:
Meil teistmoodi minna ei saakski !
Sina tead, Sul on õigus ;)
D.
Postita kommentaar