Suvi tegi ootamatu vangerduse.

Et meil siis on maikuu. Ohoh. Soe on ka. Poleks uskunudki. Et juba aprilli lõpus niivõrd temperatuuriga lajatab. Otse pähe.
Ojee, ma ei kurda selle üle mitte üldse. Mis saakski mul päikese ja soojuse ja suvemeeleolu vastu olla. Kohe absull mitte midagi. Vastupidi - igal kevadel algab uus elu ja iga suvi toob endaga kaasa teistsuguse, positiivse, helgema ning muretuma meeleolu ja mõtteviisi. D-vitamiin teeb oma töö ja teeb seda hästi.. Sellisest suvevabadustundest võib lausa sõltuvusse jääda. Ja kuniks seda on, kavatsen seda nautida ja ära kasutada. Isegi siis, kui see tähendaks esimesele ettejuhtuvale kesapõllule traavimist ja seal üleinimliku häälega metsa poole hõisklemist, et elu on lill vms. Jap, samasuguse kõigutamatu enstusiasmiga, nagu Prints Zamundast (see stseen, kus ta rõdu pealt hõikas: ''Gooood moooorning, New York!'' ja talle tüüpiliselt vastati: ''F*** you!'' .. Mhm. Prints aga laia siira naeratusega: ''Yes! F*** all of you!'' .. As if it was something really noble. Respect.)

Tegelikult, põlla peal karjumise kõrvalt tuleb targaks ka saada. Eks ma olen andnud endast (peaaegu) parima, nagu alati. Täiesti parimat ei saa anda. See tähendaks täiuslikkust. Siiamaani olen suutnud end tõestada kui inimlike eksimustega ''metsikult üle harju keskmise'' olija. Põhimõtteliselt olen ma jube rahul sellega, et mul lõpuks ometi sobilik graafik kooliskäimiseks on. Mõni päev 9.00, mõni päev 10.45, siis jälle 15.30. Sobib. Kuniks mul vaheldust ja võimalust oma aega huvitavamalt ja soovikohasemalt sisustada on, olen mina käpp. Kokkuvõttes: 21. aprill oli see päev, kui kari metsikuid abituriente valgete tuttidega ringi jooksis ja kisas('Ma. Arrrrmastanteidkõi-ki!'') autosid loksutas ja politseijaoskonna ees ''Võta kaasa, kallis, mind... 18 juba täis'' laulis. Ohjeah. Õhtu oli lihtsalt. Lihtsalt. Mõni asi sai tõestust, midagi uut ei selgunud. Tiuks on vindises olekus nagu Tiuks ikka, kui näidet soovite. Ja grillvorstid maitsevad samamoodi, nagu 3 aastat tagasi. Või mõnel muul juhuslikul ajal. Grillvorst jääb grillvorstiks. (Ma vaatan, tautoloogia on mulle meelepäraseks saanud. Ega jah - lollikindel.)

Ja eelmisel laupäeval sain oma kirjaneitsi oskusi paberile valada. Pool tundi ikka teemat ei valiks! Mina valisin, ja õieti tegin, et 10. teemat ei võtnud. Sest enamus võttis. Mina, tüüpiliselt, valisin kunsti teema (sest seesama teema on mul kordi erinevates versioonides läbi kirjutatud), jättes eneseotsimise ja -leidmise kõrvale. ''Palverännak'' sai selle-eest Liina poolt ikkagi ära mainitud. Ja temale ning ülejäänud kolmele semule tänusõnad meeleoluka saunafilmiõhtu ja (mootor)sae elamuste eest. Kor-ra-ta! Seenekrõpsud omavad! (see sulg on neile, kes tahaksid siinkohal NOT! karjuda. Ma ise jään erapooletuks, eks.)

Nõndaks. Ja täna oli see vahva päev, kus meie kõrvakuulmine ja lugemisoskus proovile pandi. Damn, ma ütlen, küll inglise keeles võib ikka nõmedalt kiiresti ja monotoonselt teksti linti lugeda. Me nimetasime tänast eksamit bingomänguks (selle vahega, et ristikeste asemel tuli linnukesi laduda või sõnu lünkadesse sokutada). 6 päeva pärast saab neile näidata, kuidas inglise keeles rääkida tuleb. (Riiiight. Suht irooniline oleks, kui nüüd mõnusalt mööda paneks. Aight.)

Mhhh. Ma tahtsin ju millestki veel kribada. Ahjaa! L. sünnipäev!(Veelkord: õnneõnneõnne, L.!) Jajah, esimene viib alati teiseni, just. Ja see, et kooki alles järgmisel päeval süüa sai, oli tegelikult kokkuvõttes täitsa hea idee. Siiski, kahju, et toda Roosat Pantrit plangu tagant mööda ei lonkinud; tema tunnusmeloodia kõlas naabri aiast, after all! Ja õnn, et mina edasi s i n n a baari ei sattunud. Õhh. Ma ei oleks enda eest vastutanud: pokaalid lendu!!! :@

Tegelikult tõmban nüüd otsad kokku, enne kui südant puistama hakkan või liialt emotsema kukun. Püüan seda vältida. Suvi on ees, ja pauguta või pauguga, me saame jalad alla!

Peace out.

(ma ikkagi panen siia laulu ka. L. teab. Restoranielu.)