Miskipärast ei saa neist liblikaist ikka üle.

Mõni aeg tagasi tabasin end ehmatavalt teadmiselt, et pole juba poole aasta ringis ühtegi laulu kirjutanud; kitarri järelegi olen haaranud nappidel kordadel.
Täna sai see hirm seljatatud - minu musikaalsus ei ole kuhugi kadunud. Kirjutasin laulu. Just like that, mõne minutiga.

Liblika tiibade tolm

Liblika tiibadelt tolmu Sa sõrmile jätad
ning ütled, et elu nii viiv pole elamist väärt.
Nii ühelt hingelt taas võime veel lennata võtad
ja väikese lootuse näha kord maailma äärt.

R: Viiv, viiv, viiv..
Kas Sa siis ei näe?
Mis ühele üürike sekund, on teisele päev.
Hing, hing, hing...
Miks oled nii julm?
Ei vali ju Sina, kel antud elu, kel surm.

Aastaid liblikaid püüad ja tiibu neilt kisud.
Mõni saab torgatud nõelaga klaaside all'.
Sinule antud on jõud, kuid neile vaid ilu.
Neid lendlemas üürike aeg, enne kui talv.

R: Viiv, viiv, viiv..
Kas Sa siis ei näe?
Mis ühele üürike sekund, on teise jaoks päev.
Hing, hing, hing..
Miks oled nii julm?
Ei vali ju Sina, kel antud elu, kel surm..