Käis külas.

Sõitsin nädalavahetuseks koju. Ja sain tuttavaks Arturiga. Meie esmakordne kohtumine leidis aset reedel ning viimased kolm päeva oleme ikka ja jälle näinud. Olin temast ja tema ringiliikumisest kodulinna tänavatel juba terve nädala kuulnud, viimaks avanes võimalus temaga isiklikult tunnike kodusest laupäevast veeta. Õigemini tutvusime isa kaudu. Nüüd oli mul siis põhjust isale töö juurde külla minna ja asja teha.
Väga sümpaatne… Ta jättis meeldiva ja avatud mulje algusest peale. Ka meie juures köögis tundis ta end üsnagi koduselt ning enesekindlalt. Piidles meie punast Kikut vaheldumisi meie askeldamisega. Ka minul oli huvitav. Ammu pole temasuguseid tegelasi toa peal toimetamas ja asju uurimas näinud. Ja kui isa teda endaga töö juurde kaasa kutsuma tuli, ei tahtnudki Atu enam hästi minna: kuulas, kuidas ma arvuti taga klõbistan või jälgis oma suurte säravate silmadega, mida ema köögis teeb.
Noh, ühesõnaga, oli meeldiv. Jään ootama järgmist nädalavahetust. Ning ilmselt ka paremaid võimalusi pildi tegemiseks.
Ent siit saate vast aimu.. Saage tuttavaks – see ongi Artur.

Kuidas tabada kadunud kadumatut ?

Nii nende asjadega siin ilmas on. Alatasa kaovad… Proovid neid püüda, saad üürikeseks õnnehetkeks nad kätte, juba järgmisel hetkel sulavad nagu esimesed lumeräitsakad peopessa. Härdusega tunnistad nende hella kaduvust.
Maa oli täna valge. Õhk oli valge. Taevas oli vaid enne seda nii tumesini-sinine, nagu varem pole nähtud. Valge sulas ära ja taevas võttis oma tavalise ilme. Räitsakad said veeks ja imbusid kollaste riisumata jäänud lehtede vahele mulda, mis pole veel unustanud suvepäikese kiirte paitust.

Ah, ei, ma ei muutu sentimentaalseks. Mitte lumest või sügislehtedest ei tahtnud ma rääkida. Sellest hoopis, et aeg on ka läinud. Ja see kaob ju sama kiiresti kui oktoobrikuine lumi, üle mille ma mõni aeg tagasi esmakordselt jälgi puistates silkasin. Kust ma siis tulin, ei meenugi enam. Oli see üks neist hilisõhtustest proovidest? Oli see kolmapäev, peale Ateena keskuse Tudengiteatrit? Oli see peale Püssika rodeo-/tantsuõhtut? Oli see peale reedest Kangro konverentsi? Jah, just. See oli reedel. Siis, kui me ülikooli ajaloomuuseumis ajalugu tegime ja esmakordselt avalikult üles astusime tegelastena, kes seni on olnud mitme seina taha oma elu elama peidetud. Siis, kui läksime ajas 80 aastat tagasi, kui ma mürkrohelise kleidiga rõdustseeni tegin ja kui järgnenud bankett ajataju (ja nälja) kus seda ja teist viis. Keele ka. Mm.
Laupäeval võtsime "uued" vastu. Laulsime. Meenutasime vanu aegu. Neid kadunud ilusaid aegu, kui Tartu alles väga võõras ja tundmatu oli. Nüüd lõhnab ta nagu küps sügis - sume ja tuhmkollane. Lõhnab nagu veelomp pimedas öös kõrvaltänavas, mis ammugi leitud ja unepealt teada. Lõhnab nagu vihmaniiske kinnas, mida vastu talve kaotada ei taha. Lõhnab nagu vanalinna tänavate munakivid, millel kajavad sajad joostud ja astutud sammud. Lõhnab nagu kohvi ja soojade saiade hõng Raekojal. Lõhnab nagu veetilkade krabin Emajõel. Lõhnab nagu mustvalge film poeetidest, elust ja selle kaduvusest.

Igatahes nüüd on see siis ametlik. Suvel ma seda mõelda ei osanud. Ei osanud ja kõik. Suvekooliski ei osanud, kuigi aimu sest oli. Mis aimu? Väga selgelt oli mu edasine elu paika pandud. Tuli september ja tulid sügisõhtud, tuli arusaamine, kes ma olen. Kuidas saab olema november. Et mõista, pidi selleks kusagil sees valmis saama.

Kui oled valmis ja sellest vööndist läbi, siis selgub. Siis ei loe näiline tühjus enam midagi. Siis võid sellest läbi ka tagasi tulla. Võid teha, mida iganes, võtta ükskõik millise kuju, olla ükskõik kes. Oled vaba mateeria kütkeist. See on äärmine vabadus- See ongi taevas, mida kuskil pole, aga mis siiski on kõikjal. See on Jumal sealpool jumalat.

Kas ma nüüd olen valmis? Ei, veel mitte. Protsess alles kestab. Aga novembriks peaks meie habras kaardimajake valmis saama. Tulge meid vaatama. Kangro ja meie ootame. Mitte siin ajas ja ruumis, otseloomulikult. Laske end ära kaduda, küll siis piirivööndis kohtume…

Kusagil Valgevene vikerkaare taga.

Kui mu jalad taas Tartu pinda puutusid, oli peas vaid üks mõte. Üks täiesti proosaline, üdini lihteluline mõte: ma pean ostma piima ja saia ning midagi, millest homme süüa teha. Et aga pagas niigi kopsakas ning asju täis tuubitud on, peab piimast ja suuremast toidulaarist loobuma, järelikult söön ma konservi. Jah, kas pole see mitte õnn, et Tasku Rimi üheteistkümneni lahti on. Ja viimane linnaliinibuss kümme minutit enne ühtteist kodu suunas liigub. See teeb tervelt 20 minutit aega valida, millist saia ja konservi võtta.

Just nõnda äärmiselt väikekodanlik ma sel hetkel olingi. Kõigi oma kompsude, katkise vihmavarju, mälestuste, kogemuste ja peapeale keeratud tsirkadiaan-rütmiga. Kuidas edasi elada? Kas võib see olla võimalik, et homme tuleb taas nagu normaalne inimene loengusse minna? Reaalsus oli sel hetkel nii julmalt ligi nagu kasukas iga mu keharaku ümber.
Tõesti, tõesti. Sellest, kes ja kus ma olen, sain täielikult aru alles kolmapäeval. Ühel neist päevadest ärkasin ma hämmelduses üles, mõistmata, kus ma viibin. Mis hoones? Ja mis riigis?!
Mis kell on?

Päeva-paariga õppisin aru saama, et see koht on minu ühikatuba. Uni aga käis ikka nagu jumal juhatas. Ennekõike loengute ajal.
Ja nagu näha, võttis aega nädala, et aklimatiseerumisprotsessi-eelseid sündmusi adekvaatselt ja kõikehõlmavalt endale teadvustada ning kirja panna.

Nõndaks. Kuidas me käisime Minskis. Rahvusvahelisel tudengiteatrite festivalil.
Juba poolel sealoleku ajal tundus kogu juhtunu nädalatetagusena. Mis siis veel nüüd. Paratamatult tuleb kõik olnu suruda kokku tikutopsi, mistõttu kärbitakse sisu ja lihvitakse maha servad.
Aga sellegipoolest. Elu tõesti sai juurde nii mõnegi tooni ja varjundi pärast säärast reisi.

Bussisõitu oli rohkem kui rubla eest. Speaking of which – Valgevenes käis rahaarvestus ikka tuhandetes rublades. Laused nagu “Ma olen sulle nüüd umbes kümne tuhhiga sees” või “Mul on ainult kakskümmend tuhat sularaha” olid täiesti tavalised. Sajarublasel ei olnud mingit väärtust. Purskkaevudes ujusid kümned rahatähed. (“We don’t have any coins.”)

Arhitektuur. Lubatult pentsik. Ufomajad ja prantsuse rõdudega taevassekõrguvad kvartaleidtäitvad karpmajad. Nagu Lasnamägi with few extras. Lenini tänav kui peatänav. Minu lemmik tänavanurk oli Marxi ja Engelsi tänava ristmik. Palju parke, kartulimaalaiused tänavad ja üle ühe hoone laiuvad väljakud kõikvõimalike poeetide või II maailmasõja-teemaliste monumentidega ei andnud kaugeltki mitte aimu sellest, et linnas elab üle 1,5 miljoni elaniku. Enamiku päevadest jäi liiklus suurlinna kohta hõredaks, jalakäijaid oli tavatult vähe. Hüpotees, et ehk käib elu maa all, st metroojaamades ja undeground’is, ei leidnud kinnitust. Ent tõsi – üks suuremaid ja n-ö modernsemaid kaubanduskeskusi oli siiski maa alla peidetud. Kuid kohalikud ei paistnud sellest hoolivat, neid polnud ikkagi piisavalt liikumas näha.
Turistidele olid maa peal selle-eest vaheldumisi juuksuriärid ja apteegid. Esimeste kohta ei tea midagi öelda, ent viimased said eestlaste poolt reisi lõpuks üsnagi tihedalt külastatud. (“Ne odin – a šest, požaluista!”).
Iseenesest 0,5-liitrise kaubaartikli sai Minskist kätte Big Mac’i hinna eest. See rõõmus uudis avastati esimese asjana esimesel päeval. Ja antud teadmist tarvitati kõigil järgneval kuuel. Paralleelselt “tsükliga” saabus mingi hetk ka kampaania Võtame Marurahulikult.
Ühesõnaga. Eestlased said tuntuks ja juba teisel päeval kohaliku ajakirjanduse tabloididele. Et valesti aru ei saadaks – etendus läks suurepäraselt, äärmiselt väljapeetult ning filigraanselt. AGA. Et elu igavaks ja unustamistväärivaks ei muutuks, leidub alati inimesi, kes asju parandavad ja keset esinemist sadade vaatajate ees frontaallavale astuvad ning asjalikul toonil küsivad: “You miserable human beings.. who are you? Why are you here? Do you know why are you here..?” Ehk oleks sellele järgnenud ka edasine põnev eksistentsialistlik arutlus, kui turvamees kallist sõnavõtjat ära poleks viinud. Noh, jah. Korraks tekkis mul isegi uhke tunne – mina ja KJ pidime sel hetkel misanstseeni tegema. Ja selline tähelpanu siis. Publik aplodeeris. Mõelda aga – kümme korda kuulsam. Võrdlus Kim Novakiga ei tulnud õhust, eks ole.
Kümme korda kuulsamad… Ohjah.
Tagasi Big Mac’i juurde aka samal ajal, kui osa meie kuulsusrikkast delegatsioonist Minski baare vallutas ja endale nime tegi, avastasin mina Chrisi ja KJ-ga kohalikke vaatamisväärsusi ja anglofiilse maailma elemente. Olime terve nädala nii igavad kuivikud. Läksime õhtuti peale viimast etendust magazin’i, ostsime limpsi ja jalutasime öistel Minski tänavatel. Peaväljaku kõrval olev univermag sai meie külastuse osaliseks nii mitmelgi õhtul. Selle paiga fenomen seisnes kolmes aspektis: et see oli lähedal; et sealsete kreemikoogikeste letist oli lihtsalt võimatu mööda minna nina kreemiseks tegemata, ja et ühes hoones olid koos nii kohvik, nõuka-aegsed kraamiletid, täiesti kaasaegne kaubahall kui avalik õllesaal. Muuhulgas jäi sinna lähedale MacDonalds. Läksime kaema. Burks nagu burks ikka. Aga ikkagi Valgevenes… Check.
Üleõhtuti oli klubiõhtu. Ühel neist pidid iga riigi esindajad katma rahvusliku laua ja esinema mitte vähem rahvuslikul teemal. Mainin nüüd uhkusega, et eestlaste laud jäi organiseerijate VIP lauale vaid grammi võrra alla. Tallinna kilud, kodune suitsusink ning Vana Tallinn olid uskumatult minev kaup. Lausa otse käest. Juustust ja kommidest ja Narva silmudest rääkimata.. Jnejne. Ja meie “Mässajate laul” (filmist “Viimne reliikvia”) sai tugevate ovatsioonide osaliseks. Elagu!

Eks muidugi, millalgi pidi see pauk ka tulema, et pill tuleb pika ilu peale ja “Viina-viina-viina, keppi, palderjani” ei saa igavesti..
Reede hommik algas mõne jaoks nukrasti ja teiste jaoks kottide pakkimisega.. Külalistemaja juhataja arvas, et meiesugust kampa pole nende ruumidesse vaja. No, andeks, et üks noormees trepil oma une oli pidanud öösel leidma. Ja andeks, et meie suurel juhil ja õpetajal nii palju austajaid oli.
Ok, sel hommikul olin ma vihane. Vähemalt kolme inimese jaoks oli säärane asjade kulg ääretult ebaõiglane. Aga mis teha. Kollektiivne vastutus. Kompromissina jäeti neiud külalistemajja alles, noormehed pidid aga uue paiga leidma.

Luckily said nemad siis süüa hommikust hotellis. Need, kes polnud veel varajastest trammisõitudest ja kooseinestamisest loobunud, said tavapäraselt lunastada omale ülekeedetud nuudlid/kruubid/tatra/riisi/tangud/kartulipüree (kana/kala/sealiha)kotleti/šnitsli/guljašši/kanatükiga kohaliku lütseumi sööklas. Oh seda toidukultuuri! (Teadmiseks: seal ei taheta tunda keedukartulit, musta leiba ega nuge.)

Ja muidugi etendused-etendused-etendused. Väga palju rahvusvahelist kultuuri ja päevad täis workshop’e, proove, lavastusi.
Karl L. sai parima kõrvalosatäitja auhinna, K.K. parima lavastaja nominatsiooni ja meie etendus rahva lemmiku kolmanda koha. Elagu!

Nii et kokkuvõttes ei ole mul sellest nädalast halbu mälestusi. Üldsegi mitte. Esimene ehmatus asendus pika peale absurdihuumoriga, millest jätkus viimase minutini. Ainus asi, millest on mul siiralt kahju, on fotokas, mis viimase õhtu peol kadunuks jäi. Fotokas, mille peale sai salvestatud laupäev: mina, Liisu, Anu, KJ, Chris ja Marina… Pildid vaatamisväärsustest, sellest, kuidas me käisime kohalikul simmanil, poseerisime baleriinidena samasuguse monumendi ees, ooperimaja, pruudid, Õnnepalee, vanalinna kangialused, hüpped jõeäärsetel alleedel, vaaterattaga sõit, meie ligi neljameetrise Gorki monumendi otsas, brantš rahvusrestoranis, muljed õhtul klubis etc. Jah, ühes piltidega läks peagi kaduma ka minu helkur, millest Minskis tihti juttu oli.. Oeh. What happens in Minsk, stays in Minsk.
Ja kui me siis otse peolt kell viis öösel pagasi järele hotelli sõitsime ja sealt meeletu lauluga rongijaama kärutasime ning kui ma rongi peal, hoidmas süles unenägusid, vaatasin varahommikust udu metsade ja orgude kohal akna tagant mööda libisemas, samal ajal kui Kaija vaikselt “Yesterday”-d kitarri sõrmitsedes laulis, tundsin, et vaatamata kõigele, oli see nädal siiski ilus. Lubasin selle hetke oma mällu salvestada ja endaga kaasa võtta.

Vilniuses toitsime tuvisid, külastasime kohalikku Maximat. Riias otsisime tasuta WC-d, mis jäigi leidmata.
Bussis, mõned tunnid enne Eesti piiri, tegime ühiselt identiteedivahetuse ja püüdsime mõistatada otsaette kleebitud silti. Peoöö oli saanud märkamatult uueks ööks ja üks riik vahetunud mitme teisega.

Ja kui me lõpuks Tartusse jõudsime, kui ma viimaks olin aru saanud, et olen Paul Keres, kui selja taga oli säärane nädal, siis ei osanudki bussi pealt maha astudes enam muud teha ega muust mõelda, kui et kust saab süüa ja mis saab homme.

Nüüd ma juba tean. Ees ootavad uued näidendiproovid koos uue peaosalisega (kes verivärskelt koos uute tütikatega meie rõõmsasse kollektiivi vastu võetud sai), Tudengipäevad ja oktoobrivärvid.