Teatrist, verest ja magusast elust.

Kevad on jala ukse vahele saanud. Tubli. Mulle meeldib, kui enda eest suudetakse seista. Enne ametlikku kevade algust sadas paksu lund ning külma oli –12. Hirmutav oli. Talv on tore, talv on ilus, aga rahvas teab rääkida, et pill tuleb pika ilu peale. Ja pikalevenimisega talv just ei koonerdanud. Nüüd naeran koos päikesega.

Ja kevadesoojaga poevad kusagilt kapinurkadest välja külmal ajal varjul olnud energiavarud ja elumärgid. Senisest suurem aktiivsus ja tahe pidevalt midagi teha, kogeda, tunda, näha, muuta.

Niisiis käisin ma teatris. Eilse ülemaailmse teatripäeva auks . . .!

Tartu Uus Teater tõi lavale etenduse “Ird, K.”, mis rääkis loo 1960. - 1970. aastate ühest ambivalentsemast ning mõjukamast teatritegelasest – pätist ja kommunistist, teatriuuendajast ning karmi käega lavastajast Kaarel Irdist. Nero Urke mängitud peaosa tekitas juba etenduse algusminutitel mõningase vastumeelsuse, trotsi ning distantseerituse. No mida ta räuskab ja laamendab seal?! Mis ta on mingi kuningas, et ümmardamist ning pedantlikku korda vajab?
Vastuseks: jah. Tee Vanemuise lavade ning teatriringkondade troonile kulges vaevaliselt ning tihti üle laipade, nõudes raudset rusikat, närvikava ning häbematust. Revolutsiooniga veres, ent sügavalt kunstiliste aadetega ekstsentrik ei andnud hetkekski armu – olid sa koristaja, näitleja, kolleeg, abikaasa, partei esimees või Vanajumal ise – ühtviisi parima, täpseima, intensiivseima tulemuse pidid ikkagi andma. Parima Irdi järgi. Töö – olgu selleks siis kunst – pidi olema higi-ja verelõhnaline. Ja alles siis sai tulla kuulsus. Ahelad, mis see endaga kaasa tõi, olid pärast säärast ränka tööd ning sisemist eneseületamist rasked nagu raud. Kogu selle vaimse ning füüsilise suutlikkusse piiril kulgeva elu taustaks laulis Jaak Joala:

Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn
Kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on
Kui kord saaksin, heidaks kuulsuse ahelad ma
Siis lõputut vabadust tunda saan.
Need, kes kuulsust on tundnud ja kuulsust on näinud
sellest vaid vabaks nad soovivad
Kuid, kes kuulsuse kannul kindlalt veel sammub,
kord kuulsuse piinu tunda saab...

Sel hetkel hakkasin Irdi vastu tundma mingit sümpaatiat. Sellist nukrat, peaaegu heletsevat. Ta rabeles iseenda vaadete ning tolleaegse ühiskonna köidikutes, püüdes jääda ellu oma ebastabiilsuse ja teiste kriitika kiuste. Ent varem või hiljem puhuvad ka teatrilavadel uued tuuled, tihiti kannavad nad pealuuga lippu. Ühel hetkel murduvad tugevaimadki meist. Nii ka Ird. Ta kandis oma ahelaid auga elu lõpuni. Samasuguse vastumeelsuse, trotsi ja distantseeritusega, nagu suhtuti temasse. Ad astra.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt jäi Genialistide klubi lava selle lavastuse jaoks ebaausalt kitsaks, väikeseks, piiratuks. Lugu ning selle visulaane ja kunstiline pool väärinuks suuremat ruumi. Selle täitmine poleks mingi küsimus.

Etendust käisin vaatamas kolmapäeva hommikupoolikul. Samal hilisõhtul sattusin pooljuhuslikult uuesti Gen’i. Peale mainitud juukselõikusrituaali, koogi-tee-õhtut, tuli Jaanikal idee järgmise päeva kontrolltööle käega lüüa ning ‘maailmafilmi’ vaatama minna. Läksime. Vaatasime. Räägiti söögist ja söögivalmistamisest. Ju mul läks kõht tühjaks ja ma lõpuni vaatama ei jäänud, läksin koju ja tegin meesaia.
Jah, esmaspäeva õhtul oli elu taas magusamaks tehtud.

Järgmise kolmapäeva kohal hõljus sama veider müstilis-teatraalne-rituaalne oreool. Mis ma tegin? Tõusin nagu ikka pool üheksa. Sõin kõhu korralikult täis, võtsin koti. Astusin nr 6 bussi peale, nagu ikka. Väljusin Vabaduse puiesteel. Nagu ikka. Ent kooli ei läinud. Mitte et oleks pidanud, aga polnud plaaniski. Läksin Riiamäele ning istusin bussi nr 7. Väljusin Kaare peatuses, kõndisin läbi halli hommiku sisse suure kivimaja uksest, juba tuntud rada pidi liigselt mõtlemata III korrusele, täitsin ankeedi, vastasin paarile küsimusele, ulatasin sõrme ja kahel korral käsivarre. Neelatasin külmalt, kui tundsin nõela oma veeni sisenevat, vaatasin telekat ning enda kätt – naersin: s e e seal oli hiiglaslik! Arvasin, et saan oma hirmust üle ja vaatan seda peenikest asja oma käes ja selle küljes olevat kaadervärki… See ei olnud peenike. See oli jõhker. Nii ehmatavalt jõhker, et ma tundsin kohatut soovi olukorra üle naerda. See oli kohutav. Ja ilmselt ei imestanud ma ka enam selle üle, kui ühel hetkel piinavalt palav hakkas ning nuuskpiiritust vaja läks. Nüüd ma juba teadsin, et mõne minutiga läheb see üle. Jõin teed, mahla, sõin küpsiseid, kuulasin oma südame pekslemist. Panin seekord mantli ise selga, kõndisin omal jalal tagasi. Tagasi kesklinna. Sest päike oli vahepeal paistma hakanud ning hing oli kuidagi kergem (eks siis o,5l). Kevad oli äkitselt tulnud. Ja ma olin enda üle uhke. Sest kotis oli šokolaadi ja küpsiseid. Elu oli jälle magus.

Õhtu viis mind ootamatult taas Genkluppi. Etendusele. Seekord esietendus seal Noorte Teatritehase üheksas omalavastus “Ühel mehel oli lagi nii madal, et ta sai ainult lesta süüa”. Melodramaatiline tragikomöödia ajas publikut naerma, pani mõtlema sümbolite, elu hammasrataste, absurdsuse, veidruse ning paratamatuse üle. Kas minuga võib juhtuda samuti? Või minu tuttavatega? Lavastusest oli aru saada, et mõte polnud ehitatud sõnasammastele – tähtis polnud edastada teksti, vaid pentsikut sisu. Muusikatausta ja liikumist oli rohkem kui sõnalist osa, peategelase kõrval olid karakterid tinglikud ning episoodilised. Ent vaatamata lühikesele kestusele, oli etenduse aeg täidetud intensiivse lavatööga, pideva eklektilise tegevusega. Lõpp tuli naeruga. Kollektiivne naer laval. Lõpp hea, kõik hea.

Läksin koju, ja sõin kooki. Jah, päev varem käidi külas. Koogiga. Elu tehti jälle magusamaks.

Neljapäev. Kool. Kino. Imedemaa. Eksistents. Pikk jutuajamine elust, maailmast, ajaloost, Inimesest, olemisest, usust, Saatusest, Darwinist, Universumist.

Elu kordab end kohati. Viimasel ajal tagurpidi.
Kevad toob soojemad tuuled. Kevad toob pikemad päevad. Kevad toob valgemad mõtted.

Elagu päike, teater ja šokolaad!

Mindtrack: Tunng - Bullets

Miskist ja millestki.

Tere hommikust.
Mis hommik ta enam ikka on, kisub juba lõunasse, aga ma pidasin sobivaks praegust hetke siiski hommikuks lugeda. Minu jaoks kestab hommik kuni kella kaheni, siis algab lõuna ning nelja võib juba varajaseks õhtupoolikuks lugeda.
Ilmselt kadusin ma ebahuvitavatele juturadadele. Mainin siis veel nii palju ära, et täna äratas mind suur ja soe päikesepaiste. Ta ilmutab end üha rohkem ja pikemalt – selle üle on mul hea meel.

Täna on järjekordne “pannkoogine” hommik. Olgugi, et ma pannkooke ei teinud. Aga tunne on selline. Tõsi, pannkooke tegin eile ja need on kapis mind ootamas.

Loopisin jälle kahe suupoolega lubadusi kirjutada miskist ja millestki. Ahjaa. Kirjanduse ja kultuuriteaduste pidu. See jääb nüüdseks kena kahe nädala tagusesse aega. Aktiivsed kursakaaslased otsustasid oma organiseerimise- ja peosoovi mitte kiivalt vaka all hoida, vaid jagada seda kõigiga. Ja justnimelt kõigiga, kes vähegi raatsisid 3. märtsi õhtul Pocketisse sattuda. Ei tea sellist kohta? Ausalt öeldes, enne seda õhtut ei teadnud minagi. Aga las ma jagan oma tarkust : Pocket on omapärane ja tore koht bussijaama kohal, Rehepapi II korrusel. Võtke teadmiseks. Esialgselt kursusepeona plaanitud üritus võttis omale üleülikoolilised ning teoreetiliselt ülelinnalised mõõtmed. See tähendab, Sina, kes Sa sel õhtul sihitult ringi ekslesid (sest ilmselgelt pole Sul siis elu, et Sa sihitult ringi ekslesid), oleksid võinud uksest sisse astuda. Kui Sulle enam selleks ajaks ruumi oleks olnud. Esimesed 100 õnnelikku said tervitusšampuse. Kas tasub mainida, et juhtusin 20 min enne algust kohal olema ning mina ja Lee olime esimesed tervelt 40 min? Ütleme nii, et olin ootamatult varajane, ei muud. Ja teised ei julgenud kohe algusajaks tulla.
Ja mis siis toimus? No, õllejoomine on vist trafaretne näide. Jah, esmalt joodi aja peale, käru-asendis. Siis juba vabalt valitud aja peale püstises asendis, viimaks olid esindatud igasugused põnevad asendid. Tantsupõrand sai kuumaks tantsitud juba paari esimese tunniga. Õhtu jooksul ei jäänud ta kordagi tühjaks. Korralik pralle, peaks mainima. Sealjuures tasuks märkida, et peo stiil oli “viks&viisakas” ning kõik sellest normist ka kinni pidanud olid. Ei mingit dressipüksipidu tossulisandiga. Üksnes selle pärast jättis õhtu kultuurse mulje… nojah, ka selle pärast, et enamikus oli tegu kultuuritudengitega. Samas, ei või pead anda, sest võõrast rahvast oli väga palju.
Pidu kestis varaste hommikutundideni. Ma ei lubanud endal neid ära oodata ja seadsin enne ametlikku lõppu sammud kodu poole. Ma ei ole oma jalgadega just kuigi leebe, ega. Pean nad aeg-ajalt ikka viimase piirini viima. Ent ma ei kurda. Väga huvitav peoke oli.

Ja mis ma veel ütlen?

- Seda, et vahepeal olid sünnipäevad. Käisime endise klassijuhataja ja minu kalli kitarriõpetaja sünnipäeva pidamas, sõime kooki ja rääkisime elust. Emakeelepäeval pidasime pisikese hilinemisega sünnipäeva aga kodus. Palju õnne, emps!

- Seda, et tuleb põnev kolmapäev. Ees ootab teater ja pisike külaskäik väikese muutuse eesmärgil. Juukselõikus sümboliseerivat ju mingit muutust. Värvin siis küüned ka ära, et asi ametlik oleks. Pealegi nägin ma unes, et Jaanika lõikab mulle hoopis teistsuguse soengu, kui ma planeerisin – lühikese. Ühtlasi olid juuksed tavatult valged. Ent ma olin tulemusega väga rahul. Unenägude sümboolika ütleb selle kohta:

• Juuste lõikamine - murede vähenemist ja õnne.
• To dream that you are combing, stroking or styling your hair, suggests that you are taking on and evaluating a new idea, concept, outlook, or way of thinking.
• To dream that your hair is white or turns white, indicates that something important has just been made aware to you. It is a symbol of wisdom and insight. The dream may also be a metaphor suggesting that you are feeling "light-headed".
• To dream that you are at the hairdresser, you are looking to change your attitude. You are ready for change and moving in a different attention.

Nii lihtsalt see siis käibki. Ilmselt on mõne asja vahel siiski üks samm. Kui see kehtib äärmuste puhul, siis miks mitte ka vähem erilistel juhtudel.

- Seda, et minust ehitajat ei saa. Ma ei saaks ühegi korraliku lossiga hakkama, sest konstruktsioon osutub valeks – õhust vist.
Küll aga panustan sellele, et Saatus ei ole veel viimast EI-sõna öelnud ning lootus saada kellekski, kes sureb ja sünnib kordi erinevates eludes ja ajastutes, pole kadunud. Vähemasti annan endale võimaluse ning nüüdseks peaks see võimalus Tallinna poole teel olema.

Teraapia a la “ ___hüppas ja ___kargas ja vana ___ lõi *** ”

Olen vist sihilikult lasknud ajal mööda lennata, et mitte liialdatult mustavat ega kriitikast nõretavat muljelärakat siia blogimolbertile sülitada. Tegelikult, asi ei tohiks ju nii hull olla üldsegi. Ega?

Ühesõnaga. Olude ja akadeemiliste autoriteetide sunnil käisin teatris. Käimine käimiseks, selle vastu ei ole mul ju teadagi vähimatki. Ent lavastuse valik oli see, mis veidi esmalt kulmu kergitama pani, veidi hiljem sõnatuks ning viimaks vaimselt läbi võttis. (Kas enesele märkamata ka füüsiliselt?) Kordasin eelmisel teisipäeval oma viimast visiiti Vanemuise väiksesse majja, seekord vaatamaks Rein Paku “Don Juani”.  Aga kuna selle näidendi ja lavastuse üle on tulnud ja tuleb mul veel edaspidi pikalt-laialt ning süviti muljetada ja diskuteerida, lubasin endale siin lühidalt teha. Näis, kas õnnestub.
Sellest, et näidend on ‘niru’, sain ma juba peale näidendi teksti lugemist aru. Püüdsin leida midagi, mis aitaks mul näidendit tõlgendada huvitava ja kunstiliselt silmapaistvana, kuid peale mõne (üksiku) killu dialoogidest ei suutnud välja koukida. Needki olid mattunud sügavale verbaalse defekatsiooni sisse. Andeks, kuid mulle tõesti näis nii, et liigset tühja juttu ning autori enda juhuslikke ideepahvakuid ja “püüan-rebida-kildu-stiili’’ oli liiga palju, mis kaotas viimasegi kui (sügavama?)mõtte lihtsalt ära. Ära. Jäi kaootiliselt vahelduv, ülerõhutatult teatraalne või vastupidi banaalne dialoog, juhuslikult vahelduvad seosetud pildid ning seda kõike saatev Rein Paku (näidendi autori ning ühe osatäitja) jumalasarnane juhtiv käsi-vaimsus. Kohati oli see päris hirmutav. Õnneks polnud ta ennast siiski Jumala, vaid Kuradi rolli asetanud (muu libeda osatäitmise kõrval). Juba lateksist kostüüm ja oma tagumiku silitamine mõjus võõritavalt, kui peenelt öelda.
Aga olgu, teema keerles vaid ühe asja ning selle saamise ümber. Lisaks oli tunda tugevat tänapäeva üldistust ning stereotüüpset lähenemist karakteritele; need aga jäid enamjaolt tüübi tasandile. Ka Rein Paku endakehastatud tegelased olid pinnapealsed, stiliseeritud (sealjuures halvasti ning labaselt), staatilised magedaid vaimukusi pilduvad ilmingud.
Siiski ei tahaks ma öelda, et lavastus oli täiesti ebaõnnestunud. Jah, ta oli küll alla igasugust arvestust ja vööd, kuid miks ma juba peale esimest vaatust püsti ei tõusnud ja minema ei kõndinud (peale kohustuse lõpuni vaadata), oli kaastunne. Ott Sepp pearollis üllatas mind suuresti. Ma ootasin kohatut ning halekoomilist osatäitmist, kuid minu jaoks mõjus ta siiski sümpaatsena. Mitte näidendi kontekstis. Ma tundsin talle lihtsalt kaasa, et ta peab oma talendiga (isegi selle rollislepiga, mis tal on) rabelema elu eest, et sellises lavastuses “ellu jääda” ja publikule midagigi pakkuda. Sama kehtis Jüri Lumiste kehastatud Casanova puhul. See tegelane oli isegi stiilne (mitte algtekstis, vaid väljamängituna), väljapeetud, maitsekas vastukaaluna üldisele maitsetusele, irooniliselt teravmeelne. Niisiis vaatasin ma nende tegelaste ennastohverdavat mängu selles loos samal põhjusel, miks näidendi üks netikommija seksis oma vibraatoriga  - kaastundest.
Sellise nurga alt oli tükk liigutav, lausa traagiline. Ja nii minul kui kaaskannatajal, kes samuti seda vaatama pidi, oli etenduse lõppedes meel kurb. See oli lihtsalt kurb. Mida meiega seal saalis teha püüti, jäigi arusaamatuks. Piinlikku äratundmist tekitada? Kindlasti ei, see oli ilmselgelt liialt kohatu ja vulgaarne ka keskmise teatrikülastaja jaoks. Tõestada Paku ‘säravat geni(t)aalsust? Ehk küll, ent minu jaoks kadus see koos igasuguse tõsiseltvõetavusega. Meelelahutuse pakkumisest ma ei räägikski.. Sotsiaalne harimine jäi pigem rikkumise tasandile.
Kuid -  kes hindavad etendust, mis on sama libe kui vaseliin lateksil, siis see tükk on teile. Oht libastuda ja kukkuda… jumal teab, kuhu (te ei taha teada) on päris suur. Kas just sama suur kui Casanova  …   Njh. Igatahes. Lemmiktegelasteks olid kolm mustas maani torbikus kuju, kes juhuslikult lavale ilmusid, liftisolemist imiteerisid ja sõnatult lahkusid. Respekt.
Meeleolukas teatrielamus it was.

Teeme nii, et järgmises sissekandes räägin lõbusamas toonis. Nimelt vahepeal  - kolmapäeval - asetleidnud kirjanduse ja kultuuriteaduste peoõhtust.

Seniks.. Jah.

“.. nahkpüksid jalga ja siis aknast välja!” (just sellises järjestuses)

Tonight I have no words for you.

… ainult muusika. Luban enda eest rääkida kõrgema taseme Heal Muusikal. Sellisel, mis tuleb Norrast, omab külmanärvilist ükskõiksust popkultuuri, üleüldise imago-ralli ja arutu hype’i vastu ning halvab tahes või tahtmata igasuguse alateadvuse. Sellisel, mis ostab su ära nagu kapsapea turuletilt, paneb potti ja keedab pehmeks. Aga ikka on hea.

Nii hea.

Koidik.

Mindtrack: Madrugada – Tonight I have no words for you

Püsivalt ellipsil.

Ärge heitke mulle ette, et olen orbiidilt kadumas. Mina tiirlen oma ellipsil ja näen sealjuures ränka vaeva, et hoos püsida. Jah, tunnistan, nii mõnigi asi on jäänud kirja panemata, nii mõnigi mõttelend on läinud kaotsi, ununenud, lennanud nelja tuule suunas... Ent ma tulen uue ringiga ja püüan veidigi mõttepuru maha pudistada, et kord keegi selle raja leiaks (sest ma ise vaevalt et juba käidud teed uuesti kõmbin).
Niisiis on möödas hea mitu kuud ajast, mil viimati pikema peatuse tegin ja oma elust-olust heietasin. Nüüdseks on seljataga ka esimene semester, eksamid ja - nii kahetsusväärne või lootustandev kui see ka pole - ka minu kahenädalane hingetõmbepaus. Ülehomme tõmban sügavalt kopsud õhku täis, tõstan oma jala taas kooliradadele ja tuhisen ühe hooga suveni välja.

Ja mida ma siis vahepeal teinud olen?

(tagasivaade ..)

• Sain vanemaks. Oma sünnipäeva pidasin lausa kahel korral. Esimene neist oli juba 17.detsembril Tartus Ristiisas. See oli kiire ja hägune päev. Esiteks saabusid siis karmid talveilmad ja ma pidin jõudma enne oma peoõhtut veel teatristuudiosse, et etendada ära meie klounietüüd KJ-ga. See tähendas otse Peplerist pubisse jooksmist (külma ja kontsade ja muu tüdrukute-halaga). Enne, kui end purikaks külmutasin, tuli mulle aga külaline, kellega jagasime tasside taga kiirelt kuuma puuviljateed ning kes mu ära viskas. Mitte prügikasti, vaid Peplerisse. Ja oli hiljem veelgi abiks nii transpordi kui kottide-kompsude kandmisel. Aitäh.
  Minu peoõhtu kulges meeldivalt. Kuulasime Raen Väikest ja sõime end oimetuks (enamjaolt). Võin öelda, et kõige paremad olid selles õhtus olemas. Kõik, keda oleksin tahtnud.
  
  Teine sünnipäevapidu toimus traditsiooniliselt kodus. Vaikselt ja rahulikult. Jõuluselt. (Minu sünnipäev on jõulune, mitte jõulud on minusünnipäevased, eks).
• Pidasin jõule ja aastavahetust. Jõulud ja aastavahetus on meie peres niivõrd traditsioonilised, et mingeid eristuvaid nüansse on raske välja tuua. Kui, siis Uusaastapidu. Käisime peol. Kuulasime Homenjat. (te võite nüüd naerda, ma luban). Vastuseks: ei, ta pole muutunud ja lajatas taaskord medika omale otsaette, lõõritas kõik laulud ühel viisil ja jõi vaheaegadel liiga palju viskit. Aga hästi. Muidu oli hästi.
  
• Elasin üle eksamisessi. Oma esimese sessi. Vaevasin pead kõiksugu materjalidega nagu kolmeliitrist purki soolaseentega. Tihkelt täis. Suruda. Uuesti! Mõelda vaid: õppurid põhi- ja keskkoolis nurisevad selle üle, kui peavad õppima päevas rohkem kui 2-3 tundi. Nende jaoks on see ebainimlik pingutus (ok, ma ise tabasin end ka sellelt mõttelt tihti; keskkoolis see nii vist ongi). Kuid rahustuseks teile: ma arvutasin kokku oma (iga)päevase õppenormi, selleks tuli keskmiselt 14 h päevas. Ja see on üsna ümaralt öeldud, sest mahaarvatud pesemise-, söömise- ja üürikest puhkeaega oli tegelikult kindlasti vähem kui 1, 5 h päevas. Kindlasti. Minu puhul vähemasti. Seega võis vabalt ka 15 h õppimist per päev tulla. Vot nii siis. Ega kibedama eksamigraafiku ajal suurt ei teinudki, kui hommikul üles, söök ja õppima; vahepeal korraks seljasirutus, kerge söök, tagasi õppima ja nii hilja õhtuni, magama.
  Enamik hindeid on küll käes, ent ebaõnn hüppab ikka aeg-ajalt kui kährik tulede peale mu teele ning mängib mäkra.. Loodan, et saan selle asja paari nädala jooksul ära lahendatud.
  
• Käisin vaatamas Avatari. Ohverdasin 3 h ühest neljapäevaõhtust, et näha filmi, mis ületas "Titanicu" kassarekordid sõrmenipsuga ning on nädalaid olnud ka Eestis enimvaadatud film. Visuaalne pilt oli elamus omaette. Tõesti hämmastav. Sisu kipitas kohati klišeeliselt, aga nii mõnigi asi pani mõtlema. Kellel siis on universumis eesõigus? Mis on püsiväärtused? Kas oma rahva ''reetmine'' sisemise õiglustunde nimel on õiglane? Kas selline maailm on üldse võimalik?
  Ja käik ei võtnud tükki küljest ära: järgmisel päeval tehtud eksami tulemuseks saabus A (see oli kõige hirmsamini kardetud ja enimõpitud aine. Ujeah!)
• Käisin juubelil. Naabritädi kutsus meie pere oma juubelile kohalikku külalistemajja. Peale suurepäraste söökide (minu põhiteema), tasub mainida, et samas majas veetsid ööd ka paar teleajakirjanikku. Üks neist kutsus mind tantsule, kuigi tema lauda palutud ei olnud, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida ja imbus ise seltskonda. Mitmeid mänge sai mängitud, Lõuna-Aafrika veini joodud ja niisama seltskondlik oldud.
  
• Olin haige. Suutsin vaheaja esimestel päevadel korjata külge müstilise viiruse. Olin täiesti läbi; söök ei olnud sõber, keha oli justkui võõras ja hell, pea täis klaasvatti. Imekombel kestis selline madalseis vaid vaevalt kaks päeva.
  
• Võtsin aja maha. Vaheaeg sai kalendrisse kirja lõunani magatud päevade ja jalgade järel vedamisega. Kuigi, see viimane on veidi liialdatud (mitte küll võrreldes sessi-ajaga), sest lugesin plaanitult raamatuid, sidusin (piltilikult) paaril korral põlle ette ja tegin purukooki ning ohtralt leivakreemi. Jõudsin isegi suusatama. Tegime emaga hea 1.5 km-se ringi. Kõvasti, ma tean. Aga vähemalt on rajad lumme sõidetud, see on peamine. Mingi aeg kuulutasin kõva häälega, et minust saab kabetšempion, seega mitmed tunnid läksid kabenuppe virtuaalselt ning reaalselt tõstes, kaotades, pöörates.
  

Peale esimest semestrit, poolt aastat uues elus, kui ma saavutasin oma viimase viie aasta madalaima kaalurekordi(viimati olin ma selles kaalus 15-aastaselt, tõesti.), õppides, kogedes, valgustudes ja tuhmudes.. mida võin ma öelda? Seda, et tunnen end viimasel ajal ka viis aastat vanemana. Viimati oli selline äkiline vanemaks-jäämise/saamise tunne peale Viljandist tulekut.. Aga jah, nii ongi. Jajaa, pea läheb otsas halliks, kortsud süvenevad ja kõiksugu muud hädad annavad tunda. Kuid mitte see, vaid pigem miski klõps kusagil sees annab vahel end tunda. Üha rohkem. Klõps.
Ning ees ootab mind uus toanaaber, uued ained, uued teed, uued ideed, uus kevad..

Mindtrack: Muse - Butterflies and Hurricanes

Fotoreportaaž: Ball

Keda skleroos ei vaeva, peaks mäletama, et aegu tagasi oli juttu Tuhkatriinuks olemisest, kingakeste kaotamisest ning materjali kogumisest. Ühesõnaga, see materjal on olemas. Ammu, ma tean, aga postitus jäi tahte ja muu lobisemise taha toppama.
Nüüd loomulikult teen ma aga hoopis lühemalt. Piltlikumalt, kui võib öelda..

Nimelt toimus 1.detsembril 2009 (siis, kui väljas oli praegusega võrreldes hullupööra soe ja vihmane) Tartu Ülikooli 90. aastapäeva ball. Jah, sai käidud.

Trepil pakuti tervitustoosti..

Peale sissejuhatavaid kõnesid alustas Politseiorkestri Big Band ning saal täitus hetkega rahvast. (antud ülesvõte pärineb mõnevõrra hilisemast tantsuringist)
Enamik ajast toimus midagi sellist. Kes ütles, et seltskonnatantsuga ei tegeleta?


Ka hr ja pr President olid kohal. Nüüd võin siis öelda, et olen Ilvestega ballil jalga keerutanud. (Oh, lausa kolmega)

Siis demonstreeriti meile krambambuli püromaanlikku valmistusmeetodit. Tulemus oli üsna meeldiv. (mitte see, et topsikud laual põlema läksid, vaid jook ise. Cheers!)

Ivo Linna & Rock Hotel esinesid ka. Tants jätkus..

Peoõhtu kõrghetk: sööme torti. (Ja vähe siis ei söönud.. Mina andsin kiiresti alla.)

On üsna veider tähelepanek, et kõiksugu olemiste ja pidude kirjeldamisel panen ma rõhku menüüle. Te olete ka tähele pannud, et ma räägin alati detailselt söögist-joogist? Kas siinkohal peaksin siis mainima, et konjakit anti ka? Ei, seda ma ei proovinud. Aga tort oli tasemel. Krambambul samuti.
Kõrvailu pakkusid veel Gerli Padar ja Margus Jürisson ja Vanemuise näitlejate-lauljate trio Kaljujärv-Lumiste-Dvinjaninov.
Aitäh KJ-le, kes mind assisteeris ning mu jalatallad sõna otseses mõttes ära lõhkus.. (seda ma avastasin õnneks küll alles koju jõudnuna). Ma usun, peale säärast dance-kamikaze't ei olnud tema olukord sugugi kergem. Afterparty kandus edasi korp!Ugalasse. Seal esines Kolumbus Kris. Paluti ka tantsima, aga olin nii väsinud, et sinna pikalt peatuma ei jäänud..

Ühesõnaga. Taldu tuliseks tantsima ei ole pelgalt väljend. See on ohtlik. Ärge seda kodus järele proovige.
(TÜ ballil aga - vabalt!)


Tõestuseks, et ma olen kohal olnud - piltidel: kes otsib, see leiab..

Oo, hõimlane, laena mul kuube..

Kallis Päevik,

elu siin Siberis Põhja-Jäämere ääres kulgeb endistviisi. Hommikud algavad koera jooksutamise rituaaliga – koer on vaja soojaks saada, kuigi ta on kelgu vedamiseks liialt vana. Rõõm on tõdeda, et daļe bierapşie kiţeda (päikesetõusu-kuu) on toonud juba mõningase soojema ilma – päeva ajal päikese käes on muhedalt kõigest –20 kraadi (ööd mööduvad –28 kraadi vaimus). Ja ühtlasi on päike peletamas minema polaarööd. Kurb on, et iglu ei taha temperatuurile eriti vastu panna: seinad pragunevad ja tapeedi lööb lahti. Vale ehitusmaterjali konsistents vist.
Ma kahtlustan, et harpuuniga järvele minek on keelatud. Sellest on kahju. Pole ammu head rasvast vaala saanud. Tomatimarinaadis… Seda saame vaid jõulude ajal lubada. Hülged ei paku enam pinget, pealegi on nad kavalaks muutunud ja ei anna isegi saiatüki peale kätte. Uut vesti vist see kuu ei saa. Pealegi on alanud polaarrebaste küttimise hooaeg.
Ja mu tarkusehambad kasvavad usinasti. Pea-šamán ütles alati, et kihvad on hundi julgus. Õiged kihvad teevad hundist hundi. Minust peaks ka siis õige nganassaan saama, eks.
Nädalalõpuks lubasid ilmatargad –32 kraadi. Ma tahan seda vesti!
Ent siinkohal lõpetan. Krasnojarski krai kohale on laskunud Mou-nämõ (Maaema) rahumeelne pimedus. Loen jälle Kundera’t ja unistan Pariisist. Kas seal on ka külm?