''Kuula hääletust,''

''...ütles Margarita meistrile ja liiv sahises tema paljaste jalge all, ''kuula ja naudi seda, mida sulle elus ei antud - vaikust.''

Ei vaja, ma usun, täpsustamist, millisest klassikasuurteosest see tsitaat pärineb. Ega ka see, millest suuremalt jaolt minu edasine kirjutis koosneb. Bulgakovi ''Meister ja Margarita'', mida mitmetest suudest kiidetud kuulnud olen, pakkus eriskummalist lugemiselamust. Ja sedapuhku on tegemist juhuga, kus ma ei suudagi otsustada, kummaga siis lõpuks tegu on: hea või halva raamatuga. Otseloomulikult ei jaga ma kirjandust nii ühekülgselt ning jõhkralt heaks ja halvaks. See oleks ülekohtune ja diletantlik. Aga aga. Lihtsuse ja arusaadavuse huvides tavatsen ikkagi mingi liigituse must/valge või mustvalge vahel teha. Ma ei ütleks, et antud 20. sajandi vene romaaniklassika oleks minu jaoks olnud mingi erakordne elamus. Jätaks mingi surematu jälje mu mälestusse. Ja kui jättiski, siis vähemasti mitte kõrvetava.

Nagu raamatu järelsõnas mainitud, polnud ei meister ega Margarita süžeesse algselt plaanitud. Ja üldplaanis mängisidki nad kõrvalliini osatäitjate rolli, lubades ülejäänud tegelastel ja tegevustikul ideed kanda. Tegelik sisu keerles Saatana, Jumala ja elu müstifikatsioonide ümber. Märgata oli, et autor, asunud seda lugu 1929. aastal kirjutama, lähenes sisule ja stiilile hoopis teistsuguse ja sügavama nurga alt, kui ta 12 aastat hiljem selle romaani lõpetas. Ja kui aus olla, meeldis see algne, varjatud ja inimpsüühika ning reaalsuse vahel mänglev suund rohkem. Mida peatükk edasi, seda rohkem innustust näis autor oma fantastilisest mõttelennust saavat ning seda enam muutus jutustus muinasjutuks, ebausutavaks müüdiks, mida ka kõige vähem skeptilisemad mütoloogid muigega loeksid. See oli tagasilöök. Üsna korralik. Bulgakov, võiks öelda, rajas juba kolmekümnendetel aastatel teed müstilises, sürrealistlikus, ebareaalses harrypotterlikus maailmas, kus kõnelevad tagakäppadel kõndivad brauninguga kassid, alasti harja seljas ringi lendavad kõrvalkorteri näitsikud ning elavatelt inimestelt ära kistud pead pole sugugi vähem eksisteerivad kui kaalikasuurused kullakarva sibulad Peipsi-äärsete külade tänavail. Autori epiloog siiski mahendas ühe hingetõmbega viimastel lehekülgedel kogu eelnenud virr-varri, ent samamoodi, kui moskvalased teoses ei suutnud unustada ühe varasuve sündmusi, räägitagu ja püütagu uskuda mida tahes, ei kao ka minu terav mitteuskumine ega tõsiseltvõetamatus.

Ent mis mulle meeldis, oli aus vene huumor - satiir ja nii süüdimatu ja absurdne suhtumine kõigesse toimuvasse, väärikaks jäämine ka olukordades, mis üleüldse on uskumatud, nõmedad või äärmiselt totrad. Lisaks see müstiline ning ajalooline tagaidee, mille läbi autor püüab endalegi seletada kord Kolgata mäel toimunut ja end selle juhtumise mittetõesuses veenda. Siiski ei õnnestu see tal täielikult. Ja minu jaoks kumab just sellisest varjatud filosoofiast välja ka ''Meistri ja Margarita'' üks paeluvamaid pointe. Igal õigel teosel ju peab ometigi point olema! Kui mitte ka sisuline, siis stiililine.. vms.
Lisaks leidus romaani lehekülgedel mitmesuguseid peidetud aardeid; kirjeldusi, vestluseid, mõtteteri.
Ja tõesti - see, et ma juba nii pika teksti Bulgakovi elu viimasest teosest kokku olen keerutanud, ütleb juba midagi. Jah, ehk ikkagi, on mul hea meel, et selle raamatu ette võtsin. Täielikult siiski teistkorda ei loeks. Vahest mõningaid kohti, episoode, lauseid.. Või siiski, kes teab.
Soovitan kõigile groteskse ulme nautijatele!

Ja mida veel - elu siinpool raamatukaasi liigub palju realistlikumat teed; tasapisi sügise poole. Vähemasti viimased küllaltki vihmased päevad annavad põhjust sedasi tajuda. Enne neid päevi sai iga päev veel augustikuiseid rannamõnusid nautida ning juba üsna tagasihoidlikku päikesepruuni ammutada.
Peale selle olen saanud juba nädala teisest päevast oma tulevase uue sõbra seltskonda nautida ja temaga kõiksugu endale vajalikke IT-vigureid teha. See on ta enda huvides; after all - temast saab mu pea ainsaim kommunikatsioonilüli 'siinse ja sealse' (siis juba 'sealse ja siinse') maailma vahel. *

*P.S. - Ei, ma ei ole saanud mingit ajuloputust ega astunud mõne sekti liikmeks.