kolmapäev, 28. detsember 2011

Inimesed tuules.

Otsustasin just, et panen kooretäidisega kommi suhu ja kirjutan jõuludest.
Kõik on nii muutlik. Ühel hommikul on kõik justkui endine, ainult maa on üleöö valgeks saanud. Ja samal õhtul on kõik jälle uus, ainult, et hommikuks on viimanegi lumeraas kadunud. Vaid tuul puhub. Puhub katustelt plaate ja parkides pikali puid, tänavad täis oksi ja pilvi üle taeva.
Ent öösiti säravad tähed. Nii kirkalt, nagu oleks torm Patrick puhunud nõnda kõvasti, et tolmukiht tähtedeltki minema on pühitud. Tunnen igal õhtul jälle kiivast soovi teada rohkem tähtkujudest ja sellest koodist, mis taevalael öösiti helkleb.

 Kahekümnekaheselt ei tundu maailm kuidagi teistsugune. Vahest natuke tuntum, teadaolevam, mõttekam. Ent asi võib vabalt olla minus eneses. Ja see ei ole üldsegi halb. Vastupidi.
 Kakskümmend kaks aastat oleme pidanud perega traditsioonilisi pühi - minu sünnipäeva, jõululaupäeval. Sel aastal.. Kuusk säras, näod niisamuti. Süütasin õhtul kingiks saadud soolakivist küünlajalas õuna-kaneeli-lõhnalise küünla ja lõin kokku (vahu)veiniklaasi. Sain lihtsalt aasta vanemaks, muud midagi.  Sulnilt ja rahulikult.
 25. detsembri hommikul mõtlesin mulle kord lubatud sõnadele ("Ta tuleb, küll näed, ausõna.") ja nii oligi - lumi tuli jõuludeks maha. Aknast paistis valendav õu ja kuigi lumekatteks oleks seda palju nimetada, oli muru ja must maa ja hallid tänavad kaetud valge värviga. See polnud ainus üllatus, mis mind sünnipäeval tabas. Pärastlõunal kõlas uksekell ja päeva üllataja otsustas isiklikult mulle kingi teha (sõna otseses mõttes), kohale tuua ja üle anda, olles seega sel päeval mu ainsaks sünnipäevakülaliseks. Varem (ette)kingina saadud vaasis seisnud päikesed olid juba "looja läinud", pidin nördimusega tõdema, aga toodud kink on hoopis püsivam, hoidmaks mu hinnalist vara tunduvalt kauem ja kindlamalt. Ja ma olen alati mõelnud, milline näeb välja eebenipuu...


Sünnipäevaõhtu ja külalisega läks ka lumi. Öösel sadas vihma. Eestimaale saabusid järgemööda torm Patrick, mis jättis tuhanded majapidamised elektrita, ja Quirin, mis müksas Tartu kuuse tähe viltu. Uus olevat ees. . Aasta ka, muidugi.
Aga mis sa ikka muretsed. Tuleb, mis tuleb.
Elu on muutlik. Kõik võib muutuda üleöö ja kes teab, milleks nii olema peab või miks nii on just hea. Siinkohal tuli mul üks mõte meelde. Jah, õige aeg see lisada.



Mõtlesin, milline lugu selle postituse juurde panna. Aga ei mõelnudki välja. Järelikult jääb see, mis mu playlisti viimastel päevadel enim täitnud on, olles sealjuures piisavalt huvitav ja hea. Ja jõulude juurde - absoluutselt sobiv. 

Soundtrack - Edward Sharpe & The Magnetic Zeros - 40 Day Dream

2 kommentaari:

M ütles ...

Mhm : )

Dee ütles ...

Küll Sina, pisike päike, juba tead :)