rääkis naaberkorteris elav vana naine mu emale reedel, kui ma koju tulin, "ei lase mul jälle magada". Jah, ikka needsamad, kes mõned kuud tagasi sisse kolisid ja lahkumast keeldusid. Laulavad kirikulaule, sõimlevad, vestlevad, tülitsevad... nagu üks perekond ikka. Ükspäev olid nad jälle hilja õhtul tülitsenud ja kaklema hakanud, pugenud laua alla ja tapelnud seal. Tädike olevat siis öelnud, et ta ei saa niimoodi öösiti magada, hommikul on väsinud ja kurnatud, et toimetagu omi asju hommikul või päeval. Vastuseks andsid nad ainult põhjenduse: "Aga nii me ei taha." Ent kõige hullem selle olukorra juures on see, et nüüd on nad jultunult ka oma karja korterisse kaasa toonud. Lehmad. Ammuvad ja jalutavad toas ringi ning rahulikust unest ei saa enam rääkidagi. Nõnda ta mu emale kurtis. Et mis nende lehmadega nüüd peale hakata, magada tahaks.
Iseenesest on tädikese mure mõistetav, sest ühe võõra pere ja terve loomakarja mahutamine endaga kahetoalisse hruštšovka-korterisse võib tõesti mõneti problemaatiline olla.
Täna pani mu ema kappi talvesaapaid ära. Lootus ju on, et kevad tuleb ja ei ole tarvis vähemasti teda siis sügavtalviste karvaste talvesaabastega ära hirmutada. Kapp muidu on kõiksugu jalanõusid täis ja jumal üksi teab, mida kõike sinna paigutatud on. Ühel hetkel ilmus ta uksele: "Näe, mis ma ühe kota seest leidsin," ütles, sõrme otsas rippumas korralik püstol. Raketipüstol. "Hea, et kaheraudne ei olnud".
Ma tean, kus see ka on. Ei, see ei ole tõesti meie esikukapis...
Üldiselt on elu siin, kodus, alati normaalne ja rahulik. Saab sellest hullumeelsest linnaelust mõneks päevaks nädalas närvegi puhata.
Iseenesest on tädikese mure mõistetav, sest ühe võõra pere ja terve loomakarja mahutamine endaga kahetoalisse hruštšovka-korterisse võib tõesti mõneti problemaatiline olla.
Täna pani mu ema kappi talvesaapaid ära. Lootus ju on, et kevad tuleb ja ei ole tarvis vähemasti teda siis sügavtalviste karvaste talvesaabastega ära hirmutada. Kapp muidu on kõiksugu jalanõusid täis ja jumal üksi teab, mida kõike sinna paigutatud on. Ühel hetkel ilmus ta uksele: "Näe, mis ma ühe kota seest leidsin," ütles, sõrme otsas rippumas korralik püstol. Raketipüstol. "Hea, et kaheraudne ei olnud".
Ma tean, kus see ka on. Ei, see ei ole tõesti meie esikukapis...
Üldiselt on elu siin, kodus, alati normaalne ja rahulik. Saab sellest hullumeelsest linnaelust mõneks päevaks nädalas närvegi puhata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar