Oo, hõimlane, laena mul kuube..

Kallis Päevik,

elu siin Siberis Põhja-Jäämere ääres kulgeb endistviisi. Hommikud algavad koera jooksutamise rituaaliga – koer on vaja soojaks saada, kuigi ta on kelgu vedamiseks liialt vana. Rõõm on tõdeda, et daļe bierapşie kiţeda (päikesetõusu-kuu) on toonud juba mõningase soojema ilma – päeva ajal päikese käes on muhedalt kõigest –20 kraadi (ööd mööduvad –28 kraadi vaimus). Ja ühtlasi on päike peletamas minema polaarööd. Kurb on, et iglu ei taha temperatuurile eriti vastu panna: seinad pragunevad ja tapeedi lööb lahti. Vale ehitusmaterjali konsistents vist.
Ma kahtlustan, et harpuuniga järvele minek on keelatud. Sellest on kahju. Pole ammu head rasvast vaala saanud. Tomatimarinaadis… Seda saame vaid jõulude ajal lubada. Hülged ei paku enam pinget, pealegi on nad kavalaks muutunud ja ei anna isegi saiatüki peale kätte. Uut vesti vist see kuu ei saa. Pealegi on alanud polaarrebaste küttimise hooaeg.
Ja mu tarkusehambad kasvavad usinasti. Pea-šamán ütles alati, et kihvad on hundi julgus. Õiged kihvad teevad hundist hundi. Minust peaks ka siis õige nganassaan saama, eks.
Nädalalõpuks lubasid ilmatargad –32 kraadi. Ma tahan seda vesti!
Ent siinkohal lõpetan. Krasnojarski krai kohale on laskunud Mou-nämõ (Maaema) rahumeelne pimedus. Loen jälle Kundera’t ja unistan Pariisist. Kas seal on ka külm?