Võtke.

Mu hinges pole

miskit puudu,

vaid vastupidi -

paljutki on üle.

Ja kui ka sellest

midagi ei muutu,

kõik võtke,

võtke, jah,

võtke täis

kõik süled.

Ei müü, vaid

ära annan muist

võtke,

võtke heaks!

Ei vastu taha muud,

kui et ei iial

prügihunnikuist

ma neid tükke

hiljem leidma peaks.

See oli ühel päeval,

kui ma

olin väike,

mil elu

ootamatult tuli

minu tuppa;

ta tegi oma

igapäevakäike

ja õpetas,

et anda

tuleb rohkem alati

kui võtta.

Kuid hoiatas, et

vaadaku ma ette:

on olemas ka vargaid.

Me keskel poes

ja tänavail

on nähtud neid,

ootamas vaid hetke,

et saaks meilt röövida

nii mõistust.

Elusid.

Kui südameid.

Nii elu kord mind

karmilt õpetas.

Ja minu ainsaks

tänuks jäi

siis teda kuulata.

Ei. Ma iial end

ei lase nõnda

paljaks röövida.

Vaid ise annan.

Annan, jah, kõik,

võtke!

võtke heaks.

Kuid, palun, hoidke

minu mõistust.

Elu.

Südant.

Et ma kord

prügihunnikust

neid iialgi

eest ei leidma peaks.

Polnud juba kaua aega midagi kirjutanud. Napilt jõudsin.
Ilusat lõppu.

Helgemat uut.