Palju äikest keskpunkti ümber.

''Nüüd vaatan lakke ja teatan: siin on maailma keskpaik ja kõik.
Keskpunkt on seal, kus asume meie.''

(Mati Unt ''Öös on asju'')

Kui nüüd aus olla, oli see postitus planeeritud kirja saama juba eelmisel nädalal, kui Unt'i järjekordne teos loetud sai. Aga kõiksugu mõjuvad põhjused tulid vahele. Reedel oli järjekordne filmiõhtu, mille jooksul sõin liiga palju soolapähkleid varasemale popcorni laadungile vahelduseks. Laupäeval oli vaja ruttu nädala jooksul sissesöödud kaloreid põletada, seega arvatavasti olin ametis intensiivsete süümepiinade tundmisega. Lisaks olin ma šokis, et juba on 1. august. Pühapäeval tekkisid süümepiinad, et pole ikka veel Undist postitanud - hõõgusin nende all, avastasin õudusega, et on 2. august ja leidsin omale nende leevendamiseks parema tegevuse (nt demagoogia). Nüüd siis sain viimaks jaole.

Mida siis Unt oma teosega öelda tahtis? Jumal seda teab, mida tahtis. Ta ütles kõike. Ja samas, suurt nagu ei midagi. 'Öös on asju'' kujutab endast vaheldumisi romaani romaanis(segases dialoogivormis metaromaan), pakub elektromaanidele põnevaid fakte elektrist (terve see raamat on elektromaani jutustus elektrist, btw ), sekka Vana-Kreeka mütoloogiat ning täiesti mõistetamatult palju Cactaceae'-perekonna-alaseid teadmisi. Et, kellel on ülisuur huvi kaktuste ja üksiti ka elektromagnetismi ja äikese vastu, siis see raamat on teile! Ja kui sellest kompotist on veel vähe, siis öösonasju lehekülgedelt leiab veel Undi twisted luuleüritused (ma loodan, irooniaga), meenutusi Jablotškovist, päeviku-taolisi peatükke, memuaare, üsna veidraid jutustusi. Mulle näiteks jäi segaseks, mis nendest lugudest tõe alla liigituvad. Ja see ka, miks Unt Lennart Merist kui oma semust jutustab. Kas nad olid nii lähedalt tuttavad? Või ta tahtis olla?
Võib veel mainida, et jutul narratiivi kui sellist suurt ei olnud. Venis umbes sama moodi nagu Mutt (''Hiired tuules''), kõlas ka kohati sama absurdselt. Ja üldse, nad oleks nagu ühe sekti liikmed. Sellepärast mulle tundubki, et Undi varasem looming istus mulle kuidagi rohkem. Enamus modernistlikke või kaasaegseid kirjanikke näib minevat ühte rada mööda: alustavad naivistlike teostega, vanemas eas jõuavad targutava künismini. Mitte, et ta väga nõmepaha oleks, aga .. üldjoontes ma sellisest kirjandusest, peale keelelise ja stiililise üllatusliku ''hmh!''-momendi, midagi enamat ei saa. Aeg-ajalt vajan sedagi. Ent ''Hüvasti, kollane kass'' ja ''Võlg'' küündivad antud kirjatööst üle. Ikkagi. Nagu ''Liblikapüüdja'' ''Maagistki''.

Rääkides elektrist ja välgust, on see suvi kuidagi eriti äikeserohke. Iga õhtu peksab keegi seal plekktahvleid kokku ja vilgutab välguga. No, mis raiskamine see peaks olema?! Säästuaeg - hoidku veidikenegi kokku.
Aga ühel õhtul nägin taevas päris kenakest vaatepilti. See oli just vahetult enne järjekordset äikesehoogu, kus pilved olid eriti madalal. Otse pea kohal, jäi mulje. Nad paisusid ja formeerusid. Jubeilus. Veidi õudne ka samas, kui näha, kuidas nende samade suurte lahmakate pilvede sees välgud risti-rästi sähvisid ja aeg-ajalt kusagil raksatas. Aga ülev oli. Tegin pilvedest pilti ka.

3 fakti elektrist (''Öös on asju'') :

1. ''Mis puutub inimese pea ja rinna vahelisse elektripotentsiaali, siis kõige suurem on see täiskuu ajal. Seetõttu väitis üks tuntud kirurg, et mõttekaim on opereerida pimedatel öödel ja jätta kuuvalged ööd armastuse jaoks. Ta pidas silmas veresulgemise raskusi täiskuu ajal.''
2. ''Elektromagnetilised lained on vähem kahjulikud pruunide silmade ja tumedate juustega inimestele.''
3. ''Just - maakeral toimub aastas 16 miljonit äikest , ühes päevas järelikult 44 000. Igas sekundis lööb sada välku ja..''