..with the dark half by my side.

Ei, ma ei ole koolis. Juba teist päeva ei ole, kuigi peaksin. Aga ei saa/ei suuda/ei taha.. Endiselt on über-niru olla ja kolmekilone kaalukaotus selgitab sedagi fakti, miks ma ka über-niru välja näen. Või tuleneb see kängus-, lohkus- ja elutu-olemine vanadusest. Kes teab. Sel juhul saabus see vanadus küll üleöö. Literally.

Märgatavaid muutusi hakkasin tundma laupäeva hilisõhtul. Päev ise oli nagu iga teinegi laupäev. Ei mingeid šokkuudiseid, põrutavaid avastusi, ülimuslikke juhtumisi. Saunapäev. Ja õhtune kodusolemine. Väljas sadas laia lund ja sel päeval ei seganud mind veel seegi. Las sajab.. talv, talv, talv. Ilus. Kusagil kümme läbi õhtul tundsin kerget peapööritust ja veidi tajutavaid tasakaaluhäireid. Ajasin need liigselt palava toa ja une süüks.. Ja (üllatuseks ka mulle endale) tahtsin varem magama minna kui tavaliselt ( enamasti leian alati mingi tegevuse, millega aega viita ja uneaega veidikenegi edasi lükata - vestluse, tegevuse, raamatu etc.) Seekord oli võimalus kauem üleval olla, kuid väga mõjuvate ajaveetmisvõimaluste puudumisel tundsin, et peaksin hoopis voodisse heitma. Pealegi oli pühapäeval vanaisa sünnipäev. (Laupäeva kohta veel nii palju, et.. puhka rahus, Enari!).
Ma magasin jube rahutult. Terve öö oleksin otsekui kusagil kapslis kinni olnud, rabeledes sealt välja saamisega. Ja mu ''une'' taustaks olid mingid sõnad, mingid sõnad, sõnad.. suvalised sõnad, fraasid lauludest, laused..aagh. Ja need käiasid hommikuni. Kui ma ükskord sellest segasest, rõhuvast ''poole peal eksisteerimisest'' üles ärkasin, ei suutnud ma paari minutitki üleval seista, rääkimata enda temperatuuri mõõtmisest. Tormasin käsikaudu t e i s e ruumi. Seal, mõnda aega külmema õhu käes vabisedes, tundsin, et ehk jõuan isegi oma tuppa tagasi ja saan täpse temperatuuri mõõdetud. Viimati jäi ta 37,2 peale, enne kui ma termomeetri nurka viskasin. Õõh. Ma ei ehmata just tihti, kui ma mõnd sellist vaatepilti näen.. Aga et tegu oli minuga ja peegel on üsna usaldusväärne allikas, siis mulle kohe üldse ei meeldunud see, mida ma nägin ( rääkimata tundmisest).. Ei, surnukahvatu, aukuvajunud ja siniste silmaalustega värisev mina ei ole mu lemmikolek. Termomeeter näitas nüüd vaid 36,9. Kuidas?! Jubeniru... EI! EI! Ma ei taha süüa.. Ainult pikali olla. Ei, ma ei tea, kuidas ma vanaisa sünnipäevale lähen.. Las ma magan seni.
Väljas oli saabunud ootamatu ilmamuutus: lumisest talvehakatisest olid saanud peaaegu teise korruse akendeni ulatuvad lumehanged. Ootamatu lumi oli ehmatanud nii inimesi, kes usinalt lumelabidatega mässasid, kui ka autojuhte, kes oma masinaid hangedest välja lükkasid... Ka mina vedasin end autosse ja püüdsin oma peapöörituse ja iiveldusega võidelda. Läki nüüd.. Ruskaverre.
Palju õnne vanaisa, näe, lilled Sulle! Ah, mis. Mina ja kahvatu?! Ei, ei. .. ma lähen viskan pikali, enne kui minestan.
Pole vist palju oletada, et kõiksugu headest-parematest söökidest, trühvlikommidest ja jookidest jäin ilma. Vabatahtlikult, ofcourse. Ma püüdsin vaikselt ja rahulikult puhata teises toas. Isa loovutas mulle oma šokolaadikommi, aga see oli nii magus ja poolunes käis mõnda aega lihtsalt suus ringi. Aah, aga ma kujutasin ette, kui hea see maitseks tervena. Minu panuseks oli süüa ära kahvliotsaga seenesalatit, paar praekapsalemmet, poolik õhuke juustuviil, üks kuuendik kartulist, paar miniatuurset ampsu tordist ning hävitada ära üks vanaisa paratsetamool ( põrgu see pisike kasulik palavik! Mul oli tõesti s*** olla.. ). Siis sain veidi kergemalt olla. Magada. Ja vahepeal apaatselt aknast välja vaadata, kuidas lumetorm kõik väljapoole jääva hetkedega enda alla kattis.
Tagasisõit oli ka ekstreemne. Teed oli või ei olnud - ei oska öelda. Kõikjal oli lumetuisk ja -vallid. Paar üksikut posti, mis tee ääres helkisid, andsid tunnistust, et ju me siiski Mustvee poole teel oleme. ( tänud nende postide süütajale.. ). Tuisk.
Saanud koju vajusin taas pikali.
Väljas möllas tõsine põhjamaine eksootika.. Kellel interneti ja elektrita, kuid mustade öödega, kel' siiski nende kõigega... Mingil hetkel otsustasid ka telefonid streikima hakata.. Ehk andis see ekstreemsus veidikene lisaväärtustki tollesse pühapäeva. Just maybe..
Ja nii ei jõudnud ma ka esmaspäeval kooli. Palavik, mis vahepeal tekkida oli jõudnud, oli alla läinud, kuid jõuetus, nõrkus, isutus ja kõik muud vaegused olid alles. I was a wreck. Veider, et mu aju töötab endiselt sama osavasti nagu tervena. Ta konstantselt genereerib mingeid ideid, mõtteid, olukordi. Ja kuigi ma enamuse ajast püüan magada ja und leida, .. ka siis.. kusagil alateadvuses kuulen mingeid tsitaate, fraase, ütlusi, konstrueerin lauseid, analüüsin neid, loon mingeid tekste, kordan väljendeid, kuulan enda peas uuesti ja uuesti mingeid lugusid ja karjun, et need vait jääksid. Ei. Aga kuigi ma tahaksin taas entusiasmist pakatada ja tegutseda.. ma ei saa. Sest mu mõtted ja sõnad ja ideed jäävad kuhugi sinna ajju kinni ja kajavad seal. Ma olen endiselt äraolev, flegmaatiline ja tuim. Aagh. Haige.
Ema arvab, et see on liigsest emotsionaalsest ja vaimsest pingest. Ja kui nüüd järele mõelda.. olen temaga nõus. See pidev pingutamine, endast 97% andmine ja tahe olla kogu aeg tasemel, mõeldes tulemustele ja tulevikule, kõik need kohustused ja asjad, mis mul kaelas on.. Ükskord pidi mu keha selle all murduma. Kuigi aju laseb täisrauaga edasi. Jah, ja sellepärast vajangi ma puhkust. Kõigest. Mõtetest, koolist, kohustustest. Rahu! .. Ja süüa ka ei taha. Juba kolmas päev ei taha. Eks näis, mis homme saab. Seni lähen unistan heast enesetundest, unest ning mandariinidest-viinamarjadest ( need on ainsad asjad, mida hetkel tahaksin) ning imetlen enda peegelpilti ja kujutan ette, et olen üks suur Hollywood'i eriefekt..