kevad ronis selga

ja kaunistas mu riided peenikeste valgete kassikarvadega.
Igal aastal võib öelda, et kevad on ametlikult käes, kui Küüni tänaval kohtab seda akordionisti valge kassiga. Kassi nimi on Terri. Ja mees on soomlane. Ta rääkis pikalt kassist ja lasi tal mulle erinevaid trikke teha. Eks kass on kass, talle meeldis rohkem sülle pugeda ja naudiskleda, kui keegi sõrmedega ta põsel ja kaelal ja kurgu all ringi lasi. Et ta siis viimaks otsustas õlale ronida ja kapuutsi pugeda. Et ma soome keelt ei oska, siis mehe jutustamisest ma midagi aru ei saanud, naeratasin ja noogutasin heakskiitvalt. Aplodeerisin kassile. Jätsin kiisule maksapasteedi ostmiseks toetust.

Kõige ilusam aeg aastast on käes. Öölaulupidu olgu selle iga-aastaseks tähiseks

Let the magic begin. 

 

Turundus

Et kui kellelegi pakub huvi, mida ma neljapäeva hommikuti sotsiaalteaduskonnas õpin, samal ajal, kui eeldatakse, et ma ju peaks näidendeid lugema vms, siis siin on mõningad näited.

Räägivad enda eest.

sa oled indie-tsikk, see on näkku kirjutatud

Mitte miski pole paduvihmases õhtus parem kui küünlavalge tuba, raamat ja kakao.

Mitte miski pole hommikul ilusam kui sinine päikest täis taevas, Tartu kevad ja muusika, millesse esimesest noodist armuda.

walk the woodpecker way

Täpselt aasta tagasi, raamatu ja roosi päeval, sain enda riiulisse juurde kaks õpetlikku raamatut. Et ma tänavu roose ei kinkinud, ei saanud ma ka raamatuid. Oleks paslik siinkohal tsiteerida siis neid kahtegi.

Alati võib loota, et elu võtab suuna paremale poole. Ent kolm korda paremale on sama mis vasakule.

*

Ülemiselt riiulilt on reeglina raskem asju kätte saada. Aseta need asjad alumistele riiulitele ja sa märkad, et nende kättesaadavus paraneb oluliselt.

 (Rohan Candappa "Väike tüng shui käsiraamat")

----

Kasuta iga võimalikku juhust inimestele nõu andmiseks. Eriti asjus, millest sa tead väga vähe või ei tea üldse midagi.

*
Tee selgeks, kus on su piirid. Ja siis ära tee neist väljagi.
*

Tee selgeks, kus on teiste piirid.
Ja siis ütle neile seda.

(Rohan Candappa "Stress. Väike käsiraamat")

Mõned soojad neljapäevaõhtud Alsace'iga.

Kui kevad oli Tartu tänavatel ja Toomemäel lendas linde.. Ja kui öösel oli väljas +16. Kui Vein&Vine oli elegantne ja hubane.

 Kui mõnikord on vabastav olla spontaanne.

Kevadõhtune soundtrack: Of Monsters and Men - Love Love Love

Orenda

on irokeeside sõna, mis tähistab üleloomulikku jõudu, mis on olemas igas objektis ja inimeses, spirituaalne vägi, millega inimesed mõjutavad maailma ja oma elusid.
 Mis vägedega ma kokku olen puutunud - ei oska öelda. Ometi on nii, et hoolimata headest kavatsustest,

 juhtuvad halvad asjad. Ja siis selle rusutuse sees pead sa oma eluga toime tulema, kõige kiuste oma plaane teostama. Jah, minu krooniline bronhiit ja kõik sellega kaasnev, igapäevane kannatus ei ole pikas perspektiivis midagi, mis ei läheks üle või mis oleks pöördumatu.. Ma ei teadnud enam, kust jookseb piir kirjutatava ja mittekirjutatava vahel. Et kas üldse kirjutada.

 Ja ometi ei jää aeg seisma. Maailm pöörleb ikka samas suunas ning päevad on päikselised. Jah, kevad on tulnud. Olen andnud haigena etendusi, olen vaadanud haigena teatrit, andnud OPile intervjuu ning kirjutanud Tartu Postimehele arvustuse. Miski nagu ei näi ära jäävat.Meil tuleb leppida oma olukorraga.

Eile oli esimene tõeliselt ilus ilm. Teed tolmasid. Tuba oli täis õhtupäikesevalgust. Ahjus valmis ühiselt tehtud lasanje. Pärast nädalat ainult tee ja mõne puuvilja peal, tunnistan, oli raske normaalse toitumise peale tagasi minna. Aga kõik paha läheb mööda. Kõik saab jälle olema hästi. Mõtted selginevad. Jää sulab, lumi kaob. Ning taas on käes see ilus meie Karlova õhtute aeg.  Meil oli šokolaadi ja The Golden Girls. Aasta on möödunud nagu päev. Kaseoksad kiiguvad kevadtuules akna taga.

But don't break your back
If you ever see this
But don't answer that

Soundtrack: Coldplay - See You Soon

"Need inimesed, kes mul toas laulavad,"

rääkis naaberkorteris elav vana naine mu emale reedel, kui ma koju tulin, "ei lase mul jälle magada". Jah, ikka needsamad, kes mõned kuud tagasi sisse kolisid ja lahkumast keeldusid. Laulavad kirikulaule, sõimlevad, vestlevad, tülitsevad... nagu üks perekond ikka. Ükspäev olid nad jälle hilja õhtul tülitsenud ja kaklema hakanud, pugenud laua alla ja tapelnud seal. Tädike olevat siis öelnud, et ta ei saa niimoodi öösiti magada, hommikul on väsinud ja kurnatud, et toimetagu omi asju hommikul või päeval. Vastuseks andsid nad ainult põhjenduse: "Aga nii me ei taha." Ent kõige hullem selle olukorra juures on see, et nüüd on nad jultunult ka oma karja korterisse kaasa toonud. Lehmad. Ammuvad ja jalutavad toas ringi ning rahulikust unest ei saa enam rääkidagi. Nõnda ta mu emale kurtis. Et mis nende lehmadega nüüd peale hakata, magada tahaks.
 Iseenesest on tädikese mure mõistetav, sest ühe võõra pere ja terve loomakarja mahutamine endaga kahetoalisse hruštšovka-korterisse võib tõesti mõneti problemaatiline olla.

 Täna pani mu ema kappi talvesaapaid ära. Lootus ju on, et kevad tuleb ja ei ole tarvis vähemasti teda siis sügavtalviste karvaste talvesaabastega ära hirmutada. Kapp muidu on kõiksugu jalanõusid täis ja jumal üksi teab, mida kõike sinna paigutatud on. Ühel hetkel ilmus ta uksele: "Näe, mis ma ühe kota seest leidsin," ütles, sõrme otsas rippumas korralik püstol. Raketipüstol. "Hea, et kaheraudne ei olnud".
 Ma tean, kus see ka on. Ei, see ei ole tõesti meie esikukapis...

Üldiselt on elu siin, kodus, alati normaalne ja rahulik. Saab sellest hullumeelsest linnaelust mõneks päevaks nädalas närvegi puhata.